1

      Oli meeldiv õhtu. Päevane leitsak oli taandumas saabuva öö jaheduse ees ja ookeanilt puhuvad karged tuuleiilid tõid suvekuumusest väsinud New Yorki kauaoodatud lohutust.

      Frank Steel istus oma büroos mugavas tugitoolis, jalad lauale tõstetud, ja nautis mahedat õhtut. Ta oli äsja seganud endale teise dringi ja pannud plaadimängijasse uue plaadi. Viskit rüübates tundis ta mõnusat laiskust kontidesse ronimas ja ta ei mõelnud mitte millelegi. Oli viimane aeg paariks nädalaks linnast lahkuda ja endale puhkust lubada.

      Ootamatult katkestas rahu nõudlik telefonihelin. Frank sirutas end laisalt, haaras laualt telefoni ja ütles erilise vaimustuseta: “Frank Steel kuuleb.”

      “Tere, vanapoiss! Tore, et su kätte sain!” kostis reibas hääl. Hääl oli kare, tuttav ja ebameeldiv.

      “Tere, leitnant Brace! Milline au! Nagu kuulen, ei ole kuumus sinu indu põrmugi vähendanud.”

      “Oh ei! Sa kuula vaid – seekord on täistabamus!”

      “Mis? Jälle totalisaator! Kas said lõpuks õige vihje?”

      “Jäta jama! Totalisaator! Wanda on siin!”

      Pärast hetkelist vaikust kõlas toas terav vile ja Frank tõstis klaasi. Naeruhoog pani ta läkastama ja kallis viski loksus põrandale.

      Jälle Wanda!

      “Mees, Wanda on läinud, lepi sellega,” lausus Frank läbi naeru.

      “Ta on siin, otse minu nina ees!” urises kare hääl.

      Frank rüüpas taas lonksu viskit ja jälle loksus märjukest maha.

      “Milline ta siis seekord välja näeb: blond, brünett, punapea või sirelililla? Kus teie meeldiv kohtumine toimus, kas mõnes baaris?” päris Frank suuri vaevu naerust võitu saades.

      “Naera aga naera! Sul on täielik õigus minu üle naerda, käitusin viimati tobedalt. Aga seekord… tunnen, et seekord ma ei eksi, ainult… neid on kaks…”

      “Kaks Wandat? Elagu Wanda!” Frankil oli lõbus. “Tom, sa hakkad vanaks jääma. Vanasti suutsid kõik poisid laua alla juua, nüüd aga näed juba pärast paari drinki topelt. Ega sa pole hakanud midagi kangemat pruukima?”

      Vastuseks kostis põlastav nohin.

      “Sul on õigus, nägin teda baaris, Ralfi baaris,” jätkas leitnant. “Tõeline Wanda – tal oli jultumust Green Islandile tagasi tulla! Ta esineb Ralfi uue äsja avatud baari revüüprogrammis, särtsu täis ja seksikas nagu vanasti, ning nagu ütlesin, minu piirkonnas.”

      Frank mõtles hetke. “Mida Ralf asjast arvab?” küsis siis. “Ta teab ju, kellega on lepingu sõlminud, aga ikkagi… Miks sa ütlesid, et neid on kaks?” Frank tõmbas portsigarist sigareti ja seda süüdates tundis, et temas hakkab huvi tekkima.

      “Olukord ei ole nii lihtne, kui sa mõtled. Ralfil on leping duoga, Duo Evelyn. Üks plikadest on Wanda õde Eve, aga teine…? Ralfi arvates on teine tüdruk Brighton Beachilt pärit illegaal, kuid kuna nad on head, isegi väga head ja esinevad ainult sügiseni, pole ta asja vastu huvi tundnud. Vastavalt lepingule maksab ta esinemistasu Eve’i kätte ja muu teda ei huvita.”

      “Aga nende välimus?” päris Frank kasvava huviga.

      “Kes kurat nendest tänapäeva naistest aru saab. Kõik on võlts! Isegi vanemad ei tunne enam oma lapsi ära! Tüdrukud on nagu kaks tilka vett: neis on midagi Wandast, midagi Eve’ist ja midagi Jacklynist. Mõlema juuksed on leekivpunased, nende figuur võib tappa ja nad kannavad ühesuguseid rõivaid, õigem oleks küll öelda, et nad on ühtemoodi poolpaljad. Mina ei suuda neil vahet teha ja sama ütleb ka Ralf. Siin läheb sinu teravat pilku vaja. Enam ma end narriks ei tee! Tahan olla täiesti kindel, kui astun mängu ja annan lõpliku hävitava hoobi!”

      Frank vilistas, et mitte laginal naerda – hävitava hoobi! Milline enesekindlus!

      “Tom, oled sa mõelnud, et võid eksida? Võib-olla ei olegi tüdruk Wanda? Võib-olla hõiskad enne õhtut?” küsis ta ettevaatlikult.

      “Muidugi on see võimalik, kuid küll kõik selgub omal ajal. Millal sa tuled?” Leitnandi hääles kõlas kärsitus.

