Aeliita. Aleksei Tolstoi
Читать онлайн книгу.
Siin toimub tõepoolest ajalooline sündmus, aga teie ajate tont teab missugust jama.»
«Aga mis eesmärgiga Marsile saadetakse?»
«Vabandust, praegu keegi rääkis siin: nad olevat ainuüksi agitatsioonilist kirjandust kakskümmend viis puuda peale laadinud.»
«See on ekspeditsioon.»
«Mida tooma?»
«Kulda.»
«Täiesti õige – kullafondi täiendamiseks.»
«Kui palju kavatsetakse tuua?»
«Piiramatul hulgal.»
«Kodanik, kaua me peame veel ootama?»
«Niipea kui päike loojub, lendavad nad õhku …»
Videvikuni kostis kõnekõminat, kestsid mitmesugused jutuajamised rahva hulgas, kes ootas ennenägematut vaatepilti. Vaieldi, tülitseti, kuid keegi ära ei läinud. Purpurne tuhm loojangukuma levis üle poole taeva. Siis jõudis kohale Kubermangu Täitevkomitee suur auto, sõitis pikkamisi rahvamurrust läbi. Kuuri aknad lõid seestpoolt valgeks. Inimesed jäid vait, nihkusid ligemale.
Säravate neediridadega kaetud munakujuline aparaat seisis igast küljest avatud kuuri keskel väikese kallakuga tsementalusel. Ta rombikujuliselt tepitud kollasest nahast heledasti valgustatud sisemus paistis läbi ümmarguse luugiava.
Lossil ja Gussevil olid juba jalas viltsaapad, seljas lambanahksed pihtkasukad, peas nahast lendurimütsid. Täitevkomitee liikmed, akadeemikud, insenerid ja ajakirjanikud ümbritsesid aparaati. Lahkumiskõned olid juba peetud, ülesvõtted tehtud. Loss tänas saatjaid tähelepanu eest. Ta nägu oli kahvatu, silmad otsekui klaasistunud. Ta kaisutas Hohlovi ja Kusmini. Heitis pilgu kellale:
«On aeg!»
Saatjad jäid vaikseks. Gussev kortsutas kulmu ja puges luugist sisse. Aparaadi sees istus ta nahkpadjale, kohendas mütsi ja pihtkasukat.
«Astu mu naise juurde sisse, ära unusta!» hüüdis ta Hohlovile ja kortsutas kõvasti kulmu.
Loss viivitas ikka veel, vaadates oma jalge ette maha. Seejärel tõstis pea ning ütles kumedavõitu erutatud häälega:
«Ma arvan, et maandun õnnelikult Marsil. Olen veendunud, et juba mõne aasta pärast hakkavad sajad õhulaevad kihutama tähtedevahelises maailmaruumis. Ikka ja jälle tõukab meid tagant otsiv vaim. Kui aga me peaksime hukkuma, siis pidage meeles, seltsimehed: olgu elu ükskõik kui hea, olgu saavutused ükskõik kui suured, ärge iialgi rahulduge sellega, minge ikka ja alati edasi, kaugete eesmärkide poole.»
Loss lõpetas, heitis pilgu saatjatele. Tõmbas mütsi silmadele:
«Nägemiseni, seltsimehed, palun eemalduda aparaadi juurest võimalikult kaugemale …»
Samal silmapilgul hüüdis Gussev luugiavast:
«Seltsimehed, ma annan edasi nendele Marsi peal palava tervituse Nõukogude Vabariigilt. Kas volitate mind selleks?»
Rahvahulk lõi sumisema. Kostis käteplaginat.
Loss pöördus ümber, ronis luugist, sisse ja tõmbas luugi otsekohe enda järel tugevasti kinni. Saatjad ruttasid trügides ja erutatult mõtteid vahetades kuurist välja platsile rahva sekka. Keegi venitas pikalt:
«Ettevaatust, minge eemale, heitke maha!»
Tuhanded inimesed vahtisid nüüd hinge kinni pidades kuuri ruudukujuliste valgustatud akende poole. Seal valitses vaikus. Vaikne oli ka väljal. Nii möödus mõni minut. Paljud inimesed heitsid maha. Järsku hirnatas heledasti kusagil eemal hobune. Keegi hüüdis võika häälega: «Tasem!»
Kuurist kostis kõrvulukustavat mürinat ja raginat. Otsekohe järgnesid sellele veelgi valjemad, tihedamad paugud. Maapind vappus. Kuuri katuse kohale kerkis aparaadi tömp metallist nina ning mattus suitsu- ja tolmupilve. Ragin muutus valjemaks. Must aparaat ilmus tervenisti katuse kohale ja jäi otsekui jõudu kogudes õhku rippuma. Lõhkemised sulasid ühte pidevaks ulgumiseks ja nelja sülla pikkune muna tõusis poolviltu nagu rakett rahvamurru kohale, suundus läände, joonistades taevalaotusse tulejoone, ning kadus tuhmi purpuriga värvitud pilvedesse.
