Minevikust olevikku. Jaan Mikweldt
Читать онлайн книгу.
liialt väljakutsuvaks, kuid üksi sellepärast inimest asjaks nimetada on siiski liig!
"Tõnis, see on Thor Erroli sõber Malviina…" alustas ta, kuid mees ei pannud teda tähelegi.
"Eile, kui ma su siia tõin, selgitasin sulle vist reegleid!" käratas ta pojale. "Sa elad minu majas ja pead oma vigurid jätma!"
"Ma ei teadnud, et sõpradega suhtlemine on tänapäeval mingi vigur!" kõverdas poiss põlglikult ülahuult.
"Sinu eas ja sinu positsiooniga inimene peab oma sõpru hoolikamalt valima, mitte aga seltsima selliste… selliste pättidega! Ta näeb välja, nagu oleks hullumajast põgenenud!"
"Mina kutsusin ta!" hüppas Kadi vahele. "Mina, mitte Thor!"
Teda ei pandud tähelegi.
Kuid nagu selgus, tuli Malviina ka ise enda kaitsmisega suurepäraselt toime. Laskmata end osaks saanud solvangust põrmugi häirida, naeratas ta laialt.
"Ma ei teadnudki, et Euroopas leidub veel nii vanamoodsaid poliitikuid, kes otsustavad inimese üle tema juuste värvi järgi. Üpris õpetlik kogemus!"
"Ära targuta, plika!" põrkis Tõnis. "Marss välja minu majast! Sinusugustel siin kohta ei ole!"
"Okei, ma lähen!" venitas tüdruk end püsti. "Lähen ja räägin oma vanematele, kuidas te mu välja viskasite! Nemad omakorda jutustavad sellest oma sugulastele-sõpradele ja teie kaotate hulga potensiaalseid valijaid, sest, uskuge mind, nende sõpruskond on väga suur!"
Hetkeks tundus Kadile, nagu tahaks mees Malviinat lüüa. Õnneks ilmus samal hetkel kööki Tõnise külaline.
See oli Egle, nooruke laulja, kelle õpinguid Tõnis sponsoreerinud oli ja kes osales nüüd ka tema valimiskampaanias. Lühike kleit ja kõrged kontsad muutsid ta kõhna keha veelgi hapramaks, pikad blondid juuksed langesid lahtiselt seljale, suurte silmade all olid tumedad varjud.
"Tõnis, kas see plaat…" alustas ta, kuid märkas siis kööki kogunenud seltskonda.
"Tere kõigile!" noogutas ta erilise vaimustuseta. "Ega Thalia veel tulnud pole? Pidime hakkama valimiskontserdile laule otsima."
Kadi raputas pead.
"Aega pole raisata, alustame ilma temata!" Tõnisel oli vahelesegamise üle silmnähtavalt hea meel. "Kadi, ole hea, keeda meile kohvi ja too tuppa järele!"
"Mina pean ära minema, jah?" sekkus taas Malviina.
"Hea küll, hea küll, ägestusin liialt!" kohmas Tõnis ja peaaegu et tõmbas Egle ukse poole. "Lähme nüüd!"
Tüdruk tahtis veel midagi öelda, kuid Kadi heitis talle hoiatava pilg: pilli ei tasu lõhki ajada. Õnneks polnud Malviina rumal ja tegi suu lahti alles siis, kui nood kaks olid juba piisavalt kaugel.
"See beib istub nõela otsas, kindel see!" kuulutas ta resoluutselt.
9
Mardo Kaldvee oli halvas tujus. Nüüd oli ta jälginud Tombre maja juba piisavalt kaua, et saada enam-vähem täielik ülevaade peremehe eluviisidest ja harjumustest. Rõõmustavat seal tema jaoks polnud: Tõnis Tombre jäi üksi äärmiselt harva ja sedagi etteaimamatutel aegadel, väljaspool maja tilpnes tal reeglina kaasas keegi tema meeskonnast, kodus aga viibis pidevalt keegi: kas naine, majapidajanna või see nagu saatuse pilkel siia kolinud poisinolk.
Muidugi võinuks plaane muuta, teha Tombrele kiire lõpp – kuid siis kaotaks kogu lugu oma mõtte. Talle polnud vaja laipa, vaid elusat Tombret, see tähendab, veel elusat piisavaks ajaks, et panna teda rääkima, armu paluma, kannatama nagu oli kannatanud tema.
Või otsiks endale abilise? Kuid usaldusväärseid mehi on raske leida ning nende jaoks läheb tarvis raha, raha ja veelkord raha. Siiski, kui muid võimalusi pole, peab ta selle raha leidma ja leiab ka, vahendeid ta sellisel juhul ei vali. Ainult et see jäägu tõesti viimaseks variandiks, kui ühtki muud võimalust enam üle jäänud pole.
