Minevikust olevikku. Jaan Mikweldt
Читать онлайн книгу.
Tõnis naise tujulangust tähele panemata. "Ta on küll noorem, kuid nende asjadega palju rohkem kursis kui sina, juba lapsest saadik on ta poliitika vastu huvi tundnud."
Kadi ohkas sügavalt ning mis seal salata, ka üpris tülpinult.
"Okei! Kuulan, arvestan, pean silmas! Parem ütle nüüd ausalt ja keerutamata, kui suure häbi ma sulle intervjuuga siis kokku keerasin?"
Tõnis kortsutas selle peale küll veidi kulmu, kuid hääl jäi endiselt lahkeks.
"Seda näeme täpsemalt siis, kui artikkel ilmub. Loodame muidugi parimat, võib juhtuda, et ka Kahro on mõnikord aumees. Thalia ütles, et poliitikast polevat juttu olnud."
Kadi raputas pead.
"Ta tundis huvi minu vastu, kes ma selline olen, kust pärit, millega tegelen…"
"Sinu vastu?" Mehe toon oli nii jahmunud, et Kadi tundis väikest vihakihvatust. Kas tõesti on ta isegi oma abikaasa silmis niivõrd tühine, niivõrd igav, et keegi tema kui inimese vastu huvi tunda ei või? "Tahad öelda, et minu kohta ei olnud ühtegi küsimust?"
"Oli küll!" pidi naine tunnistama. "Ta tundis huvi, kuidas me tutvusime, mis mulle sinu juures meeldis…"
"Ahhaa! Küsis ta ka meie intiimelu kohta?"
"Ei! Ja kui oleks küsinud – sellistel teemadel mina ei räägi, seda tean ka ilma Thalia juhendamiseta!"
"See ei tähenda midagi!" ei pannud Tõnis ka nüüd naise väikest protesti tähele. "Arvesta, et ajakirjanik võib sulle ka ise sõnad suhu panna, mõnest süütust väljendist teha sellise stoori, et sa ei tea, kuhu häbi pärast oma silmi peita!" Korraga vakatas ta hetkeks, siis lõi ta nägu rõõmust särama.
"Tead, see oleks meile isegi kasulik! Esitaksin kohe ta vastu hagi, protsess lööks meedias laineid…"
"Mida?" kiljatas Kadi jahmunult. "Tahad sa öelda, et sulle meeldiks, kui meie magamistuba ajakirjanduse vaidlusobjektiks saaks!"
"Mitte magamistuba, lollike! See oleks ideaalne võimalus valijatele näidata, milliseid meetodeid meie konkurendid kasutavad, et nad ei põrka tagasi isegi inimese kõige intiimsematesse eluvaldkondadesse tungimise eest…"
Nüüd Kadile piisas. Huuled kokku surunud, pöördus ta demonstratiivselt akna poole.
Tõnis mõistis, et oli liiale läinud.
"Kuid kõik need on esialgu oletused, ärme vaeva nendega praegu oma pead. Sa Thori kohta pidavat juba teadma?"
"Jah, Thalia rääkis mulle!" oli Kadi teemavahetusega meelsasti nõus. "Kui see tõesti oli narkootikum, siis…"
"Ebameeldiv lugu nii või teisiti!" kortsutas mees kulmu. "Niipea, kui sellest kuulsin, helistasin kohe Tiinale, Thori emale, et ta poisi enda juurde võtaks. Praeguses situatsioonis oleks parem saata ta siit nii kaugele kui võimalik, välismaa oleks lausa ideaalne. Tiina aga, kujuta ette, teatas, et tal pole praegu võimalik poissi võtta ega hakanud sel teemal rohkem rääkimagi!"
"Mul muidugi oma kogemused puuduvad, kuid olen kuulnud, et sellises vanuses poisid vajavad esmajärjekorras just isa kätt," alustas naine kõhklevalt, kuid Tõnis katkestas teda ärritatud pearaputusega.
"Jaa, sa räägid juba kui Tiina! Ma ei ole mingi superman, ma ei suuda üheaegselt olla ideaalne isa, kes poisi iga sammuga kursis on ja samas osaleda kõrgtasemel poliitikas! Ma pean tahes-tahtmata valima ja ma valin karjääri, sest praegu käib mäng väga suurtele panustele ning kui ma võidan, on see kasulik kõigile, sealhulgas loomulikult ka Thorile endale!"
Loogika oli kahtlemata raudne, kuid vaatamata sellele ei saanud Kadi öelda, et abikaasa jutt talle eriti meeldiks.
"Ma loodan, et sa mõistad, kullake: ma pean poisi siiski enda juurde võtma, sellest mul pääsu ei ole!" jätkas Tõnis. "Kahjuks asetab see kõige raskema koorma just nimelt sinu õlgadele, loomulikult aitame ka meie Thaliaga võimaluste piires kaasa. Kui sa aga leiad, et see ülesanne on ulle liiga raske…"
"Ei, ei ole!" kiirustas Kadi ütlema, meenutades Thaliale antud lubadust. "See tähendab, asi pole muidugi kergete killast, kuid ma võtan selle rõõmuga enda peale. Ets meeldib mulle, me oleme siiamaani täiesti normaalselt läbi saanud ja…" Tal lõppes hingeõhk otsa.
