Kord sa kahetsed. Chris Forester
Читать онлайн книгу.
ees õlgu ja rüüpas klaasist viimase viskipiisa. “Taipad, mul on hädasti sinu abi vaja!” lõpetas ta oma jutu.
“Ja mida ma peaksin välja selgitama?” küsis Frank üllatunult.
“Leia mõrvar ja lõpeta lugu enne, kui see paisub suureks skandaaliks. Ehk õnnestub siis ka tööloa jama maha vaikida. Sa oled selles osav,” oli Ralf optimistlik. Pöördus seejärel baarmeni poole ja lausus: “Kas suurt viskit!”
Frank muigas. “Sa tead ju, et tööd tehes joon ma ainult allikavett,” meenutas ta sõbrale.
“Mäletan, mäletan! Me joome vaid ühe dringi ja siis algab sul tõsine juurdlus ning allikavee periood. Okei?”
Frank mõtles mõne hetke ja nõustus.
3
Green Islandile oli saabunud öö. Värvilised laternad baari terrassil olid kustunud, valgete linadega kaetud lauakesed oma sära kaotanud ja unistena maheda öö kaissu pugenud. Vaid tuhanded tähed vilkusid ülemeelikuna taevas – kuu oli täna mornina pilve taha peitunud ja taevalaotus kuulus neile. Ookeanilt puhus kerge suvetuul ja Ralfi väikesest baarist terrassi teises servas tungis öösse unistav meloodia. Oli puhkuse esimese päeva lõpp.
Frank süütas sigareti ja hakkas vilistades motelli poole sammuma. Arvatavasti ootab Marion teda juba pikisilmi. Huvitav, mida ütleb tüdruk mõrva kohta, ega ometi… Frank ei tihanud seda mõtet lõpuni mõtelda.
Mere ääres paiknev majake oli pime. Kas Marion oli juba magama läinud? Mees avas ukse ja tunnetas juba sisenedes, et viibib majas üksi. Ta süütas tuled, vaatas kiirustades kõikidesse tubadesse, avas kapiuksed. Marion oli võtnud vannitoast ja kapist oma asjad ja lahkunud. Frank kõndis veel kord, nüüd juba rahulikumalt läbi tubade. Ta märkas elutoa laual väikest motelli kirjaplokist rebitud paberilehte. Leht oli täidetud Marioni ilusate ümmarguste tähtedega.
Armas Frank,
mul on kahju, kuid ma ei suuda kauemaks siia jääda. Olin rumal, kui arvasin, et suudan Jacklyni tappa. Seekord oli sinul õigus: inimese pihta, olgu ta kes tahes, ei ole lihtne tulistada. Ma ei tea, kas oleksin üritanud, kuid õnneks pole sellele enam vaja mõelda – loodan, et mõrvatu oli Jacklyn.
M.
Frank vilistas, luges kirja veel kord läbi ja vilistas uuesti. Vaene väike Marion! Ruum tundus järsku umbne. Kuradile kogu juurdlus ja allikavesi! Ta vajas drinki.
Öö oli endiselt ilus. Kuu oli nina pilve ääre tagant välja pistnud ja hõbetas oma säraga ookeaniäärset teed, kuid Frank ei märganud looduse ilu. Ta tundis kuuma viha iseenda vastu, et oli lasknud Brace’il end siia meelitada ja sellesse loosse se gada. Ta astus “Sõdalaste marssi” vilistades pika sammuga Ralfi baari poole, tuhat mõtet peas tiirlemas. Kas Marion oli üritanud Jacklyni mõrvata? Oli ta seda ehk teinudki? Miks ta küll lahkus? Kurat, kes küll suudaks naisi mõista! Frank otsustas, et ei mõtle täna enam mitte millelegi.
Ralfi väike baar oli hubaselt hämar ja inimestest tulvil. Hoolas peremees askeldas leti taga. Frank leidis endale koha baarileti nurga juures, süütas sigareti ja jäi ootama. Kui Ralf lõpuks tema poole pöördus, tõstis ta hoiatavalt käe.
“Ära päri, ära üldse räägi, vaid vala mulle kolm suurt viskit!”
Franki hääl oli karune ja nägu kalk. Ralf noogutas mõistvalt, täitis kolm klaasi viskiga ja asetas vaikides Franki ette. Pöördus siis uue külastaja poole. Sõbra käitumine ei hämmastanud teda. Pikkade aastate jooksul oli ta sellist Franki varemgi näinud ja teadis ka sellise käitumise põhjust – naised, alati naised. Kes seekord? Kuid kas sel oligi mingit tähtsust.
