Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
Las tunded ja feelingud käivitavad ja kannavad mind, mitte vastupidi.
Ma ei uskunud oma silmi. Nojah, uskusin küll, miks ka mitte. Igal juhul see, kes trepist alla ronis, oli ülemise korruse proua. “Noh, polegi surnud,” võinuks ütelda. Aga tema ei tundnud mind vist äragi.
Ronis trepist alla ja puges vaikselt mööda.
“Kurat temaga, järgmine kord ütlen talle tere,’’ mõtlesin. Aga poleks pidanud mõtlema, vaid hoopis ütlema. Nüüd läks igal juhul nii, et mõtlesin, aga kuradit ma ütlesin.
Kuskil võiks olla ju üks väike naine ja kas või mõned väikesed lapsedki, minugipärast. Nii väike naine, et paneks tühja Tallinna suitsu karpi ja võtaks välja, kui juttu tahaks ajada. Küll ma olen egoist. Suur haisev egoist. Suur ja haisev nagu suur-suur roheline laudadest peldik keset laia lagedat põldu.
Viimastel päevadel tuli raskelt vihma. Piletit Tallinna tagasi ei jaksanudki osta, pealegi oli vastumeelt bussijaama minna. Hääletama hakkasin juba vara, vist kuskil üheksa paiku, ja jõlkusin pool päeva seda poolteistsadat kilomeetrit vihma käes. Külm hakkas, ei saanud tee pealt sooja pirukatki osta. Võisin üpris haleda ja vettinuna istmenurgas konutada, kui aeg-ajalt peale võeti.
Sinises Žigullis olid umbes minuvanused poiss ja plika mu väljanägemisest võrdlemisi lõbustatud. Nad esitasid mõningaid küsimusi, aga mul läks iga kord oma mõnesilbilise vastuse leidmiseks mitu sekundit aega ja nad jätsid mind rahule. Tüdruk pakkus mulle limonaadi, vaatasin lõdisedes pudelit, aga võtsin viisakuse pärast vastu. Taevas, seal oli limps vist viinaga. See tegi sooja.
Neil mängis uuem muusika, disko või mis, mulle igatahes tundmatu, pean ennast kõvasti pingutama, et selline musa minuga midagi teeks, veidikegi feelingusse viiks. Neile see musa küll mõikas.
Lahe, kuidas poiss sõitis, ta perse tõusis aegajalt istmelt lahti. Vahel rippus ta tooli küljes, vahel nõjatus tagasi, ajas pruudiga juttu, vaatas peeglisse, süütas sigarette, alati, kui mulle midagi ütles, pöördus terve kehaga minu poole. Ta sõitis absoluutse kindlusega. (Tundub, et väike naps ainult suurendab reaktsiooni kiirust.)
Korra lasi ta kiiruse aeglasemaks, väntas akna alla ja pistis pea kuni õlgadeni välja. Siis lõdistas ja tähendas: “Normaalselt lahe.” Ta ei keeranud akent kohe üles, vaid sõitis tükk aega kätt väljas vihma käes hoides.
Sain peaaegu linna välja, veidi enne Tallinna keerasid nad ringi peale, läksid vist Kloogale, kui ma õieti aru sain. Nad võinuks ju linnast läbi sõita ja mind kuhugi katuse alla visata, aga neil vist ei tulnud pähe. Nad, kuramused, elasid oma ainsas olemise hetkes. Mul tuli küll korraks pähe, aga ei viitsinud selle üle juurdlema hakata. Ega ka välja pakkuda.
Tegin välisukse lahti, ema istus köögis, raadio mängis. Ema tuli koridori. “Kus sa siis seekord olid,” küsis ta heatahtlikult.
“Ah, siin ja seal.”
“Kuidas seal siin ja seal siis oli.”
“Ah, keskeltläbi, mis kodus uudist.”
“Mitte midagi eriti. Eile käis Mari-tädi külas. Ei, üleeile.”
“Mulle helistatud ei ole.”
“Ma ei mäleta, vist mõni on ikka helistanud, aga tead ju küll, keegi ei ütle, kes ta on, ja mina ka ei küsi.”
Võtsin vannitoast rätiku ja kuivatasin pead. Jalutasin pead nühkides läbi meie korteri. Jälle siin.
“Tead, ma lähen magan natuke, aga aja mind õhtul üles, nii kaheksa või üheksa paiku.”
Tühja ta mind ajas. “Sa magasid nii mõnuga, et ma ei raatsinud ajada,” ütles ema. “Tahtsid sa siis täna veel välja minna.” Kell oli juba üle kümne, kui ma ise ärkasin. Kaheksa minutit üle. Mõtlesin, mis päev küll olla võiks. Ilmselt reede või laupäev. “Kuule, mis päev täna on.”
“Laupäev, pojake.” Ema viskas nalja. Proovis endal tuju tõsta. Ole meheks, ema.
