New York. Edward Rutherfurd
Читать онлайн книгу.
aktsiatest ning boss ja Jan teise kaheksandiku. Ma nägin, et alus on hästi ehitatud ja kiire. „Ta trumpab kõik laevad üle, mis prantslased meie vastu toovad,” ütles härra Master. Ta oli endaga väga rahul. „Ja kapten on esmaklassiline kaaperdaja. Kui meil õnne on, toob see laev meile suure varanduse.”
Siis hakkas Hudson mind varrukast tirima, tahtes midagi küsida. Käskisin tal vait olla, kuid härra Master ütles: „Ei, las ta küsib.” Siis päris Hudson: „Palun ütle, boss, mis vahe on kaaperdajal ja piraadil?”
Boss ja härra Master vaatasid teineteisele otsa ja naersid.
„Kui laev röövib meilt, siis on selle kapten piraat. Kui ta aga röövib vaenlaselt, on ta kaaperdaja,” ütles boss.
Veidi aega pärast seda, kui laev sadamast lahkus, jäi Clara abikaasa haigeks ja suri. Claral polnud lapsi ja seepärast tuli ta mõneks ajaks elama vanemate majja. Ma mõtlesin, kas nüüd läheb jälle tüliks, kuid aastad olid möödunud ja Clara sai emaga toredasti läbi. Loomulikult ta leinas mõne aja, kuid ma kuulsin, kuidas emand bossile ütles: „Peame leidma talle teise mehe.” Aga ma arvan, et emandal oli Clara seltskonnast esialgu hea meel.
Minu Naomi oli hea õmbleja ning paikas kogu majarahva rõivaid. Ta hakkas ka väikesele Marthale õmblemist õpetama. Ning peagi märkas Clara Martha oskusi. Kuna ta oli nii noor, olid tal väledad näpud. Oli hämmastav, mida see laps teha oskas. Peagi ütles Clara: „Ta on tõeline aare.” Clara käis Marthaga jalutamas. Emandal ei paistnud selle vastu midagi olevat.
Üks asi oli saata vaenlase vastu kaaperdajaid, teine asi oli valitseda provintsi. Mõne aja pärast oli seal kõiksugust segadust. Bostonis oli kuningas Jamesi kuberner vanglasse heidetud. New Yorgis ei teadnud keegi, kes seal peaks valitsema. Ning siis astus ajaloo areenile meinheer Leisler. Kuna ta oli üks linna maakaitseväe juhtidest, palusid linnaisad tal valitsemise üle võtta, kuni olukord laheneb.
Võite ette kujutada, kui rõõmus oli emand. Mõned silmapaistvad hollandlased, nagu doktor Beekman ja Stuyvesantid, toetasid Leislerit. Väikekaupmehed ja käsitöölised ning vaesed hollandlased olid samuti tema poolt, sest ta oli hollandlane. Ta meeldis ka hugenottidele, kes saabusid peaaegu iga laevaga, ning aitas neil rajada New Rochelle’i nimelises paigas hugenottide asundust. Rochelle oli Prantsuse linn, kust nad olid välja aetud. Leisler meeldis ka paljudele inglastele, eriti Long Islandil, sest need vihkasid üldiselt katoliiklasi ja tema oli tubli protestant. Mõni kõige usklikum ütles isegi, et kuulsusrikas revolutsioon on märk sellest, et jumalariik on käeulatuses.
Nii oli meinheer Leisler mõne aja New Yorgi valitseja. Kuid see polnud tal kerge amet. Mäletan, et kord tuli ta emandat vaatama ja rääkis, kui raske on linnas korda hoida. „Ja ma pean veel makse tõstma,” lausus ta. „Pärast seda ma neile enam ei meeldi.” Nägin, et tema nägu, mis oli alati olnud nii reibas, paistis väsinud ja pingul. „Kuid ühte asja ma luban teile,” ütles ta. „Ma ei anna seda linna enam kunagi ühelegi katoliiklasele.” Meinheer Leisler juhtis linna peaaegu poolteist aastat.
Ent kui emand oli täiesti Leisleri poolt, oli boss ettevaatlikum.
Ühel päeval, kui me kõndisime mööda peatänavat, mis kulges sadamast linnaväravani ja mida inglased kutsusid Broadwayks, sain aru, mis bossil mõttes mõlgub. Selles linnaosas elasid peamiselt vaesemad hollandlased: puusepad, voorimehed, tellisetegijad, kingsepad ja meremehed. Nad kõik armastasid Leislerit. Ja ma rääkisin bossile, kui populaarne meinheer Leisler on.
„Hm,” sõnas ta. „Mina tast küll suurt ei pea.”
„Kuidas nii, boss?” küsisin ma. Kuid ta ei öelnud.
Õige pea aga võis näha, milles häda on. Meinheer Leisler hakkas linnaametitesse panema lihtinimesi ning andis neile kätte võimu. See ei meeldinud isegi hollandi suurkaupmeestele. Ka mõned kirikuõpetajad hakkasid tema pärast nurisema.
Emand ei teinud sellest välja. Ta rääkis kogu aeg Leislerist. „Ta on hollandlane ja nüüd on meil hollandlasest kuningas,” ütles ta.