      “Kui aus olla, siis mulle ei meeldi see lugu. Olen Wandast tüdinenud. Tunnistan au salt, et ta osutus minust kavalamaks, ja ma ei taha tema peale enam mõelda, veel vähem temaga kohtuda. Pealegi oli mul plaanis paariks nädalaks puhkusele sõita, kuhugi, kus kõlaks ainult tuule ja ookeani duett.”

      “Meiesugused puhkavad alles… ma ei pea ju seda sulle meenutama! Kuid meenutan, et politseiga koostööst keeldumine on toonud nii mõnelegi eravõmmile tõsiseid sekeldusi.”

      Paar sekundit kostis Franki kõrva ääres vaid rasket hingamist, siis jätkas kare hääl: “Vanapoiss, sa lasid end kaks korda ninapidi vedada, kas ei oleks juba aeg arveid klaarida.”

      “Oh, jäta!” Frank tundis, et vajab uut drinki.

      “Ei, ma ei jäta!” Brace oli visa. “Seekord teeme koostööd! Miks sa ei võiks liita tööd lõbuga? Kutsu mõni kuum punapea Green Islandile, et võiksid temaga päeval rannas hullata, ja õhtuse dringi ajal viska nagu muuseas pilk Wandale.”

      “Ja see on kõik?” küsis Frank umbusklikult. “Sa ei oota minult muud?”

      “Tule siia, vaata tüdrukuid ja ütle siis, mis mulje sulle jäi. Hiljem arutame!” veenis Brace.

      “Sinu ettepanekus on jumet. Ma mõtlen sellele. Okei?”

      “Okei! Kuid ära venita,” lausus leitnant resoluutselt. “Kell tiksub!”

      Lõpetanud kõne, astus Frank baarikapi juurde ja segas endale uue joogi, vajus siis klaasi käes hoides tagasi tugitooli ning tõstis jalad lauale. Ta mõtles Brace’ile ja muigas. Mehe lapsik jonn oli hämmastav, kuid kas see viib kuhugi? Vaevalt küll! Pärast hoolikat mõttetööd otsustas Frank leitnandi rahustamiseks Green Islandile sõita, kuigi ei uskunud, et ta seal Wandat kohtab. Naine ei olnud nii rumal, et oleks hakanud oma õega koos esinema. Frank oli veendunud, et kui Wanda peaks veel kunagi nende teele ilmuma, siis mitte enam džässi helide saatel. Võib-olla valib ta järgmiseks börsimaakleri või lõbumaja perenaise rolli.

      Kuid kas ta sõidab Green Islandile ikka ainult leitnandi rahustamiseks? Frank pidi tunnistama, et teda oli vallanud mingi mõistmatu rahutus.

      Niisiis oli otsustatud, et ta sõidab, aga kas kutsuda kedagi kaasa? Kas oli mõtet koormata end mõne naise pideva kohalolekuga? Frank haaras laualt märkmiku ja, libistanud pilgu üle seal leiduvate naiste nimede, otsustas üksi sõita. Ta hakkas juba märkmikku sulgema, kui märkas viimasele lehele punase pliiatsiga kritseldatud pikavurrulise kassi pilti ja selle all Ma rioni telefoninumbrit. Muidugi Marion! Kes tunneks Wandat paremini kui tema, ehkki Marion tundis Wandat kui Jacklyni.

      Frank rüüpas viskit ja ta silme ette kerkis Marioni väike habras kuju. Oleks tore tüdrukuga taas kohtuda, kuulata kuumal liival lesides ta naiivset jutuvada ja seejärel end ookeanilainetes jahutada. See oleks suurepärane võimalus liita tööd lõbuga, nagu leitnant Brace oli soovitanud. Aga mida arvaks sellest Marion? Kas tal leiduks aega ja tahtmist ühe tüütu võmmiga paariks päevaks puhkama sõita? Ja kas ta viibib sellisel säraval suvekuul üldse New Yorgis? Frank kummutas klaasist viimase viskilonksu ja haaras pärast hetkelist kõhklemist telefoni ning valis Marioni numbri.

      Marion oli New Yorgis ning tal oli aega ja tahtmist Frankiga kohtuda.

      “Mul on niiii hea meel, et sa helistasid,” sädistas ta. “Ma polegi veel saanud oma uusi bikiine kanda. Jään nüüd kärsitusega homset ootama! Kas kell kolm sobib? Okei?”

      “Okei!”

      Kell kolm parkis Frank auto Lexingtoni avenüül tuttava maja kõrval olevale parkimisplatsile, tõusis liftiga Marioni katuse korterini ja vajutas peas kumiseva meloodia rütmis paar korda kellanupule. Uks avanes peaaegu kohe ja lävel seisis naeratav Marion.

      “Astu sisse ja istu hetkeks, olen kohe valmis!” lausus tüdruk heatujuliselt ja kinkis Frankile kerge suudluse. “Mida võin sulle pakkuda? Allikavett?”

      “Sobib!”

      Frank astus tüdruku järel elutuppa ja istus toolile. Tema vastas tugitoolis tukkus suur punane kõuts –