Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus. Nele Siplane
Читать онлайн книгу.
ehk kohustuslik paastukuu ja võimaluse korral üks kord elus hadž ehk palverännak Saudi Araabias asuvasse moslemite pühasse linna Mekasse.
Tädi on läinud turule jänest ostma. Igal teisipäeval ja laupäeval on turupäev. Juba hommikul on ta käinud puu- ja juurvilju toomas, mis seisavad mustades kilekottides veel köögis. Jänesest saab nimelt kõige parema mulukhia. Keedan omale tassi teed ja kuni lapsed veel magavad, panen end riidesse ja lähen rõdule. Majanurga juures askeldavad keset tänavat kaks kitsekest. Vastasmajas elavad naabrid on kristlased, nagu ka alumisel ja ülemisel korrusel elavad naabrid. Vastasmaja naabrite rõdu ehivad Maarja ja Jeesuslapse ikoonid ning vatiga seina külge kleebitud sõnum „Jesus 4U 2010“ (ingl. „Jeesus sulle 2010“). Siin piirkonnas elab moslemitega kõrvuti palju kristlasi ja omavahel käiakse läbi nagu naabrid ikka. Kui suhkur saab otsa, minnakse naabrilt laenama, kui tuleb gaasiarvega ametnik, aga naabrit ei juhtu kodus olema, makstakse ka naabri eest ning hiljem klaaritakse, üksteisele ostetakse odavamalt riisi ja vahetatakse muljeid, käiakse pulmas ja katsikutel. Ka mošeed seisavad siin kõrvuti kirikutega. Paljud naised liiguvad tänavail ilma rätita, üksnes kirikusse minnes visatakse õhuke sallike üle pea.
El Mansûra linn, kus elame, asub Kairost umbes sada kakskümmend kilomeetrit põhja, Vahemere poole, otse Niiluse deltas. Egiptuse mõistes on see keskmise suurusega linn, kus elab pea pool miljonit inimest ja kogu maakonnas koos lähiküladega eeldatavasti kokku umbes viis miljonit. Eesti mõistes on see muidugi suurlinn, mõneti võrreldav Tartuga, sest siingi asub suur Mansoura ülikool koos oma kliinikutega. Linnast voolab läbi Niilus.
Rajoon, kus asub äia maja ja kus me ise elame, ei ole siit kaugel. See on kõrge viiekorruseline nelja korteriga maja ja kuulub täielikult ühele perele: esimesel korrusel on garaaž, teisel äia korter, kolmandal noorematest vendadest vanema Moatazi korter, neljandal meie korter ja viiendal noorima venna Hishami korter. Kuna vennad ei ole veel abielus, siis seisavad nende korterid praegu tühjalt. Mõni aeg tagasi ehitas äi veel ka kuuenda pooliku korruse, ei teagi, kellele, küllap vist Omarile. Pojad jäävad enamasti elama isa majja ja tütred lähevad mehe majja, nagu see oli kunagi kombeks ka Eestis. Hea külg on see, et kõik elavad koos, omavahel ei jääda võõraks, samas on kõigil oma korter ehk vajadusel privaatsus.
Nagu majadele ehitatakse juurde tühje korruseid, nii ehitatakse palju maju ka lihtsalt raha investeerimise eesmärgil. Teinekord renditakse need uhked majad kellelegi välja, kuid need võivad aastaid ka tühjana seista. Samal ajal elatakse edasi oma vanas lihtsamas majas. Selliseid pooleliolevaid ehitisi näeb eriti palju kuurordipiirkondades ja seal, kus liigub rohkem turiste. On terveid külasid, kus kõik majad seisavad tühjana. Need on siis kunagi valmivad kuurordid, hotellikompleksid, elamurajoonid või ka suvilapiirkonnad.
Rajoonid piirnevad mošeedega. Meie elame näiteks Sami el-Gamali nime kandvas rajoonis, kes oli meie lähedal asuva mošee ehitaja ja kellele kuulus kunagi see maa-ala, kuhu praegu on ehitatud meie maja. Kunagi oli see kõik agraarmaa, kui aga linna paarikümne aasta eest laiendati, muudeti see maa elamumaaks ja majad ehitati mošee ümber. Mošeesid on siin läheduses veel palju – rajoon määratakse selle järgi, kui kaugele mošee palvelehüüd kostab. Tihti küsitakse, miks on mõnel mošeel neli minaretti ja mõnel ainult üks. Ajalooliselt, enne kui võeti kasutusele valjuhääldid, pidi palvelehüüd kostma igasse ilmakaarde. Tänapäeval teeb valjuhääldi oma töö ning minaretid on jäänud üksnes mošee sümboliks. Ka tänavad on tihti saanud nime ajalooliste isikute või ka tähtsate daatumite, sündmuste, islami terminoloogia järgi. Meie elame näiteks tänaval nimega Ali ibn Abi Taalib, kes oli prohvet Muhamedi nõbu ja väimees ning pärast prohveti surma ka hilisem kaliif. Puu- ja lillenimesid, nagu Eestis tavaline, siin tänavanimedes ei kohta.
Teetass tühi, ärkavad ka lapsed. Nadiin asub kohe kõrsikuid pugima nagu Omargi. Mina tunnen puudust oma kohvist, kuid igas majapidamises seda tavalist lahustuvat ei olegi. Samuti sööks heal meelel rõõska koort meega, mis on siin mõnusalt kreemjas ja paks ja millesse on hea lapikut saia torgata, või seesamipastat musta meega. Aga üks magedam valge juust ajab ka asja ära.