Alles siis kostis rahvahulgast kisa, lendasid õhku mütsid; inimesed pistsid jooksma, piirasid kuuri sisse.
VI. MUSTENDAVAS TAEVALAOTUSES
Loss kruvis sissepääsuluugi kinni, istus Gussevi vastu ja vaatas talle silmi – silmateradesse, mis olid torkivad nagu kinnipüütud linnul. «Kas lendame, Aleksei Ivanovitš?»
«Laske käia.»
Siis võttis Loss reostaadi hoovast kinni ja pööras seda pisut. Kostis tume mürts – seesama esimene mürin, mis pani võpatama platsil tuhandeid inimesi. Pööras teist reostaati. Kõmav ragin jalge all ja aparaadi rappumine muutusid nõnda tugevaks, et Gussev haaras istmest kinni ja ajas silmad pungi. Loss lülitas sisse mõlemad reostaadid. Aparaat sööstis edasi. Tõuked muutusid sujuvamaks, võbin jäi vähemaks.
«Tõusime õhku!» hüüdis Loss.
Gussev pühkis näolt higi. Oli muutunud palavaks. Kiirusemõõtja näitas viiskümmend meetrit sekundis, osuti liikus üha edasi. Aparaat lendas mööda puutejoont, vastassuunas Maa pöörlemisele. Tsentrifugaaltung kandis teda kõrvale ida poole. Arvestuste kohaselt pidi aparaat saja kilomeetri kõrgusel püstuma ja lendama edasi diagonaali mööda.
Jõuallikas töötas ühtlaselt, tõrgeteta. Loss ja Gussev nööpisid kasukaid lahti, lükkasid mütsid kuklasse. Elekter oli ära kustutatud ja kahvatu valgus tungis läbi vaatlustorude klaaside. Püüdes nõrkusest ja algavast peapööritusest jagu saada, laskus Loss põlvili ning vaatas läbi «silma» kaugenevat Maad. Too laius tohutu suure, ääretu, nõgusa kausina ja näis sinkjashall. Siin-seal paistsid ta peal pilveribad nagu saared. See oli Atlandi ookean.
Aegamisi muutus kauss väiksemaks ja vajus allapoole. Ta parempoolne serv hakkas hõbedaselt helenduma, vastasservale langes vari. Ja varsti näis kauss juba kerana, mis lendas sügavikku.
Gussev, kes oli liibunud teise «silma» vastu, ütles:
«Jumalaga, emake Maa, on tükk aega sinu peal elatud ja verekest valatud.»
Ta ajas enda püsti, kuid järsku lõi vaaruma ja langes padjale. Rebis oma kaelust:
«Suren, Mstislav Sergejevitš, jõudu ei ole enam.»
Loss tundis: süda peksles üha kiiremini ja kiiremini, varsti ei tuksunud enam, vaid võbises valusalt. Veri tuikas meelekohtades. Silmade ees läks mustaks. Ta roomas kiirusemõõtja juurde. Osuti kerkis tormiliselt, näidates uskumatut kiirust. Õhukiht oli lõppemas. Külgetõmbejõud vähenes. Kompass näitas, et Maa asus otse all. Aparaat võttis iga sekundiga kiirust juurde, pöörase kiirusega sööstis ta jäisesse maailmaruumi.
Suure vaevaga, küünte purunedes suutis Loss avada oma kasuka kaeluse, – ta südametegevus lakkas. Loss oli juba ette aimanud, et aparaadi ja selles asuvate kehade edasiliikumine muutub niivõrd kiireks, et toimub märgatav muudatus südametegevuses, vereringes ja ainevahetuses, kogu keha elurütmis; seda ette nähes oli ta ühendanud ühe güroskoobi (neid oli aparaadis kaks) kiirusemõõtja elektrijuhtmete abil paakide kraanidega, mis pidid vajalikul silmapilgul välja laskma suurel hulgal hapnikku ja ammoniaaksoola.
Loss toibus esimesena. Rinnus oli terav valu, pea pööritas, süda surises nagu vurr. Mõtted ilmusid ja kadusid – ebaharilikud, kiired ja selged. Liigutused olid kerged ja täpsed. Loss sulges üleliigsed paakidekraanid ja heitis pilgu mõõtjale. Aparaat liikus edasi ligi viissada kilomeetrit sekundis. Oli valge. Ühe vaatlustoru kaudu tungis otsejoones sisse silmipimestav päikesekiir. See valgustas Gussevit, kes lamas selili, hambad irevil, klaasistunud silmad koobastest välja tungimas.
Loss pistis ta nina alla nuusksoola. Gussev ohkas sügavasti, ta silmalaud võpatasid. Loss haaras tal kaenla alt kinni ja püüdis teda üles tõsta, kuid Gussevi keha jäi rippuma nagu õhupõis. Loss laskis käed lahti – Gussev vajus pikkamisi põrandale, sirutas õhus jalad välja, kergitas küünarnukid üles, – istus nagu vee sees ja vahtis ringi: «Mstislav Sergejevitš,