Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus. Nele Siplane
Читать онлайн книгу.
Võib-olla just seepärast olen alateadlikult üritanud siin rohkem ringi käia, et näha, kas selle ees on üldse mõtet hirmu tunda. Mida rohkem ma eri kohtades käin ja selle maa mitmekülgsust näen, siinseid inimesi kohtan, seda rohkem mõistan, et Egiptus on nagu iga teine riik siin maa peal, lihtsalt omanäolisem. Purjekas jõuab sadamasse ja meie oma kruiisilaevale, et võiks alata sõit üles Luxori poole.
Varahommikuselt karge õhk paiskub näkku, kui teele jäävat Vana-Egiptuse krokodilljumalale Sobekile ja pistrikjumalale Haroerisele pühendatud Kom Ombo templit külastama minnes maale astume. Templi suured sammaspostid on kaunid. Esimest korda näeme ka kogu reisiseltskonda, kellest meie oleme ainukesed moslemitest turistid. Palju on kuulda saksa keelt, aga ka inglise ja prantsuse keelt. Peale Mohamedi on egiptlastest turistide hulgas veel üks vanem kristlastest abielupaar, kes on oma kodumaad külastama tulnud hoopis Ameerikast. Nad teevad meiega tutvust, kui läbi templivaremete kõnnime ja krokodillimuumiaid vaatame.
„Sul on väga ilus äbääjä!“ alustab naine vestlust. „Kust selliseid osta saab? Me plaanime ka veidi Luxoris peatuda, nimelt elavad seal minu abikaasa õed.“ Abikaasa nägu võib üksnes aimata, sest see on pidevalt videokaamera taha peidetud. „Ta muudkui filmib kogu aeg, et siis Ameerikas lastelastele meie kultuuripärandit näidata.“
„Selle äbääjä saatis mulle äi Saudi Araabiast,“ vastan.
„Jah, ma arvasingi, et Egiptuses selliseid ei ole.“ Ta räägib mulle veel vurinal oma pojast ja lapselastest ja uhkest miniast ning american dream’ist. Õigupoolest, kui näojooned ei reedaks, ei saakski aru, et selle valge päevitumata naha all voolab egiptlase veri. Nad tunduvad muidu väga toredad, ameerikalikult sõbralikud, kuid nende hoiakust kumab läbi teatud negatiivsust Egiptuse suhtes. Me kohtume oma reisi jooksul veel, kuid räägime üksnes small talk’i – milline on praegu ilm Eestis, seal vist on äärmiselt külm, ja kus see Eesti täpselt asubki. Egiptuse moslemite ja kristlaste vahel kehtib teatud vaikiv kokkulepe, et religiooniteemat ei puudutata. Nii saamegi tuttavaks muul tasandil, lihtsalt inimestena.
Tagasi laevas olles tsiteerib Mohamed mulle päikesetekil Türgi kohvi juues mõtteid kaasa ostetud raamatust „Härra Ibrahim ja Koraani õied“. „Kui sa tahad teada saada, kas sa oled rikkas või vaeses paigas, siis vaata prügikaste. Kui sa ei näe ei prügi ega prügikaste, siis on see väga rikas paik. Kui sa näed prügikaste, aga prügi mitte, siis on see rikas paik. Kui sa näed prügi prügikastide kõrval maas, siis pole see ei rikas ega vaene, vaid lihtsalt turistlik. Kui sa näed prügi ilma prügikastideta, siis on see vaene paik. Ja kui inimesed elavad prügi sees, siis on see väga-väga vaene paik,“ saan teada uue mõõdupuu. Kuigi raamatus on mõeldud paikade all rajoone, saab paralleele tõmmata ehk ka riikidega – Eesti on siis rikas ja Egiptus turistlik.
Pärastlõunal teeme peatuse Niiluse kaldale jäävas Vana-Egiptuse pistrikjumalale Horusele pühendatud Idfu templis. Tempel on oma suure fassaadiga sarnane paljude teistega, kuid selle kõik detailid on väga hästi säilinud. Templi ees seisab kaks suurt pistriku kuju. Korraga püüab meie pilku kohalik vaese olemisega vanake, onu Mohamed. Ta viib meid kättpidi turismigrupist eemale vaatama mammisi’t ehk vaaraode sünnitusmaja. Seinad on täis joonistusi, kus on täpselt näidatud toonased sünnitusprotsessid – laps sündis selleks spetsiaalselt valmistatud tooli põhjas olevasse auku, nagu teise emakasse.
Onu Mohamed on sõbraliku olemisega, kuid mitte pealetükkiv. Ta räägib vaaraode elust, nüanssidest, mida tavalisest reisibrošüürist ei leia, mida giidid ei maini. Kujutan ette, kuidas ta juba väikese poisina siin templivaremetes mängis ja teab nii peast kõiki joonistusi ning nende juurde kuuluvaid lookesi. Lahkudes lehvitab ta meile sõbralikult naeratades. Mohamed jookseb talle veel rahaga järele, kuid vanake keeldub jootrahast. „Mulle oli au teile seda kõike näidata,“ ütleb ta Mohamedile. Nii on ta saanud jutustada meile oma loo.
Kolmanda ja neljanda päeva veedame Luxoris. Linn on oma aovalguses särava pika promenaadiga silmipimestavalt kaunis. Kai ääres seisavad valged suured laevad, üks uhkem kui teine.
