Minevikust olevikku. Jaan Mikweldt
Читать онлайн книгу.
sina?"
Kile vanainimesehääl pani Kadi võpatama. Kui ta hüüdjat ennast nägi, venisid ta silmad suureks kui tõllarattad: see oli ebamäärases vanuses, joomisest pundunud näo ja mitte kõige puhtamate riietega naisterahvas. Thor Errolit ei paistnud ülalloetletud omadused aga häirivat.
"Vau! Tädi Kaia! Sada aastat pole näinud! Kuidas teil läheb?"
"Ära tundis, kallis laps!" oli naine lausa pisarateni heldinud. Tema ette lauakesele oli laotatud tosinajagu õmblusniite, virn kasutatud välimusega taldrikuid ja karbike, kus vedelesid läbisegi haaknõelad, trukid ja mitmesugused nööbid. "Küll sa oled suureks kasvanud! Aeg lendab nii ruttu, alles see oli, kui sind põlvel kiigutasin!"
Nostalgilised lapsepõlvemälestused oli teema, mis Thori taolisele täiskasvanud inimesele kohe põrmugi ei meeldinud, seepärast tegi ta kärmesti muud juttu.
"Tädi Kaia, see ongi Kadi, papsi uus naine! Kadi, saa tuttavaks, tädi Kaia töötas enne Dorist meie juures!"
Ahhaa, vaat kust nad teineteist tunnevad! Seda naist vaadates ei kujutaks mingil juhul teda pedantse Tõnise majapidajannana. Kuid küllap toona polnud olukord nii hull, jutt käis ikkagi ajast, kui Thor Errol oli veel väike.
Veider, miks see naine teda nii läbitungival pilgul põrnitseb? Ega tal ometi Tõnise suhtes mingeid vanu pretensioone pole?
"Tähendab, teie siis oletegi Tõnise uus naine!" venitas tädi Kaia. "Olete veel üsna nooruke!"
"See on puudus, mis väheneb iga päevaga!" vastas Kadi kulunud lendlausega.
"Kahjuks küll!" nõustus naine. "Aga Tõnisele meeldivad noored!"
Selle jutu peale ei osanud Kadi midagi kosta.
"Minu tütar olnuks praegu vist sama vana kui teie!" jätkas Kaia nostalgiliselt. "Jah, aeg on lennanud kui linnutiivul!"
Juba mõnda aega oli nende ümber tiirelnud närvilise olekuga keskealine meesterahvas. Nähes, et Kaia ei kavatse veel niipea juttu lõpetada, astus ta naise juurde, kummardus ja sosistas talle midagi kõrva. Kaia noogutas, heitis kahtlustava pilgu ümberringi ja kükitas leti varjus seisva suure ruudulise koti kohale.
"Hakkame minema!" sikutas Thor Kadit varrukast. Ja vaikselt: "Me peletame muidu ta kliendid eemale!"
"Mis kliendid?" ei taibanud Kadi.
"Ta müüb salasuitsu, noh! Tule nüüd!"
Kaiale hüvastijätuks noogutanud, liikusid nad lettide vahel edasi.
"Kummaline naine!" alustas Kadi diskreetselt.
"Ah, ta on lihtsalt end segi kamminud!" oli poiss tunduvalt otsekohesem. "Joomise pärast paps ta lahti lasigi!" Ja otsekui õigustades: "Muidu on ta täitsa tasemel tädike, kui veel väiksem olin, käis tihtipeale vaatamas, tõi kommi. Siis keelas paps selle ära."
"Mis tütrest ta rääkis?"
"Ta tütar sai õnnetult surma, vist isegi tapeti. Mina ka täpselt ei tea, olin siis alles pisike pätakas ja paps ka sel teemal eriti rääkida ei taha!" Thor kehitas õlgu. "Siis tal vist joomisega need suured probleemid tekkisidki. Mari ütles küll, et ta tipsutanud juba varem, aga mina seda ei usu!"
Kadil kulus veidi aega taipamaks, et Mari all mõtleb poiss oma õde Thalia Marleeni.
"Siis pole ime, kui inimene jooma hakkab!" noogutas ta kaastundlikult. "Aga kuule, kas ta ravile ei tahaks minna? Isa saaks ehk kuidagi aidata…"
Vastuseks kehitas Thor vaid õlgu, kuid tegi seda nii väljendusrikkalt, et naisel kadus igasugune soov jutuajamist jätkata.
Turul hulkuda polnud kummalgi enam isu, seepärast mindi otsemat teed juurikamüüjate juurde, kust osteti mahukas kotitäis värsket kartulit ja valiti välja kaks ilusat suurt arbuusi. Enne autoni jõudmist seisis neil aga ees veel üks kohtumine.
