Naljakas tüdruk. Nick Hornby
Читать онлайн книгу.
mina ja vahel üks poiss veel,” ütles Len. „Ja täna on Blackpooli jaoks tähtis päev. Oleksin puhta loll, kui ma selle poisi teha jätaksin.”
Ta näitas käega, et Barbara natuke tahapoole nihkuks.
„Ütle „hernesupp”,” ütles isa. „Või teevad seda ainult amatöörid?”
„Ei, meie teeme ka. Aga vahel hüüan lihtsalt vahelduse mõttes: „Püksikud!””
George hakkas naerma ja vangutas imetlevalt pead. Oli näha, et ta on õnne tipul.
„Peikat pole?” küsis Len.
„Talle ei antud vaba päeva, Len,” ütles George. Isa vaikis hetkeks, ilmselgelt endamisi arutades, kas ta on liiga kähku liiga familiaarseks muutunud. „Väidetavalt napib neil pühade tõttu töötajaid. Tema tädi Marie ei saanud samuti tulla, sest ta läks kaheks nädalaks Mani saarele. Esimest korda üle seitsme aasta puhkab. Ainult haagissuvilaga jah, aga teate küll. Vaheldus on sama hea kui puhkus.”
„Sa võiksid selle kõik kirja panna, Len,” ütles Barbara. „Haagissuvila. Mani saar. Vaheldus on sama hea kui puhkus. On seal ainult tema ja onu Jack, paps? Või läksid poisid ka kaasa?”
„Lenil pole vaja seda kõike teada,” ütles isa.
„Kus ta töötab?” küsis Len peaga Barbara poole noogates.
„Ma ei tea. Me võiksime tema käest küsida,” ütles Barbara.
„Ta on R. H. O. Hillsi kosmeetikaosakonnas,” ütles isa. „Ja Aidan on meesteriietes. Seal nad tuttavaks saidki.”
„No ega ta enam kauaks sinna jää, mis?” ütles fotograaf.
„Ei jää või?” küsis George.
„Ma teen alati Miss Blackpoolist pilte. Haiglad, esinemised, heategevusgalad … Tal on palju kohustusi. Tihe aasta tuleb. Me hakkame teineteist tihti nägema, Barbara, nii et sa pead mu koleda lõustaga ära harjuma.”
„Oh issand,” ütles isa. „Kas kuulsid, Barbara?”
Haiglad? Heategevusgalad? Aasta otsa? Mida ta küll mõelnud oli? Tädi Marie oli rääkinud talle poeavamistest ja jõulutulede süütamisest, aga sellele polnud Barbara mõelnud, et lihtsalt ära kadudes veab ta inimesi alt, ja ta polnud mõelnud, et ta on kolmesaja kuuekümne nelja päeva pärast endiselt Miss Blackpool. Siis mõistis ta, et ei taha isegi tunni aja pärast Miss Blackpool olla.
„Kuhu ta läheb?” küsis Len.
„Kuhu sa lähed?” küsis isa.
Viieteistkümne minuti pärast kandis krooni esimene printsess Sheila Jenkinson, Skelmersdale’ist pärit pikk juhmakas punapea, ning Barbara ja tema isa olid taksos tagasiteel koju. Järgmisel nädalal sõitis Barbara Londonisse.
2
Hüvastijätt isaga oli raske. Isa kartis üksi jääda, Barbara teadis seda küll, kuid see teda ei takistanud. Rongis ei saanud ta aru, kas teda ajab endast välja isa südamevalu ja hirm või tema enda halastamatus: ta polnud kordagi ümbermõtlemise äärel olnud. Aga Aidaniga oli lihtne hüvasti jätta. Too paistis kergendust tundvat ja ütles Barbarale, et teab: kui Barbara Blackpooli jääks, teeks ta Aidanil elu kibedaks. (Järgmisel kevadel abiellus Aidan teisega ja tegi järgmised viisteist aastat tollel elu ise kibedaks.)
Ja ka London oli lihtne, kui sa temast liiga palju ei lootnud. Barbara leidis Eustoni jaama lähedalt bed and breakfast’i, maksis oma säästudest kolme päeva öömaja ette ära, läks tööbüroosse ning sai töökoha Kensington High Streetil Derry and Tomsi kosmeetikaletis. Jäi mulje, et sul ei tule teha muud kui paluda kehvemat versiooni oma endisest elust, ja London annab selle sulle. Londonil polnud ka su päritolust sooja ega külma, kui sind just ei häirinud, et iga kord, kui sa suu lahti tegid, puhkesid tubakapoepidaja ja bussikonduktor naerma ja kordasid su sõnu. „Piikadelle!” „Buukingham!” Vahel kutsuti teisi kundesid ja teisi sõitjaid kaasa lustima.
Naistejalatsite osakonnas töötav Marjorie-nimeline tüdruk pakkus Barbarale kaheinimesetuba Earl’s Courtis, mis oli poele palju lähemal, ning ta nõustus seda vastu võtma, kuid taipas alles siis, et Marjorie on seal kaheinimesetoas koos temaga.