Tähendab, marsad käivad kaua. Saab hilja tagasi, kui korra ikkagi linnas käia. Ema poolt olnuks vaja rublalist toetust. Suitsu ja marsaraha, kui suitsu üldse veel kuskilt saab. Aga ma ei suutnud küsida. Kõhklesin küsimise ja mitteküsimise vahel nii kaua, et ema hakkas oma käekotis tuhnima. Nüüd võinuks siva jalga lasta, kui raha andmisest kõrvale hoida oleks tahtnud. Aga ma jäin ukse juurde venima.
“Toetan sind kolmekaga,” ütles ema.
“Okei,” ütlesin ma kerge ohkega. Vihma enam ei sadanud. Oli august ja pime. Kõndisin mõnuga linna poole. Mõtlesin, et kui mul kolm rubla on, võiks peaaegu et helistada tagasi sinna linna ühele pruudile ja öelda talle üks hüvastijätutere.
Ma ei saanud aru, kuidas augustis ilm nii külm sai olla. Täiesti sügis. Lahe oli linna poole jalutada. Külm õhk, palju kosutavat õhku, seljas soojad kuivad riided. Ainult ainukesed tossud olin märjalt jalga tõmmanud, jumal nendega.
Nii jalutades hakkab teinekord mingi musa peas kerima. Vahel täiesti enneolematu muusika. Mida pole kuskilt kuulnud, mis lihtsalt tuleb, sõnad ka vahel. Mitte sõnad, aga mingid paar korduvat või varieeruvat rida. Aga praegu jooksis täiesti seosetult üks vana refrään: “Everybody’s stupid, that’s ashore, everybody’s stupid, that’s ashore.” See on vana Sparks. Miks kõik bändid viimasel ajal jamaks kisuvad? Sparks, mis varem oli täiesti oma feelinguga bänd, pani kah rütmimasina taha ja teeb jama. Mina sellele küll pihta ei saa. Okei, nii ma räägin kogu aeg. Mis neil on vaja ennast müüa või? Ma ei viitsiks küll raha pärast midagi teha. Ennem sureks nälga. Marsa tuli selja tagant ja pani mööda. Tühja kah. Viskasin igaks juhuks käe veel püsti. Marsa jäigi seisma. Jooksin üle loikude talle järele. “Everybody’s stupid, thafs ashore,” laulsin hingeldades endamisi viimast korda ja tegin ukse lahti. “Tere õhtust,” ütlesin sisse kobides reipalt, sitta mulle keegi vastas. Ega ma ise ka ei vastaks.
“Oled sa must tüdinenud,” küsis Katt. Ta suitsetas selili voodis ja vaatas aknast välja.
Mann poleks iial nii küsinud, niimoodi otse. Ta võinuks küsida: “Ega sa abielluma ei hakka.” “Ei tea küll ise, mis siis, kas linna peal räägitakse.” “Noh, siis saaks sulle lihtsalt õnne soovida.” Nii võinuks Mann rääkida.
Vaatasin Katti. “Sa suitsetad hirmus palju, selili suitsetamine on kahjulik, suits ei lähe kopsudest välja,” pidin talle äärepealt ütlema. Aga tundus, et midagi sarnast on ilmselt elus ja raamatutes ikka siin-seal öeldud, ja ma jätsin ütlemata. Kati tunne oli õige. Aga selgeks rääkida ei õnnestu ju nagunii. Parimal või halvimal juhul paneb selline jutuajamine niigi virelevale olemisele vähe sandi tunde jätva punkti. Aga ei, isegi seda mitte. Pole siin elus mingeid punkte. Ilusa kõrgstiiliga käib elus teinekord ka selline möga ja väiklus kaasas, et tahaks käed silmade ette tõsta, kui hiljem meelde tuleb. Ei mingeid uhkeid lõplikke punkte. Algul arvad: oli nüüd selline novell, hiljem tuleb välja, et hoopis kolmveerand elu kestev romaan või virelus.
Kati ja Manni vahe. Targa ja lolli vahe. Targad käituvad lollakalt ja mõned lollid päris kaunilt.
Ei teagi, kummad tüütumad on.
“Oled sa must tüdinenud,” küsisin täpselt sama tooniga kiusakalt vastu. Vaga ja vaikse tooniga.
“Ei.” Ta vaatas ikka välja.
“Tead nii kindlasti kohe või.”
“Vist küll.”
“Õnnelik inimene.”
“Kas sina ei tea siis.”
“Mida.”
“Sa ei taha öelda.”
“Midagi ma ei tea, ma ütlen sulle ausalt, et ma ei tea mitte midagi.”
“Kes sind usub, äkki valetad.” See oli juba parem. “Olen ma sulle siis millalgi valetanud,” küsisin õõnsa surnuhäälega.
“Ma ei tea. Võibolla oled.”
“Ahaa, sa ei tea. Kas tõesti on ilmas asju, mida sina ei tea.”
Keegi