Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
ja valgus kuidagi erilised ja tähendusrikkad – ei tea, milline olemasolevaist väljendeist (kust need väljendid siia olema tulid?) seda enamvähemliselt kirjeldaks.
Käisin raamatupoes. See oli tühi. Suveaeg, rahvast vähe. Poes polnud ostjaid, letil raamatuid, müüjad seisid leti taga ja vaatasid aknast välja. Ei ajanud omavahel juttugi. Lasteleti müüja istus punasel taburetil, käsipõsakil, küünarnukkidega letile toetudes, pilk ei tea kus, ega teadnud maast ja ilmast vist mitte midagi. Ega tahtnudki teada. Veidi vapramas tujus läinuks ma salamisi ta juurde, kummardunuks kõrva äärde ja öelnuks tasa: “Ma armastan teid.” Aga mina olin vaid nukker, arg tagahoovinapooleon, oma kempsu raskolnikov. Ma polnud isegi Mauri Raus, jumal teda kaitsku ja nuhelgu.
“O. V.,” peatati mind selja tagant.
Nojah, ma ei räägi sellest. Niigi nukker. See oli üks keskkooliõpetaja. Üks väheseid, kes pisut ka inimese mõõtu välja andis. Ega ta mulle etteheiteid ei teinud. Ta isegi ei pärinud suuremat mu saatuse üle. Aga ikka tegi vestlus temaga tuju sandiks. Kool jutustab muinasjuttu väärtuslikust ühiskonnaliikmest, kas vilistad selle peale või mitte, sinusse ta ennast sööb.
“Noormees, kas tohib,” küsis joodik, peatanud ebakindla sammu täpselt meie kohal. “Ma pöördun teie poole, noormees, sest naised ja tütarlapsed ei pea enamasti filosoofiast lugu. Mis ei tähenda” – ta tõstis näpu ja vaatas Mannile otsa – “nagu ma tahaks väita midagi teie kohta, mu daam. Aga, nagu öeldud, naised ei armasta filosoofiat, kuigi nad seda põhjustavad, mis panebki mõtlema, et mis on üks filosoofia naisterahva kõrval. Aga hea küll. Teie olete õnnelikud…”
Tänav oli tühi. Me jäime trollipeatusesse ootama, ehkki enam kui ilmselt olid viimased trollid läinud.
Aga, kas olemise mugavusest või ei tea millest, jäime ikkagi peatusesse seisma – tulime siia, kuhu nüüd ikka kohe edasi joosta. Ajasime pläma, soe oli.
“Olge pealegi. Mina muide pole sugugi nii õnnelikus olukorras. Mu olukord – olud, saate aru – on lausa kohutav, see on tragöödia ja läheb mulle ka korda, aga ikkagi läheb kõik mööda.’’
“Noh ja siis,” ütlesin ma vahele, lihtsalt, et teda rääkimas hoida.
“Ahaa, ma näen, ka teil on oma filosoofiline vaatepunkt. Aga, noormees, uskuge, teie vaatepunkt on mööduv, mööduv. Aga minu vaatepunkt, mis polegi õieti vaatepunkt, vaid teatav dialektiline leppimus… Dialektiline sellepärast, et ühest küljest on ta leppimine ehk allaandmine, aga teisest küljest äravõtmine, iseenese äravõtmine, üleolemine, ma ütleks – isegi endakssaamine. Nojah, minu filosoofia, kui temani kord on jõutud, jääb praktiliselt alatiseks, see on mõistuse puhkepaik, saate must aru. Olgu peale.” Ta patsutas oma taskut. “Kas teate, miks alkohol nii hea on. Ta aitab näha, et kõik on otsekui kordumatu ja uus. Teinekord tundub, et nüüd on küll kõike nii palju, nii suur ja põhjalik olemine või sündmus, et see peab olema lõpp. Midagi rohkemat enam tulla ei saa. Ometi läheb elu edasi. Kuniks ta läheb. Aga teie filosoofia, noormees…”
Ta takerdus ja ma ütlesin: “Pole mul mingit filosoofiat.”
“Nojah, ei ole, võibolla isegi hea, et pole, võibolla on hea, aga mina eelistan siiski, et on, sest ta on magus nagu kompvek.” Ta naeratas ja vaatas Manni. Tema naeratus oli väga puhas. See muutis täiesti teiseks morni ja väsinud näo, jah, väsinud, kuigi energilise näo. Lõi selle särama. Silmad läksid hoobilt lõbusaks. “Oh, elu, elu,” ütles ta.
– Kallis sõber, ärge olge nii igav, ärge olge nii odav.
– Jah, jah, ma usun teid, ma usun.
– Kõik on ju imeline.
– Võibolla, võibolla.
– Kallis sõber, miks te ei pese end, miks te ei hoolitse enda eest, see pole sugugi tähtsusetu. Vaadake seda klaasi, puhas läbipaistev klaas, vein, valgus – on see ilus.
– Ma ei tea, ma ei tea.
– Ärge olge hädavares, teil pole vaja olla.