Tädi Leila on turult tagasi ja peale jänese on ta toonud ka paar tuvi, mis meenutab mulle aega, mil me veel Kairos elasime. See oli siis, kui Eestist Egiptusesse tulin ja meil oli Kairos abielupaberitega seoses palju asjaajamist. Toona üürisime Kairo ühes uues linnaosas korterit. Et see oli tudengite seas populaarne paik, kuna sealgi asus ülikool, tundus seal suvel suhteliselt rahulik – kõik üliõpilased olid suveks kodudesse sõitnud. Südasuvised tänavad olid suhteliselt tühjad, kui Egiptuses üldse kusagil tühi saab olla. Majadevahelisi teid katsid liivahunnikud ja õhtuti nägid majad välja nagu tondilossid. Ometi võis näha linnaosa arengut: äsjavalminud suur kaubamaja, palju kohvikuid, isegi kino. Puuduseks olid pidevad elektrikatkestused ja kõrge üür.
Sel perioodil oli meil kombeks palju väljas süüa, kuigi egiptlane eelistab restorani omale kindlalt kodutoitu. Ütleme nii, et tudengitele mõeldud üürikorteri köök ei olnud teab mis luksuslikult sisustatud ning minu egiptuse söögi tegemise ponnistused ei kandnud toona head vilja.
Ühel päeval otsustasime, et veedame terve päeva Kairo keskuses. Läheme koos Egiptuse muuseumi, kus turismigrupiga olin kohustuslikest vaatamisväärsustest küll mööda jooksnud, aga ma tahtsin kõike põhjalikumalt näha. Hiljem plaanisime minna mõnda restorani. Mõeldud, tehtud. Hüppame hommikul peateed mööda Kairo poole sõitvale marsruuttaksole. Noor tõmmu poiss, üks jalg takso liugukse vahelt väljas, hõikab juba kaugelt, kuhu poole täpselt sõidetakse, ja korjab siis meid peale. Sõit kesklinna kestab pea tunni ja kuigi igapäevaselt on see suhteliselt tüütu ettevõtmine, on teele jääv vaade ajaloohuvilise seisukohalt hingemattev: kauguses terendavad kolmnurksed massiivsed püramiidid nagu templid minevikust.
Kairo muuseumis tõmbab mind jälle kuldehete ruum, kus on väljas kõik Tutanhamoni hauakambrist leitud ehted. Mäletan end väiksena lasteentsüklopeedia ENEKEse vahelehelt neid imetlemas. Kas oskasin ma toona ette kujutada, et näen neid kunagi nii lähedalt ja asun ise vaaraode maale elama? Kas alateadlikult olen jõudnud oma unistuste juurde?
Keskpäevaselt suvises Kairos on kuum, kurk kuivab ja enne kui leiame mõne restorani, suundume mahlabaari. Siin on kõiksugu värskeid mahlu, ukse kohal võrgus ripuvad mangod. Endale palun maasikamahla. Mohamed jääb mangode juurde. Kuid siin pakutakse veel ka banaanismuutit ja värsketest sidrunitest pigistatud mahla, mis on segatud vee ja suhkruga ning mis suvepäeval ülihästi karastab, ja muud. Hea on veel ka suhkruroost valmistatud mahl, aga selle jaoks on eraldi müügikohad ja praegu ei paista ühtki silmapiiril.
Lõpuks leiame ka ühe traditsioonilisi egiptuse toite pakkuva restorani peaväljaku lähedal. Fuajees ripuvad pildid ja aukirjad, mis tõestavad ülemaailmset tuntust. Restoran on täis araabialikke sisustuselemente: nurgas seisavad vasest kannud, laes ripuvad traditsioonilised lühtrid, teises nurgas paistab miniatuurne vanker. Ruum ise on üsna hämaralt valgustatud, sellesse heidavad värvilisi kiiri üksnes lampide rohelised-punasedkollased lühtrid. Lae all puurikestes istuvad tuvid. Mida küll ütleks Eesti tervisekaitse, kui keegi Eestis mõnes restoranis tuvid lae alla kükitama paneks?
Tellime traditsioonilisi põldubadest valmistatud kotletikesi tamija’t, mis on mu lemmikud. Kui Mohamedi tädid kuuleksid, et maksame kolme kotleti eest kuus krooni, siis nad vist minestaksid. Muidu saab selle raha eest terve kotikese. Tellime ka kanamaksa, mida egiptlased oskavad imemaitsvalt valmistada. Tuvid, mida küll ka menüüs pakutakse, jätame sel korral puuridesse. Egiptuses kasvatatakse tuvisid ka söömise eesmärgil. Olete ehk näinud teeäärsetes külades kõrgeid savimajakesi, millel on ees pisikesed aknad ja mille küljest turritavad välja pikad pulgad? Need ongi tuvilad.
Enne koju sõitmist jalutame veel veidi kesklinnas ja jõuame lõpuks välja peasillale, mida nimetatakse Asr el-Nil (eg. „Niiluse palee“). Silla otsas pikutavad lõvikujud ja mööda silda vuravad lõbusõitu tegevad hobukaarikud, kus istuvad Egiptusesse suvitama tulnud saudi turistid. Õhk Niilusel on jahutav. Kaugusest paistab siksakiliselt valgustatud Kairo torn. Sinna me täna ei jõudnudki, aga Kairo puhul on nii, et üks asi korraga. Igale vaatamisväärsusele kulub päev. Teel koju möödume taas püramiididest, millest pimeduses paistavad vaid mustad kolmnurksed varjud.
Täna