Minevikust olevikku. Jaan Mikweldt
Читать онлайн книгу.
teisel korrusel! Siis pese käed ja seejärel istume lauda!"
Thor Errol avas juba suu, kuid mõtles viimasel hetkel ümber ja vantsis trepist üles, suur, viimase võimaluseni täis tuubitud spordikott rihmapidi järel lohisemas.
Kadi ohkas.
"Jah, temaga ei saa kerge olema!" nõustus Tõnis. "Ei saa aru, kellesse ta läinud on, Thaliaga polnud tema eas mingeid probleeme."
"Kui ma ei eksi, elasid sa sel ajal veel nende emaga koos," märkis Kadi tagasihoidlikult.
"Paberite järgi küll, aga praktiliselt enam mitte! Muidugi, Tiina ei elanud tol ajal veel välismaal. Arvad sa, et asi on tõepoolest selles?"
Kadi ei jõudnud oma arvamust avaldada: Thor ilmus taas lagedale. Selle lühikese aja jooksul oli ta jõudnud isegi riideid vahetada ja kandis nüüd mõnevõrra kortsunud T-särki, mille rinnaesine imiteeris frakki, täiendatud musta kikilipsuga. Paar sekundit seisis ta trepimademel ja nautis tekitatud efekti, siis aga kummardas kergelt.
"Vabandust, kas ma piirdun käte pesemisega või tuleb need ka desinfitseerida?"
Tõnis nohises ähvardavalt, kuid Kadi jõudis seekord temast ette.
"Desinfitseerimine ei teeks paha!" naeratas ta. "Piiritus on vannitoa vasakpoolses kapis, suures pudelis, küll sa leiad!"
"Sa veel julgustad teda!" torises Tõnis, õnneks küll alles siis, kui poeg oli ainsagi kommentaarita vannituppa kadunud.
"Karjumine igakord ei aita!" kehitas Kadi õlgu. "See on lihtsalt tema protest selle vastu, et tal kästakse enne sööki käsi pesta nagu väikesel tital!"
"Käte pesemine on ju loomulik!" vaidles mees vastu.
"Täpipealt! See on loomulik ka tema jaoks, seega on sinu meeldetuletus talle solvav. Mõtle ise, kuidas sa reageeriksid, kui ma tuletaksin sulle meelde… noh, näiteks õhtust hammastepesemist?"
"Ma olen täiskasvanud inimene!" nördis nüüd juba Tõnis.
"Tema enda arvates samuti!"
Kui täiskasvanud inimene vannitoast naasis, nuhutas Kadi vaikselt õhku. Piirituselõhna polnud tunda.
"Istume nüüd ruttu lauda!" nõudis Tõnis kärsitult. "Pean juba poole tunni pärast minema hakkama."
"Sa lähed täna õhtul ära!" hüüatas Kadi pettunult. "Ma mõtlesin, et…" Ta ei teadnud küll täpselt, mida just mõtelnud oli, kuid ta oli arvanud miskipärast kindlalt, et isa ja poeg veedavad esimese õhtu koos, ajavad juttu, mängivad kabet, noh, vahivad kasvõi külg külje kõrval televiisorit.
Tõnise suunurka tekkis juba tuttav kannatav kurd.
"Sa tead ju küll, mis aeg praegu on!" sõnas ta tülpinud toonil. "Saa aru, mul on tõesti iga minut arvel! Ma jääks heameelega koju, puhkaks, aga ringreisi kava tuleb kokku panna. Praeguste ilmadega on vabaõhuüritusteks kuldne aeg! Egle laulab, mina pean lühikese, aga lööva kõne, mõne naljamehe peaks ka punti kutsuma…"
"Ah arvad, et sinust üksi jääb väheks?" Loomulikult oli see jälle Thor Errol.
Tõnisele valgus veri näkku, tundus, et veel hetk ja ta plahvatab. Õnneks suutis ta ennast siiski vaos hoida.
"See on siis minu tänu!" sõnas ta irooniliselt. "Pinguta, rabele, aga teistele on see ainult naeruks!"
"Ta ei mõelnud seda ju halvasti!" pani Kadi käe rahustavalt mehe varrukale. "Lihtsalt alati ei kuku naljad kõige paremini välja, isegi elukutselistel tegijatel mitte! Lähme nüüd ja hakkame sööma, kui sul tõesti nii kiire on."
Õhtusöök möödus rusutud vaikuses. Veel enne selle lõppu helises Tõnise mobiil ning mees tõusis lauast isegi desserti maitsmata.
"On aeg! Ja sina, poiss, pea meeles, et istud kodus! Õhtustel ümberhulkumistel on nüüd lõpp! Kadi, kui ma hilja peale jään, ära muretse!" Traditsiooniline kiirustav põsemusi ja läinud ta oligi.
Magustoit söödi vaikides lõpuni. Siis ajas Thor end laua tagant üles ja ringutas nii, et kondid naksusid.