"Tervitus!" Thori juurde astus tüdruk, kelle juuksed olid taevakarva sinised nagu ta silmadki. Seljas kandis ta kärtspunast toppi ja jalas midagi, mis oma parimatel päevadel olid olnud vist teksad. "Ma arvasin, et sa oled suletud üksikkongi, kuid tuleb välja, et sinu puhul rakendatakse hoopis sunnitööd. Anna, ma aitan!"
Thor, kelle ühe käe otsas oli kott kartulitega ning teise kaenla all arbuus, lõi näost õhetama.
"Pole vaja, see ei ole üldse raske!" pomises ta.
"Raske mitte, aga ebamugav! Anna aga siia, ma luban pühalikult, et ma ei pista su arbuusiga punuma. Muidugi ei tähenda see, et sa ei võiks mind selle arbuusiga kostitada!"
"Ma pole üksi!" kohmas poiss.
Kadi, kelle kanda oli jäänud teine arbuus, astus vagural ilmel lähemale. Paistis, et tüdruk tema ees erilist aukartust ei tunne.
"Teie olete Etsi papsi naine, jah? Mind kutsutakse Malviinaks!"
"Huvitav, miks see mind imestama ei pane!" muigas Kadi.
"Nojah, muidugi juuste pärast," nõustus tüdruk. "Nad on mul juba üle aasta sinised. Enne olid roosad, siis kutsuti mind Põssaks."
"Aga kui nad loomulikku värvi olid?" tegi naine abitu katse ka vestluskaaslase ristinime teada saada.
"Siis?" Tüdruk tegi tabamatu žesti, mis pidi nähtavasti demonstreerima tema põlgust kogu selle elust raisatud aja vastu, mille ta kurja saatuse tahtel pidi veetma värvimata juustega. "Ah, lihtsalt plikaks!"
Kadi andis alla.
"Eks lähme siis," sõnas ta arbuusi paremini kaenlasse kohendades.
"Kuhu?"
"Meile arbuusi sööma. Nagu ma kuulsin, olete te sellest üpris huvitatud!"
"Aitäh! Ja mulle võib sina ka öelda!" lubas Malviina lahkelt. Kui nad auto juurde jõudsid, hõivas ta nahhaalselt esiistme.
Ausalt öelda arvas Kadi, et noored kaovad oma arbuusiportsjonitega Thor Erroli tuppa ning oli meeldivalt üllatunud, kui nad selle asemel eelistasid kööki ja tema seltskonda. Malviina pistis nahka kaks suurt viilakat ja laskus õndsa ohkega seljakile.
"Inimene on ikka naudingute ori!" sõnas ta filosoofiliselt. "Näiteks mina pistsin praegu kinni tohutu hulga praktiliselt suhkrut ja vett ning mõned vitamiinid ka. Oleks mulle aga arbuusi asemel pakutud suhkrutükke ja vitamiinidražeesid, kõrvale veekruusi, poleks ma nende poole vaadanudki!"
"Mis selles halba on?" kehitas Thor õlgu. "Kui inimkond poleks hakanud mugavuste pärast pingutama, elaksime siiamaani puu otsas!"
Nad vaidlesid väheke, kas tuli võeti kasutusele tarbe või mõnu pärast. Teema oli Kadi jaoks intrigeeriv ning naine kikitas kõrvu, oodates võimalust vestlust endale vajalikku suunda pöörata.
"Kuid naudingute nimel osa inimkonnast ka hävitab ennast," sõnas ta, olles sobiva momendi tabanud. "Võtame näiteks alkoholi või mis veel hullem, narkootikumid!" Põnevusega jäi ta nüüd noorte reageeringut ootama, eriti just Thori silmas pidades.
"Siin ei ole asi mitte niivõrd naudingus endas, kui just selle tarbijas!" neelas poiss pakutud sööda alla. "Lihtsalt ei osata piiri pidada ja kõik! Nii on tänapäeval üldiselt teada, et klaas punast veini on kasulik, parandab verevarustust või mida täpselt ta teebki."
"Jah, aga narkootikumid?" ärgitas Kadi.
"Noh, põhimõtteliselt need ka. Osasid tarvitatakse ju arstirohtudena ning on selliseid ka, mis mõistlikul tarbimisel ei tee midagi halba!"
Naine avas just suu, et vastu vaidlema hakata, kuid Malviina jõudis temast ette.
"Kamoon, ära nüüd vähemalt sina hakka sellist jura ajama! Petsi mäletad? Tema laulis ka, et rohi ei tee midagi ja rohi ei tee midagi! Vaata, mis tast nüüd saanud on! Ütle, milline narkots midagi halba ei tee, ah?"
"Ei noh, Pets…" alustas Thor, kuid vakatas poolelt sõnalt. Koridoris kostsid sammud ja Tõnise hääl tegi kellelegi ettepaneku juua tassikese kohvi. Hetke pärast ilmus majaperemees ka ise ukselävele.
"Sina nii vara kodus!" rõõmustas Kadi, kuid mehel polnud praegu tema jaoks mahti, ta põrnitses Malviina sinist juuksepahmakat ning ei saanud