New York. Edward Rutherfurd
Читать онлайн книгу.
palavik. Ma vannitasin neid külmas vees, et palavikku alla võtta, kuid sellest ei paistnud suurt abi olevat.
Hommikul tuli Clara uksele.
„Te ei tohi sisse tulla, preili Clara,” ütlesin ma talle. „Ma ei taha, et te haigeks jääksite.”
„Ma tean seda, Quash,” lausus ta. „Kuid ma tahan tema eest hoolitseda.”
Mul mattis hinge, kui ta seda ütles. Ent kutsusin kohe emanda ja hoiatasin teda, et ta preili Clarat eemal hoiaks. Ja emand ütles talle, et ei tohi haigetuppa minna. Kuid preili Clara tegi oma tahtmist. Ta ei andnud järele ka bossile ja emandale. Ta ütles, et ei lähe enne minema, kui on andnud Marthale ravimtaimedest tehtud jooki, mille ta oli ostnud ja mis teeb Marthale head. Boss ütles: „Anna see jook siis Quashi kätte,” kuid Clara ei andnud. Ning ta seisis Martha juures, hoidis tüdruku kätt ja andis juua. Martha suutis vaevu neelata, kuid jook tegi talle vist head, sest ta jäi rahulikumaks. Pärast seda õnnestus mul preili Clara toast välja tuua.
Noh, videviku paiku mu väike Martha suri. Tema ema oli nii kurnatud, et langes veidi enne seda rahutusse unne. Ma ei tahtnud, et lapse surnukeha oleks temaga ühes toas. Võtsin Martha sülle ja hiilisin vaikselt õue. Boss ütles, et võin panna ta mõneks ajaks talli ja vahest peaks ta samal ööl maha matma.
Kui ma Naomi juurde tagasi läksin, püüdis ta istuli tõusta ja vaadata, kus Martha on.
„Kus ta on?” hüüatas ta.
„All on jahedam,” ütlesin ma. Ei suutnud talle siis tõtt öelda. „Ta puhkab seal mõne aja.” Kuid samal hetkel kuulsime läbi akna Clara nuttu. Nad olid talle kindlasti öelnud.
„Ta on surnud, eks ju?” sõnas Naomi. „Mu väike Martha on surnud.”
Ma ei tea, mis minuga oli, kuid ma ei suutnud talle vastata. Ja siis langes Naomi selili voodile ja sulges silmad.
Hiljem öösel läks palavik tõeliselt hulluks. Ta vabises ja tema keha hõõgus.
„Ma lähen, Quash,” ütles ta mulle. „Ma lähen täna öösel.”
„Pea vastu, kui saad,” laususin ma. „Me vajame sind, Hudson ja mina.”
„Ma tean,” sõnas ta.
Järgmisel hommikul hakkas sadama. Tasast ühtlast vihma. Ma põetasin Naomit, nii et mul polnud mahti mõelda, mis maailmas sünnib. Kuid pärastlõunal tuli boss õue ja päris Naomi järele.
„Kas oled uudist kuulnud?” küsis ta mult siis. „Nad hukkasid täna vaese Leisleri.”
„Mul on kahju, boss,” sõnasin ma.
„Emandale on see väga ränk löök,” ütles ta mulle. „Ta suri reeturi surma.”
Ma teadsin, mida see tähendab. Sind puuakse üles, kuid sellest on veel vähe. Seejärel kistakse sul sisikond välja ja raiutakse pea otsast. Polnud kerge mõelda, et selline asi juhtub niisuguse härrasmehega nagu meinheer Leisler.
„Ta polnud rohkem reetur kui mina,” lausus boss. „Inimesed võtavad tükke tema riietest reliikviateks. Nad ütlevad, et ta on märter.” Boss ohkas. „Muide, ma arvan, et Hudson peaks täna ööseks kööki jääma.”
„Jah, boss,” sõnasin ma.
Öösel vihm jätkus. Ma arvasin, et jahedus aitab ehk Naomit, kuid paistis, et see pole nii. Kesköö paiku hakkas ta palavikus visklema ja karjuma. Siis jäi vaiksemaks. Tema silmad olid kinni ja ma ei teadnud, kas tal hakkab parem või annab ta alla. Enne koitu märkasin, et vihm on lakanud. Naomi hingas sügavalt ja paistis olevat väga nõrk. Siis avas ta silmad.
„Kus Hudson on?” küsis ta.
„Temaga on kõik korras,” vastasin talle.
„Ma tahan teda näha,” sosistas ta.
„Ei või,” ütlesin ma.
Pärast seda paistis ta unne vajuvat. Koidu ajal tõusin püsti ja läksin hetkeks välja, et veidi värsket õhku hingata ja taevast vaadata. See oli selge. Idas säras koidutäht.
Kui tagasi tulin, oli Naomi läinud.