"Tänud!" ilmutas ta koguni mõningat viisakust. "Lähen nüüd, vaatan, millega semud tegelevad!"
"Lähed välja?" imestas Kadi. "Kuulsid ju, mida isa alles ütles?"
"Ma pole kurt!" teatati üleolevalt. "Ma tahaksin näha, kuidas sa mind takistada saad!"
"Ega ei saagi!" nõustus naine. "Isegi kui ma püüaksin sind jõuga kinni hoida, lükkaksid sa mu lihtsalt kõrvale, sest sa oled tugevam kui mina. Seepärast ma lihtsalt palun sind! Pole vaja rohkem pahandusi!"
Thor Errol peatus ukselävel. Paistis, et mõte väljaminekust ei tundunudki korraga enam nii meelitav.
"Tegelikult pidi täna telekast tulema see…" pomises ta. "Näh, mis ta nimi oligi…"
"On sul homme natuke aega?" pööras Kadi jututeema diskreetselt mujale. "Saaksid sa mulle väheke appi tulla?"
"Mis asjas?" muutus poiss valvsaks.
"Kandva jõuna. Tahaksin osta…"
"Poodidesse ma ei tule!" katkestas Thor teda kategoorilisel toonil.
"… värskeid kartuleid ja paar arbuusi!" lõpeta Kadi rahulikult. "Järelikult ei lähe me mitte poodi, vaid turule. Seal aga, nagu sa ehk tead, on parklani vastikult pikk maa!"
Soliidsuse mõttes tegi poiss näo, nagu kaaluks veel asja.
"Vaatame!" sõnas ta siis tähtsalt ja sirutas käe telekava järele.
Kadi keris end raamatuga tugitooli, kuid mõtted ei tahtnud tal kuidagi loetava juures püsida. Jälle üks üksildane õhtu (nojah, kui mitte arvestada seda telekasse süvenenud turris teismelist!) ja väga võimalik ka, et üksildane öö. Ausalt öelda ei mäletagi enam, millal ta viimati end abielunaisena tundis! Arvab Tõnis tõesti, et tema poliitiline karjäär kompenseerib ka seksi puudumise?
Mis seal salata, ega Tõnis varemgi eriliselt kirglik olnud, isegi mesinädalate ajal mitte. Imelik, miks mees üldse temaga abielluma kiirustas – seksuaalset tõmmet pole, abilisena teda samuti vaja pole, selleks on Thalia. Kadi ohkas.
Thor Errol heitis talle huvitatud kõõrdpilgu, kuid ei küsinud õnneks midagi.
8
Järgmine hommik oli nii ilus, et halb tuju kadus kui peoga pühitud, vaatamata isegi sellele, et Tõnis oli saabunud eelmisel õhtul tõepoolest hilja ja kadunud hommikul vist juba enne seitset, naist isegi äratamata. Ka Thor Errol oli väga heas meeleolus ning tegi koguni ise esimesena turule minekust juttu.
Enne kartulite ja arbuusi ostmist otsustati turul väheke ringi vaadata. Poissi tõmbas tagumiste müügiridade poole, kust võis leida kõige kummalisemat kraami, kapsastunud raamatutest auto tagavaraosadeni. Müüdi ka lemmikloomi ning Thor kummardus õhinal pappkasti kohale, kus ukerdasid umbes kuuvanused kassipojad.
"Tule vaata, kui lahedad!" kutsus ta Kadit, unustades hetkeks isegi vajaduse end üleoleva ja blaseerununa näidata. "Näe see, valge kraega!"
Kiisud olid tõepoolest imearmsad ning naine ohkas vaikselt. Nii meelsasti oleks ta ühe neist kaasa viinud, kasvõi sellesama valgekrae… musta ninaga on ka imevahva… Ainult et Tõnis oli talle, kui majja kolides ka lemmiklooma küsimus päevakorda tõusis, kategoorilisel toonil selgeks teinud, et mingeid lemmikloomi ta näha ei taha.
"Ma vihkan kraabitud uksi, üleskaevatud peenraid ja näritud mööblit!" oli ta öelnud. "Minu majas peavad valitsema puhtus ja kord!" Ning siis, et nähtavasti eelnenud märkust pehmendada: "Kas sulle siis tõesti minust ei piisa, kullake?"
Thor kõdistas juba nimetissõrmega valgekrae kõhualust. Oli viimane aeg sekkuda.
"Isa ei armasta kasse!" sõnas ta ühtaegu nii poisile kui müüjale, kes oli innukalt oma kaupa kiitma asunud.
Thori nägu tõmbus pilve.
"Ma tean!" peaaegu et nähvas ta. "Tema ei armasta üleüldse kedagi peale iseenda! Imelik, et ta kasside vaatamist pole veel ära keelanud!" Ta tegi kannapöörde