Niimoodi mõtteid mõlgutades oli ta pea märkamatult jõudnud Küllikese ukse taha. Naine oli andnud talle tagavaravõtme, kuid ta ei jõudnud seda veel lukuauku pista, kui uks lahti läks.
Äärepealt oleksid nad kokku põrganud. Küllike oli väljaminekuks riides ning meest nähes silmanähtavalt rõõmus.
"Ootasin sind! Ma pean täna majja minema, ega sa ei viitsi kaasa tulla, õhtul hilja on üksi kõhedavõitu tagasi kõmpida!" vuristas ta ühe hingetõmbega.
Naist saatma oli Mardo hea meelega nõus, küsimusi tekitas vaid sihtpunktiks olev maja. Mis seal salata, kinnisvaraomaniku moodi Küllike küll välja ei näinud.
"See on ühe mu tuttava maja," ei lasknud naine teda kaua uudishimus piinelda. "Ta ise on praegu välismaal ning palus mul niikaua majal silm peal pidada, vaadata, et ünbrus liiga ära ei metsistuks ja üldse!"
"Oled üsna abivalmis inimene!" nentis mees, hääles kõlamas iroonianoodike.
Küllike kõhkles viivu.
"Noh, tegelikult ta maksab mulle!" sõnas ta siis piinlikkust tundes. "Väike lisateenistus kulub alati ära!"
Lisateenistust pakkuv maja asus umbes kümneminutilise bussisõidu kaugusel linnast väljas. Tegu oli linnalähedase eliitrajooniga, kus majad asusid hõredalt ning kruntidele oli jäetud kasvama võimalikult palju suuri puid. Küllikese tuttava eramu oli üks äärmistest, kahekordne ja kaetud heleda pritskrohviga. Mardo arvates pidanuks kõik siinkandi majad olema signalisatsiooni all ning ta imestas väga, kui naine kaasasoleva võtmega tagaukse avas ja vähimagi probleemita sisenes. Põhjus selgus aga kohe: siseviimistlus oli alles pooleli, elamiskõlblikud olid ainult köök ja üks alumise korruse tuba, needki sisustatud juhuslike mööblitükkidega. Järelikult polnud majas veel midagi väärtuslikku ja signalisatsiooni arvelt võis rahulikult kokku hoida.
Küllike ei raisanud aega, ajas välja muruniitja ning asus vilunult sellega põristama. Mehe pakutud abi lükkas ta tagasi, soovitades tal lihtsalt ringi vaadata. Saadud luba kasutades sisenes Mardo taas majja, uuris ülakorrust, kus polnud isegi veel vaheseinu paika pandud, ning, trepist alla laskunud, avastas ta, et majal on veel kolmaski tasand, keldrikorrus, kus asusid garaaž, nähtavasti töötoaks mõeldud ruum ja peamine väärtus – saun koos puhketoaga. Omanik oli nähtavasti suur saunamõnude austaja, sisustus oli läbimõeldud ja mugav, ei puudunud isegi eraldi tualett, et leilisooja nahaga üles lippama ei peaks.
Ja seal, silmitsedes tugevat, lukku käivat ust, mis ülakorrusele viis, tekkiski Mardol idee.
Kui Tombrele ei pääse ligi otse, võib kasutada kaudseid teid, mehe asemel rünnata alguses hoopis naist. See keldrikorrus oma suurepärase heliisolatsiooni ja tugeva uksega on pantvangi hoidmiseks kui loodud, seda enam, et siit eliitrajoonist keegi vaevalt otsida oskab. Naist pole raske endaga kaasa meelitada ja siis – siis on ka Tombre tal peos, sest seesuguse naise pärast jookseks viimane kui mees kasvõi maailma lõppu.
Ta vaatas keldrikorruse veelkord hoolikalt üle, kandes plusspoolele ka akende puudumise ning jõudis tagasi õue just täpselt siis, kui Küllike muruga lõpetanud oli.
"Tulevikus saab sellest siin uhke elamine!" kiitis ta ja küsis siis otsekui jutujätkuks: "Kui tihti sa siin käid?"
"Vähemalt korra nädalas," vastas naine midagi kahtlustamata. "Nüüd võiks tegelikult harvemini ka, rohi enam nii ruttu ei kasva kui kevadel, aga noh, silma peab peal hoidma ikka!"
"Kas siin naabrivalvet pole?"
"Minu teada mitte."
Nüüd oli Mardo kõik vajaliku teada saanud ja kiirustas lahkuma. Naine aga viivitas: tõmbas püsilillepeenrast välja paar maltsataime, tõstis murult sinna pudenenud oksarao.
"Kas me ei peaks hakkama bussi peale minema?" tegi Mardo juba selge vihje.
"Viimase bussini aega on," vastas Küllike veidi hajevil olles. "Või kiirustad sa kuhugi?"
Kuhu tal ikka kiirustada oli.
"Istume!" viipas naine sirelite vahel seisva pingikese poole ja kui Mardo ta palve täitis, alustas kõheldes:
"Ma