"Siis on hästi!" sõnas Tõnis kergendatult, leidis aga taas põhjuse manitsuseks: "Ning ma palun, ära kutsu teda selle labase hüüdnimega, tal on nimi ju olemas!"
Kadi avas juba vastuvaidlemiseks suu, kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni. Lõppude lõpuks pole tema asi rääkida isale, kuidas poeg talle antud nime vihkab.
"Mõtlesin, et kui sa vastu ei ole, võiks ta panna sinna teise korruse külalistetuppa," tegi ta kähku teist juttu. "Ma ühe kapipoole tegin juba tühjaks, homme koos Dorisega seame ülejäänu korda!"
Teise korruse külalistetuba kiideti igati heaks ja Kadi tundis hetkeks lausa lapselikku uhkust.
"Täna õhtul on telekas täitsa hea film!" üritas ta optimistlikult, kuid nagu oligi karta, raputas Tõnis pead.
"Vaata üksi, kullake! Ma pean veel tööd tegema, homse kõne tekst tahab redigeerimist ja üldse. Ehk oleksid nii hea, keedaksid mulle natuke kakaod?"
"Heameelega!" noogutas Kadi ohates.
4
Kui Kadi järgmisel hommikul koos Dorisega teise korruse külalistetoale viimast lihvi andis, saabus kohale tema südamesõbranna Inga.
Täpsemalt, südamesõbra tiitli oli Inga endale ise võtnud. Kunagi algkoolis olid nad paar klassi koos õppinud, kuid mingeid eriti lähedasi suhteid siis nende vahel polnud. Inga eelistas seltsida klassi priimuse või siis mõne jõukamast perest pärit lapsega, toona vaikne, hiirena hall Kadi talle erilist huvi ei pakkunud. Siis sõitsid ta vanemad ära, Inga kadus silmapiirilt ja Kadi mõtetest ning ilmus lagedale alles siis, kui Kadi oli juba abielus ja Tõnise juurde kolinud. Ta lausa kiljus jällenägemisrõõmust, kallistas Kadit nii, et tol hing kinni jäi ning jutustas seda stseeni mõnevõrra murelikul ilmel jälgivale Tõnisele, kui head sõbrad nad kooliajal olnud ning kuidas kuri saatus nad õrnas eas lahutas.
"Aga nüüd oleme jälle koos!" suunas ta Kadile õnnest särava pilgu. "Me hakkame teineteisel tihti külas käima, ma aitan sul linna seltsielusse sisse elada, ma tean küll, kui halb on uues kohas üksi alustada!"
Oma lubadust ta pidas: juba samal õhtul lõi ta letti äärmiselt põhjaliku info vähemalt paarikümne avaliku elu tegelase kohta, alustades sellest, kes kelle sugulane on ja lõpetades raudkindlate andmetega, kes kellelt tripperi saanud. Kõik need võõrad nimed keerlesid õhtu lõpuks Kadi peas kui karussell, ta suutis ainult juhmi näoga enese ette jõllitada ning aeg-ajalt masinlikult noogutada. Tõnis aga paistis vestlust nautivat (nojah, temale kui kohalikule olid need inimesed kõik tuttavad!), oli õhtu lõppedes üliheas tujus ning andis nende sõprusele oma õnnistuse. Inga hakkas neil käima kui mitte iga päev, siis vähemalt ülepäeviti ning püsivus viis sihile: Kadi harjus temaga ja kui sõbranna mõni päev nähtavale ei ilmunud, tundis temast puudustki. Inga oli momendil, pärast ebaõnnestunud abielu ja paari enam või vähem tõsisemat suhet vaba ja vallaline, mis võimaldas tal osaleda kõikidel üritustel sünnipäevast piknikuni ning mõnikord poetada end ka ametlikule vastuvõtule. Kadi polnud loomulikult nii naiivne, et arvata, nagu teeks sõbranna seda omakasupüüdmatult, kuid mis seal's ikka, keegi meist pole ilma puudusteta ja kust mõnda paremat ikka võtta on!
Tänagi tuhises Inge omainimesena otse kööki, pani uue masinatäie kohvi hakkama ning jõudis selle ajaga ühtlasi teha lühikokkuvõtte oma eilsest käigust sugulaste juurde ja välja uurida, kellele seda külalistetuba korda seatakse.
"Tunnen kaasa!" vangutas ta Thor Errolist kuuldes pead. "Pole midagi hullemat teismelisest, mina peaksin parema meelega kodus inimsööjat tiigrit. Andresel – mäletad, ma rääkisin sulle temast! – oli murdeealine tütar, käis vahetevahel isal külas, ei kõlvanud talle üks ega teine, mina ei osanud süüa teha ja mis kõike veel! Aga poisid on veel hullemad!"
"Aitäh, julgustasid!" ohkas Kadi, tundes salamisi heameelt, et oli suutnud vähemalt oletatavate