„Kuid William on ka inglaste kuningas ja tema õukond on Londonis,” hoiatas härra Master teda kord. „Suurkaupmeestel on Inglise õukonnas sõpru, aga Leisleril ei ole.” Ta ütles, et emand olgu oma sõnadega ettevaatlik.
Noh, kuud möödusid ja kui juhtivate kaupmeeste poolt suuremat vastuseisu ei olnud, asus meinheer Leisler neid ründama. Ta vahistas meinheer Bayardi ja andis vahistamiskäsu van Cortlandti ja veel mitme kohta. Hollandlastest lihtrahvas, kes meinheer Leislerit armastas, ründas isegi mõne suurkaupmehe maja. Kuna boss oli rikas, kartis ta, et nad tulevad ja pistavad ka tema majale tule otsa. Ühel õhtul tuli ta koju ja ütles, et tänavatel läheb rahutuks, ning kui ma ütlesin, et emand on välja läinud, lausus ta: „Tule minuga, Quash. Vaatame, et teda miski ei ähvardaks.” Nii tegime linnas ringkäigu. Olime just jõudnud Beaver Streetile, mis asus Broadway alguses, kui nägime, et sadakond naist marsib fordi poole, näitamaks oma toetust meinheer Leislerile. Ja emand oli esimeses reas. Boss paistis korraks vihastavat, nii et ma arvasin, et ta kavatseb naise sealt ära tirida. Kuid siis hakkas ta äkki naerma. „Noh, Quash, ma arvan, see tähendab, et meie maja nüüd ei rünnata,” ütles ta.
Lõpuks aga läks kõik nii, nagu boss oli hoiatanud. Londonist saabus sõduritega laev linna üle võtma. Meinheer Leisler, kes tundis oma vaenlasi, pani fordis vastu ja ütles, et ei anna linna käest kuningas Williami otsese käsuta. Kuid viimaks tuli ka käsk. Ja siis nad vahistasid ta, sest kuningas oli öelnud, et tegu on ohtliku mässajaga. „Need on sinu sõbrad, kes selle korraldasid,” ütles emand bossile.
„Ole rõõmus, et nad ka sind ei vahistanud,” vastas boss. Ent kui ta kuulis, et linnaisad olid kuningas Williamilt küsinud, kas nad võivad meinheer Leisleri hukata, ütles ta, et see oleks häbiväärne.
Veidi pärast seda tuli bossi ja härra Masteri kaaperlaev koju. See oli saanud väikese saagi, kuid suuremat tulu sest reisist ei tõusnud. Laeval oli ka mõni ori. Nende välimus ei meeldinud mulle.
„Ma arvan, et nad pole terved,” ütles härra Master. „Parem müüme nad kiiresti maha.” Ja ta müüs nad järgmisel päeval.
Vaene meinheer Leisler oli kogu selle aja luku taga, oodates oma saatust. Enamik inimesi linnas oli kohkunud. Meie majas valitses hirmuäratav nukrus. Emand ei rääkinud peaaegu kellegagi. Mai alguses, kui üks naistest, kes oli koos temaga marssinud, palus Naomit mõneks päevaks laenuks, et see tema farmis midagi õmbleks, lasi emand Naomil minna ja ma arvan, et Naomil oli hea meel, et kodust välja pääses. Majas oli nii kurb meeleolu, et ma ütlesin talle: „Võta väike Martha ka kaasa.” Nii nad läksid sinna farmi, mis asus vaid paar miili linnast põhja pool, ja jäid sinna kümneks päevaks.
Ilm oli sel ajal väga muutlik. Mõned päevad olid palavad ja leitsakulised ning hobuste ja teiste loomade sõnnik haises tänavatel. Siis jälle tuli külm ja vihmane päev. Kõik paistsid seda omal nahal tundvat. Ma olen harilikult hingelt tasakaalukas, kuid nüüd oli mul paha tuju. Suutsin vaevu tööd teha. Viimaks tulid Naomi ja väike Martha ühel hilisõhtul tagasi. Me ei rääkinud suurt. Nad olid nii väsinud, et läksid kohe magama.
Järgmisel hommikul läksin bossiga mere äärde. Härra Master ja teised kaupmehed klaarisid kaaperdajaga arveid ja arutasid, kas saata laev veel kord välja. Pärast läksime fordi juurde, sest boss ja härra Master tahtsid teada, mis on saanud meinheer Leislerist. Kui nad fordist välja tulid, vangutas boss pead.
„Bayard tahab ta hukata,” ütles ta härra Masterile. „Ma ei usu, et nad hakkavad kuningas Williami luba ära ootama.”
Nad olid just kõrtsi minemas, kui nägime, et noor Hudson jookseb meie poole.
„Mis on, poiss?” küsis boss.
„Marthal on halb, härra,” ütles Hudson nuttes. „Ma arvan, et ta sureb.”
Vaene laps hõõgus palavikust. Seda oli kole vaadata. Ka Naomi nägi haige välja ning värises.
„See on nendelt orjadelt, kes bossi laevaga