Kolmas päev viib meid Kuningate orgu, kus suurte kivihunnikute vahel paiknevad väikesed keldrikäigud viivad maa alla avastama siiani säilinud värvilisi maalinguid ja hieroglüüfe. Kui kaua küll võttis aega nende koobaste väljakaevamine hunniku kivide alt? Käime läbi ka Hatšepsuti templi juurest, mille arhitektuur on eriline. See tempel kuulus naisvaaraole, kes kujutas end alati mehelike sümbolitega, soovides nii näidata oma võimu ja õigust troonile.
Neljandal päeval külastame Karnaki templit, mis on oma massiivsuses ja pika sfinkside alleega hiigelsuur. Kunagi ühendas sfinkside allee Karnaki templit Luxori templiga ja plaanitakse sellisel kujul ka taastada.
Luxori keskuses asuv Luxori tempel jääb oma eripärasuses aga kõige paremini meelde. Sinna jõuame juba õhtuhämaruses, mil templisambad on kaunilt valgustatud. Keset templit on templivaremetele ehitatud mošee. Neid lahutavad savikihid, mis näitab, et alumisest ehitisest ei ole oldud teadlik. Üksnes juhuslikult, võimalik et kõva pinna tõttu, on aga samale kohale ehitatud ka teine pühakoda. Üle kogu linna kaigub palvelehüüd, käes on ööpalvuse aeg ja sellesse kõrgete sammaste kohal asuvasse mošeesse just lähemegi. Kingad tuleb jätta sadade teiste hulka mošee ette ja tagaosas asuvas tualetis tuleb kõigepealt teha religioosne puhastamine – kolm korda käed, suu, nina, nägu, käsivarred, seejärel kergelt veega üle juuste ja kõrvade ning kõige lõpuks jalad puhtaks.
See on minu jaoks esimene kord mošees palvetada, sest naistele ei ole see kohustuslik, kuigi soovi korral võivad ka naised mošeedes palvetamas käia. Tavaliselt on selleks eraldi ruum, aga sellest pühakojast me seda ei leia, nii palvetame koos ühises ruumis, aga veidike teistest eemal. Mehed palvetavad naistest alati eespool, mitte sellepärast, et nad kuidagimoodi naistest paremad oleksid, vaid ikka sel põhjusel, et näo ees kummardav naine mõtteid palvelt mujale ei viiks.
Nii olen ma kõikide tee peal läbi käidud templite ja kunagiste pühakodade Jumala juhtimisel jõudnud uuesti islami pühakotta mošeesse. Kas Jumalal on sellega mulle mingi sõnum? Kas ta tahab sellega öelda, et kuulun ikkagi siia?
Oleme tagasi rongijaamas, teel koju. Kairos tervitab meid uuel hommikul taas endine hallus, seekord koos udu ja vihmaga. Vihmapiisad voolavad nagu pisarad mööda El Mansûra poole sõitva bussi aknaid. Iga reisi alguses on hinges teatud ootusärevus, vastusteta küsimused. Reisi lõppedes on hinges teatud kurbus, et sõit viib vastu argipäevale. Aga ma ei ole kurb. Hoolimata tavapärastest mööda vilksavatest küladest ja hallist taevalaotusest on mul ometi hea meel tagasi olla, jõuda oma teise koju, mis meid juba ammu ootab ja võtab rändurid rõõmsalt tervitades vastu. Ma tunnen, et olen leidnud vastused. Tunnen, et tahan siin olla. Tahan olla ka Eestis, aga ma arvan, et moslemina on mul siin parem. Tunnen, et olen uuesti leidnud sisemise rahu. Olen end otsinud ja taas leidnud. Egiptuses.
Egiptlasel külas
Istun lillelisel päevinäinud diivanil. Õigupoolest ei olegi see päris diivan, vaid puupink, millele on asetatud paksem vatist padi ja teine samasugune selja taha ning kõik see on kaetud riidega. Selliseid istekohti on toas kaks, kumbki ääristamas elutoa külgmisi seinu. Diivanite vahele akna alla on paigutatud telerilaud, mida katab värviliste puuviljadega kaunistatud vakstu. Ka teler ise on tolmu kaitseks kaetud valge heegeldatud riidega ning selle peal seisavad üksteise kõrval väike sätendav lumememm, kirju kunstlillebukett ja tikukarbisuurune võtmehoidjast ramadaanilamp. Teleri kohal akna küljes ripuvad suured palvehelmed, mille Mohamed kunagi ise meisterdas, ja nende kõrval palvetava tüdruku pilt. Akna ees kummalgi pool on sitskardinad. Ka heledaks värvitud seinad diivanite kohal on lükitud täis pilte ja värsse Koraanist. Keset tuba kohe välisukse kõrval seisab suur ümmargune söögilaud antiiksete toolidega. Lauast paremale poole nurka jääb külmkapp, mille peal on samuti kunstlilled, ja suur peeglilaud. Välisuksest sisse astudes seisab kohe vasakut kätt sinine metallkapp, mille ees on välisjalanõud ja toas kantavad kummiplätud. Viimased on olulised aksessuaarid kööki ja vannituppa minnes. Elutoa põrand on kaetud vakstuga, millele diivanite vahel on asetatud punasekirju vaip.
Elutoast viib viis ust edasi teistesse tubadesse: kööki, kust pääseb edasi ka vannituppa,