– Jah, jah, jah.
– Olen tüdinenud teiega vestlemast, mu sõber.
– Mine siis minema.
– Ma lähen.
– Kas tuled veel.
– Kas soovite.
– Ma ei tea.
– Kes siis teaks.
Et meie ei räägi? Ja meil on pahad väärtused? Pole meil mingeid väärtusi. Et miks me pole targad? Miks me ei taha ja ei oska midagi öelda, ennast väljendada? Ma ei tea, kes meie. Aga ju ma käin sinna hulka – diskod ja teksad. Kas ma olen süüdi, et mind ei huvita need targad asjad? Keegi on tark ja nagu süüdistab. Ma küll ei taha targaks saada ja kedagi süüdistama hakata. Diskod olid meeldivad. Muidugi, alati mitte.
Kas keegi on üldse halvem või parem kui teine? Jah, mingite mallide järgi? Kas keegi võib kedagi süüdistada? Teie käige perse oma mallidega. Ja elage edasi. Muud mul polegi öelda. Ega vist, öelda on mul tõesti vähe. Ega ütlemisega midagi selgeks ei tee ka.
Kui koolis midagi õpetati, siis seda ka tähtsustati. Õpetati mõne tähtsa mehe elulugu ja seati seda meest ja tema elulugu justkui eeskujuks või väärtuseks. Ma tahaks ka siis saada nii tähtsaks meheks ja ei saa enam rahulikult olla mina ise.
Tegelikult tahan ma olla just mina ise.
Väiksena sundisid täiskasvanud küsimusi peale. Kelleks sa tahad saada? Peab tahtma kellekski saada. Vastused “tahan saada emaks” või “tahan saada nii suureks nagu onu Raivo” ei lähe arvesse. Nõutakse täielikku enda orjusse andmist. Kas korstnapühkija või kosmonaut. Vali!
Olin just välja saanud. Ei viitsi rääkida, kuidas ma sinna osakonda sattusin. Täna ma ei viitsi sellest rääkida. Üldiselt on seal olemine hea, sest siis sa oled paigas. Joosta pole kuhugi. Ei mingit närvitsemist. Etteantud olukord. Ei mingit mõtet mõtelda, ma ei tea, mille kuradi üle mõtelda. Praegu oled siin ja kõik. Muidugi, üleval pidada võid sa ennast nii või naa. Lihtsalt lesida ja kõigil mööda lasta minna või siis ringi käia ja juttu rääkida. Leiutada vajadusi tegutsemiseks.
Võid küll ühtmoodi tüüp olla, aga valida võid sa nagu ka. Häda just selles ongi, et pole mingit põhjust valida üht või teist.
Jalutasin koju ja lasin vee vanni. Aga vannis ei osanud midagi peale hakata, sest viimased päevad enne kojusaamist olin mõelnud, et esimene asi, mida kodus teen, on vann. Laman seal, ei mõtle midagi, lihtsalt olen. Üldse mõtlesin, et kogu elu tuleb võtta nagu seal – etteantud olukord ja kogu lugu. Aga nii ei mängi välja, mõtlemisest ei pääse. Ei saa mõtlemisega mõtlemise vastu, vana lugu. Rahusteid anti muidugi ka. Lama ja vaata pilvede liikumist ja kogu lugu. Liialt mõeldes ei oska enam kellegagi rääkida ka, ainult muigad lollakalt. Ja mõtted ise muutuvad absurdseks. Ja paistad lollakas välja, kuigi muigad iseenda üle või lihtsalt muigad, nendid reaalsust ja kirgi ja soove, mis kõike käivitavad ja mis jätkuvad ja jätkuvad. Muidugi täielik lollus, sest see pole positiivne. Lill kasvab, ta on positiivne, või see, mis toimub (vihma sajab) – positiivne, jood viina või teed tööd või nutad surnud ema pärast, see on kõik positiivne, aga muigamine ei ole. See on lollus.
Ma õppisin seal veel kahte moodi lugema. Üks on nii, et sul peab olema ettekujutus kirjanikust, pead mõistma, kuidas ja miks ta seda raamatut kirjutas, et just nii kirjutada oli tema jaoks kõige absoluutsem tegu. Siis on kõik tähendusrikas. Jood lausa iga järgmist asja, mis vastu tuleb. Teine võimalus on, et unustad end lihtsalt lugema, lugemine läheb, kõik, mis tegelastega toimub, läheb läbi sinu ja ise vaatad ennast lugemas justkui kõrvalt. Päris nii see pole, aga ega sellist asja ei saagi kirjeldada. Ja kui tundub, et keegi kirjeldab midagi täpselt, siis on see jama. On lihtsalt see, mis ta kirjutab, ja ongi kõik.
Kui välja sain, siis ma kellegagi rääkida ei tahtnud, aga teistega koos olla tahtsin küll. Põrutada saanud räägivad muudkui, mis nendega juhtus ja kuidas see oli, pikaldase jutuga, aegamisi, ise muigavad sealjuures või on ka tõsised ja sellise näoga, et räägivad