Matusejärgsetel päevadel olid boss ja emand minu vastu väga head. Boss hoolitses selle eest, et mul oleks tegemist, ning vaatas, et ka Hudsonil oleks tööd. See oli õige. Mis puutus emandasse, siis tema ei rääkinud suurt, kuid võis näha, et ta on meinheer Leisleri tapmisest väga šokeeritud.
Ühel päeval, kui ma õues töötasin, tuli emand ja jäi mu kõrvale seisma. Ta paistis olevat kurb. Mõne aja pärast ta ütles: „Te olite Naomiga koos õnnelikud, eks ju?” Ütlesin, jah. „Te ei tülitsenud?”
„Me ei lausunud teisele kunagi paha sõna,” vastasin talle.
Ta oli mõne aja vait. Siis ütles: „Julmad sõnad on koledad asjad, Quash. Mõnikord sa kahetsed neid. Kuid öeldut ei saa tagasi võtta.”
Ma ei teadnud, mida vastata, ja jätkasin tööd. Mõne aja pärast noogutas ta endamisi ja läks tuppa.
Aasta lõpus sai emand Naomi asemele uue naisorja ning ma arvan, ta mõtles, et ma peaksin tolle endale naiseks võtma. Ent kuigi ta polnud halb naine, ei saanud me hästi läbi ja tõtt öelda ei mõelnud ma, et keegi võiks Naomit asendada.
Noor Hudson oli mulle suureks lohutuseks. Olime nüüd kahekesi ja veetsime palju aega koos. Ta oli kena poiss ja hea poeg. Ta ei tüdinud kunagi mere ääres käimisest. Lasi seal madrustel endale sõlmede tegemist õpetada. Ma arvan, et ta tundis kõiki sõlmi ja võis neist isegi kujundeid teha. Õpetasin talle kõike, mida oskasin, ning rääkisin, et loodan, et ühel päeval saame bossi loal mõlemad vabaks. Ma ei rääkinud sellest palju, sest ei tahtnud temas liiga suuri lootusi äratada ega talle pettumust valmistada, kui ma oma vabadust niipea kätte ei saa. Mind rõõmustas alati, kui ta mu kõrval käis. Tihti panin käies ja temaga juteldes käe ta õlale ja kui ta pikemaks kasvas, pani tema mõnikord mulle.
Emandale aga oli see raske aeg. Ta oli endiselt kena naine. Tema kollased juuksed olid halliks läinud, kuid nägu polnud suurt muutunud. Neil aastatel aga hakkasid tekkima tema näole kortsud ja kui ta oli kurb, nägi ta vana välja. Paistis, et miski ei lähe tema tahtmist mööda. Sest kuigi enamik inimesi linnas rääkis endiselt hollandi keelt, paistis iga aastaga tulevat rohkem Inglise seadusi.
Siis tahtsid inglased, et selles paigas saaks juhtivaks nende kirik ‒ anglikaani kirik, nagu nad seda nimetasid. Ja kuberner ütles, et ükskõik millises kirikus sa käid, rahaliselt pead toetama anglikaani preestreid. See ajas paljusid vihale, eriti emandat. Kuid osa kirikuõpetajaid tahtis kubernerile nii hirmsasti meeldida, et ei nurisenud selle pärast ja isegi pakkus anglikaanidele oma kirikut, kuni need endale uue ehitavad.
Emandal oli vähemalt perekond. Ent boss oli alati millegagi ametis, kuigi oli juba üle kuuekümne. Kuna kuningas Williami sõda prantslaste vastu alles kestis, läks merele palju kaaperlaevu ning bossil ja härra Masteril oli nendega tegemist. Mõnikord käis ta ülemjooksul nahku toomas. Kord käis ta koos härra Masteriga Virginia rannikul.
Emand viibis sageli Jani majas, mis polnud meist kaugel, ning vaatas lapselaste järele. Ja Clara oli talle trööstiks. Aga Clara oli tihti kodust ära ja ma arvan, et emand tundis üksildust.
Ühel suvisel pärastlõunal, kui boss ja härra Master olid Virginiast tagasi, kogunes pere majja lõunat sööma. Jan oma naise Lysbeti ja tütardega oli ka seal ning preili Clara samuti. Mina Hudsoniga teenisin lauas. Kõik olid rõõmsad. Ja kui me Hudsoniga tõime eine lõpetuseks pudeli madeirat, tõusis preili Clara püsti ja ütles, et tal on meile midagi teatada.
„Mul on hea uudis,” lausus ta ringi vaadates. „Ma abiellun.”
Emand paistis olevat üsna jahmunud ja küsis, kellega tütar tahab abielluda.
„Ma abiellun Henry Masteriga,” vastas Clara.
Noh, mul oli taldrik käes ja ma oleks selle peaaegu maha pillanud. Mis puutus emandasse, siis vaatas ta preili Clarat uskmatult.
„Masteri