Minevikust olevikku. Jaan Mikweldt
Читать онлайн книгу.
küsimus, milline see Egle ja Tõnise koostöö välja nägema peaks. On mõni valimiskõnedest vahepeal viisistatud? Või laulab Tõnis vahelduse mõttes Egle soolode vahele koos temaga ka mõne dueti?
"Dorisel tuleb tööd muidugi juurde, peab vist lisatasu peale mõtlema," jätkas mees. "aga noh, see on ajutine hädaolukord, ruumi meil jätkub!"
"Palju sul erakonnas liikmeid on?" tundis Kadi süütul ilmel huvi.
"Mis siis?" muutus Tõnis valvsaks.
"Kui nad kõik peaksid siia kolima, läheb vist kitsaks. Noh, madratsid võib ju põrandale laotada…"
Turvamees Aarne turtsatas äärmiselt ebaprofessionaalselt, püüdes seda kohe köhaga maskeerida. Tõnis heitis naisele halvakspaneva pilgu.
"Tore, et keegi meie hulgast suudab selles raskes olukorras ka midagi lõbusat leida!" sõnas ta taunivalt. Ja tütrele: "Ole hea, juhata Egle vabasse külalistetuppa!"
Taas oli Kadile koht kätte näidatud. Vaikides surus ta küüned tugevasti peopessa, et solvumispisaraid tagasi hoida. Peaks ise Eglet saatma… või hoopis Inga juurde tagasi minema, külalist pole ilus nii kauaks hooletusse jätta – aga tegelikult ei tahaks kedagi näha, oma kodus peaks ju inimesel olema õigus kasvõi viieminutisele privaatsusele… Täpselt! Ta läheb tualetti ja istub seal, olgu siis potis turvakaamerad või mitte.
Kuid isegi sel lihtsal plaanil polnud täna täituda antud. Enne seda nii vajalikku asutust oli väike vahekoridor ning just selles koridoris olid kohad sisse võtnud Thalia ja Egle, oma jutuajamisest nii hõivatud, et ei pannud Kadit tähelegi.
"Mind sinu tahtmised ei huvita!" põrkis Thalia. "Sa elad siin ja punkt, sest siin saan ma sul silma peal hoida! Mitu korda sa sel nädalal end juba täis kaaninud oled? Vasta! Ja mis jutud need narkootikumidest on?"
Kadi, kellest need jutud tõenäoliselt alguse olid saanud, tõmbus kärmelt kapi varju. Egle repliik läks seetõttu kaduma, kuid Thalia reageeringu järgi polnud seda raske ära arvata.
"Sinu elu? Sinu elu algab pärast kampaania lõppu, kui isa peaminister on! Siis joo ennast surnuks või tee, mis tahad, seniajani aga ei tohi su nimel ainsatki plekki küljes olla! Või tahad kõik kihva keerata? Tänamatu loom! Mu isa on sind lapsest peale oma kõhu kõrvalt koolitanud, kõige paremad õpetajad välja otsinud, nende tunnitasud kinni maksnud! See on siis su tänu!"
Nüüd Eglele piisas.
"Minu tasu! Kust sa tead, et see juba ammu makstud pole! Võib-olla on hoopis sinu kalli papsi kord mulle tasuda!"
Kadi küll ei näinud, kuid kujutles selgelt, kuidas Thalia alati hoolitsetud põsed punaselapiliseks muutusid.
"Minu isa sinusugusele võlgu! Mida sa sellega öelda tahad?"
Kuid tundus, et Egle on ägedusehoos öelnud juba niigi liiga palju.
"Seda, et sa oma nina minu asjadesse ei topiks! Kampaania ma teen ära, seda ma lubasin ja sellepärast ära põe, aga peale seda – igaveseks adjöö! Mul on kogu teie pesakonnast juba rohkem kui kõriauguni! Ja nüüd näita lõpuks, kus mu tuba on, tahaksin veerand tunnikestki rahus olla!" Ning Thaliale vasturepliigiks võimalust andmata marssis ta trepist üles, jättes Kadi endale mõttes järele aplodeerima.
Inimene harjuvat kõigega ning miks siis mitte ka sunnitud koduarestiga ja majaelanike arvu kasvamisega pea kolmekordseks. Tõnis üritas oma sõjaseisukorras olemist ka erakonnakaaslaste eest võimalikult varjata, oli välja mõelnud legendi jalgaastutud klaasitükist ja liikus ringi demonstratiivselt longates, seega koliti valimiskampaania staap praktiliselt üle nende söögituppa. Maja kaikus lakkamatutest mobiilihelinatest, kogu see seltskond tarbis liitrite kaupa kohvi ja sekeldas ringi niivõrd asjalikult, et Kadi tundis end äärmiselt tühise ja eemaletõrjutuna, võttis raamatu ja sulgus magamistuppa.
Nii möödus mitu päeva. Kaldveest polnud kippu ega kõppu ning lõpuks avaldas isegi Thalia lausa pühadustteotavat arvamust, et äkki dramatiseerib isa asja üle.