Nüüd tundis Barbara end veelgi usklikumana: Lucille Ball oli temast omamoodi ambitsioonimärtri teinud. Köögiaknast avanes vaade raudteele, ning kui rong mööda sõitis, pudenes aknaraamidelt põrandale nõge. Peaaegu kogu raha, mis Barbara Londonis teenis, kulus toidule, üürile ja bussipiletitele. Kuna Marjorie oli täpipealt sama üksildane kui Barbara ega käinud kusagil väljas, veetsid nad liiga palju aega ninapidi koos. Nad elasid purgisupist ja röstsaiast ning neil polnud mitte kunagi piisavalt palju kuuepenniseid gaasikamina jaoks. „Lucyt” Barbara vaadata ei saanud, sest tal polnud telerit, nii et pühapäevil pärastlõunati oli tema koduigatsus iseäranis terav. Kasu polnud ka manitsusest, et Blackpoolis olles igatseks ta terve pärastlõuna Londonisse. See tekitas Barbaras ainult tunde, et ta ei saaks mitte kuskil õnnelik olla. Vahel ta seisatas ja vaatas tööbüroode akendest sisse, kuid paistis, et naissoost telekoomikut ei vaja keegi. Mõnel ööl lamas Barbara voodis ja nuttis vaikselt omaenda lolluse pärast. Mida ta küll lootnud oli?
Marjorie ütles Barbarale, et too peaks reklaamide pärast The Stage’i ostma. Tema sõnul olid paljud tüdrukud Derry and Tomsis töötanud ning teepausi ajal The Stage’i lugenud, siis aga kadunud.
„Olen ma mõnest kuulnud ka?” küsis Barbara.
„Ilmselt ainult Margie Nashist,” ütles Marjorie. „Sa kindlasti oled kuulnud meid temast rääkimas.”
Barbara raputas pead, kibeledes kangesti kuulma uudist mõnest, kes on leidnud mingi salajase showbusiness-tunneli, mille kaudu poest välja pääseda.
„Margie tabati kolmanda korruse meestekempsus ühe kundega mehkeldamast ja siis tunnistas ta üles, et oli ühe seeliku varastanud. Tema ostis iga nädal The Stage’i.”
Ja laskmata end heidutada Margie Nashi hoiatavast loost, hakkas ka Barbara igal neljapäeval Kensington High Streeti metroojaama kõrvalt ajalehekioskist The Stage’i ostma. Aga talle jäi palju arusaamatuks. Leht oli täis kuulutusi, mis paistsid olevat salakirjas kirjutatud:
JÄRGMISE NÄDALA KUTSED
Shaftesbury – „Meie tubli Crichton”. Kenneth More, Millicent Martin, George Benson, David Kernan, Dilys Watling, Anna Barry, Eunice Black, Glyn Worsnip, Patricia Lambert (Delfont/Lewis/Arnold).
Keda siis õigupoolest järgmiseks nädalaks kutsuti? Ega ometi Kenneth More’i ja Millicent Martinit ja ülejäänuid? Nemad pidid ju ise teadma, et hakkavad kohe West Endi näidendis mängima. Kas kutsuti Barbarat ennast või temasuguseid tüdrukuid? Ja kui need salapärased kutsed võisid tõepoolest temasse või mõnesse temasugusesse puutuda, kust pidi Barbara teadma, kuidas neile reageerida? Kuupäeva ega kellaaega ega töökirjeldust ju polnud. Paljud etendused paistsid vajavat subretti, kuid Barbara ei teadnud, mis see subrett on, ja sõnaraamatut tal polnud ja lähima raamatukogu asukohta ei teadnud ta ka. Aga kui selle jaoks ingliskeelset sõna olemas polnud, oli ilmselt targem säärasest tööst eemale hoida, vähemalt seni, kuni Barbara veel tõeliselt meeleheitel polnud.
Vabad töökohad lehe tagaosas olid sirgjoonelisemad ning Barbaral ei tarvitsenud mitte midagi sõnaraamatust vaadata. Embassy Club Old Bond Streetil otsis nutikaid ja ligitõmbavaid seltsidaame. Nell Gwynne Dean Streetil vajas šõugörle ja/või tantsijaid, kuid kandideerima kutsuti „ainult ilusaid tüdrukuid”. Whisky A Go Go’s Wardour Streetil oli vaja kiisukesi miinimumpikkusega 168 sentimeetrit, kuid Barbara kahtlustas, et pikkus pole mitte ainus tingimus, ja seda, mis need teised olla võiksid, ta teada ei tahtnud.
Vajadus juurelda, kas ta on piisavalt ilus, et saada kiisukeseks või seltsidaamiks või šõugörliks, tekitas Barbaras vastikust. Ta kartis, et pole sama ilus, kui ta oli Blackpoolis olnud; või pigem, et tema ilu pole siin nii tähelepanuväärne. Ühel päeval luges ta personalirestoranis sõrmedel kokku tüdrukud, kes nägid põrutavad välja: seitse. Seitse kõhna kaunist olendit Barbara lõunavaheajal ainuüksi Derry and