Nad olid kogunenud tagaaeda, et võtta suvest vähemalt seda, mis nende olukorras üldse võtta annab. Kadi mängis Thoriga kabet, Egle ja Thalia päevitasid, üks ühes, teine teises murulapi servas. Aarne tegi aiale ringi peale, uuris kahtlustavalt kõiki vähe tihedamaid sireli- ja põõsaskirsipuhmaid ning maandus siis õndsa ohkega Thalia päevituslina jalutsis.
Huvitav, kas siin hakkab midagi tekkima, mõtles Kadi ja vidutas päikese käes silmi kui laisk kass. Eile varahommikul oli ta avastanud sama paarikese köögist. Thalia alles lühikeses, vaid poolde reide ulatuvas kirsspunasest satiinist hommikumantlis, Aarnel käes kohvitass, mis nende tohutute kämmalde vahel tundus haprana kui munakoor. Kui Kadi kööki sisenes, jäid mõlemad vait, ehkki varem tundus neil juttu jätkuvat küllaga. Praegugi paistab neil üsna lõbus olevat: Thalia on tõusnud küünarnuki najale poosis, mis ta päevitusrinnahoidja vaid sümboolseks muutis ja jutustas poolihääli midagi ilmselt nii põnevat, et noormees oli ettepoole kummardanud, silmad kui naelutatult kinni, noh, kas rääkija huultel või dekoltees, see on juba hinnangu küsimus. Huvitav oleks teada, millest see Thalia pajatab?
Samas tasus üleliigne uudishimu end kätte: Thor võttis ära kaks tema nuppu ja läks lisaks veel tammi. Nüüd pühendas Kadi kogu hingega end oma olukorra parandamisele, heites teiste poole kiire vilkspilgu vaid siis, kui Thalia kõhuli keeras ning Aarne tal selga kreemitama asus.
Kuid varsti sai ka Thori tähelepanu mängult kõrvale tõmmatud. Aeda tuli – oo imet! – peremees ise, kes lahke käeviipega juhatas enda ees sisse Malviina.
"Näe, siin ta ongi!" osutati Thori poole. Sellega olid giidikohustused nähtavasti täidetud ning Tõnis räntsatas Kadi kõrvale pingile.
"Mõtlesin, et võtan veerandtunnikeseks aja maha!" sõnas ta seltskondlikult. "Teil on siin täitsa mõnus olemine! Pidanuks möödunud aastal ikka selle basseiniasja ette võtma, siis annaks siin supelrannalegi silmad ette!"
"Ega niigi paha ole!" kiitis Malviina ja hakkas aega raiskamata pluusinööpe avama. Seal all oli õlapaelteta top, mis nüüd rindade ümber võimalikult väikseks kokku kortsiti. "Mõtle, ainult astu uksest välja ning päevita kui palju tahad! Randa minekuga on igavene hulk tegemist ja tihtipeale on päike juba läinud, enne kui ükskord kohale jõuad!"
"Kui tahad, võid siia päevitama tulla millal iganes!" lubas Tõnis lahkelt. "Päikest jätkub siin kõigile!"
Kadi tahtnuks heameelega küsida, millest selline kardinaalne pööre, kuid otsustas jätta selle teema pärastiseks. Tõenäoliselt oli mees mingi juhuse läbi Malviinaga jutu peale saanud ja pidanud tunnistama, et tegu on tõepoolest oma vanuse kohta üpris aruka tüdrukuga.
Arukas tüdruk oli vahepeal šortside niigi lühikesed sääred veelgi üles käärinud, kingad jalast lükanud ning liigutas nüüd mõnuga varbaid. Thor neelatas neid sihvakaid, päevitunud, väikeste kullakarva udemetega sääri nähes pea kuuldavalt ning Tõnisegi pilk pöördus sinnapoole.
"Kaua meil sedasi koduarestis elada tuleb?" päris ta, et meesterahvaste tähelepanu kõrvale juhtida. "Ma olen Malviinaga sajaprotsendiliselt nõus, see aed siin on igati mõnus ja hea, aga vahelduseks tahaks siiski ka midagi muud, kasvõi poode mööda hulkuda!"
Aarnele meenusid ta kohutused. Mees ajas end kiiresti jalule ja tegi ümber aia uue ringi, kiigates nüüd ettevaatuse mõttes ka aiakaminasse ning üle tara naabrite kiviktaimlasse.
Tõnis ohkas.
"Ma saan sinust täiesti aru, kullake, aga ole palun mõistlik! See, et ta nende paari päeva jooksul pole lagedale ilmunud, ei tähenda veel, et ta oma kavatsusest loobunud on. Ta lihtsalt teab, et me oleme nüüd valvel ja tõmbus mõneks ajaks tagasi. Sellele, kes on oodanud juba kümme aastat, on kümme päeva ootamist lihtsalt lapsemäng!"
"Ma ei mõelnudki, et ta loobunud on!" õiendas Kadi. "Lihtsalt… No ta tahab sulle kätte maksta, eks ole! Minu, Thalia ja Thori vastu ei tohiks tal midagi olla. Kui me käime kuskil rahvarohkes kohas, noh näiteks poes või kinos, siis vaevalt hakkab ta seal meile kallale tungima. Ta pole ju ometi mingi maniakk ning mõistab, et siis kaotab ta igaveseks võimaluse sulle ligi pääseda!"
"Täpselt!"