Frank tühjendas kiiresti kaks klaasi ja süütas sigareti. Ta tundis, kuidas viski soojus tõusis pähe ja piinavad mõtted muu tusid hägusamaks. Ta jõi ka kolmanda klaasitäie ja tundis end veelgi paremini.
“Ralf, ma vajan veel paari drinki, otsusta ise mitut,” hüüdis ta.
Ralf täitis kolm klaasi ja neid sõbra ette asetades lausus: “Maja teeb välja, kuid kõigi tühjendamine ei ole kohustuslik.” Vana hea Ralf! Vastuseks suutis Frank juba isegi naeratada. Ta rüüpas mõnuledes viskit ja pani alles nüüd tähele, et baaris kõlasid meeleolukad džässiviisid. Elu hakkas taas tasapisi jumet võtma.
Uut sigaretti süüdates tunnetas ta, et midagi on siiski korrast ära. Tal oli ebamugav tunne, nagu jälgiks teda keegi. Frank pööras aeglaselt pead, et saalis ringi vaadata.
Terrassile viiva ukse kõrval seisis musta nahkkostüümi riietunud naine, nautis sigarit ja silmitses teda. Naise silmad olid tumedad, vist tumepruunid, kulmud mustad nagu ta rüü, kaunikujuline suu meelalt tumepunane ja ovaalset nägu raamisid õlgade taha langevad mustad krussis juuksed. Sõrmed, mis hoidsid sigarit, olid pikad ja saledad, küüned tumepunased. Naine oli nagu osake ukse taga laiuvast mustast ööst, kui mitte just kesköötunnil maa peale lubatud kuri haldjas. Nende pilgud kohtusid, naine naeratas ja lahkus ukse juurest. Baariletist möödudes peatus ta hetkeks Franki kõrval ja küsis muiates:
“Kas viskist on abi?” Ta hääl oli madal ja mahe nagu suveöö hingus, kuid selles oli õelat pilget.
“Viski aitab mind alati, Öökuninganna. Kas ka teid?”
Naine kehitas üleolevalt õlgu ja jäi vastuse võlgu, astus baari vastasseina ääres musitseerivate tumedanahaliste muusikute juurde ning võttis toolilt kitarri. Niisiis oli ta üks väikese bändi liikmetest. Ta män gis akustilist kitarri, teda toetasid tromboon, elektrikitarr ja rütmipillid. Nende muusika oli vana hea džäss ja esitus suurepärane. Ralfil oli sel suvel esinejatega õnne olnud.
“Nagu nägin, viskas meie kõrk iludus sulle pilgu. Seda juhtub harva, et ta kellegagi räägib,” võttis Ralf südame rindu ja pöördus naerdes sõbra poole.
“Räägi temast,” oli Frank huvitatud.
“Mida siin rääkida, kuuled ju ise! Mängib, nagu tuleks otse Mississippi kallastelt. Tal on muusika veres. Ta laulab väga harva, kuid see on siis ka tõeline pidupäev.”
“Aga kui ta lavalt alla astub?”
“Siis suitsetab sigarit ja joob konjakit, kuid joogu palju tahes, purju ei jää ta kunagi. Aga võib-olla on ta kogu aeg purjus ja ei saa iial kaineks. Kes temast aru saab! Ja oma mustast nahkrüüst ei lahku ta kunagi. Jääb mulje, nagu oleks ta selles sündinud ja must rõivas on koos temaga suureks kasvanud.”
“Siis ristime ta Tõeliseks Öökuningannaks,” tegi Frank ettepaneku.
Öö hakkas hommikusse jõudma. Taevas lõi hahetama ja tähesära kustus.
Frank tundis suurt väsimust ja koduteel ei olnud ta samm enam eriti reibas. Ta vilistas unistavat meloodiat, mida oli äsja baaris kuulnud, ja kordas mõttes laulu sõnu: “… kuidas küll igatsen su hella suudlust…”
Jõudnud majaukseni, nägi ta ebamäärast kogu trepil istumas. Kas Marion oli tagasi tulnud? Kuid ei, see lootus jäi üürikeseks. Kogu tõusis ja hakkas talle vastu tulema. Pianist!
“Vabandage, et jäin teid siia ootama.” Hääl oli kähe. “Mulle öeldi, et te tegelete mõrva lahendamisega ja…”
“Kes kurat seda ütles?” urises Frank.
Pianist võpatas ja taganes kiiresti paar sammu. Vaatas siis suurte kohkunud silmadega mehe poole.
“Pean end teile tutvustama. Minu nimi on Joan, usun, et märkasite mind õhtul klaveri taga…”
“Väga meeldiv. Mina olen Frank,” kõlas vastus.
Joan naeratas õnnelikult ja söandas jälle paar sammu lähemale astuda. “Pean teile midagi väga tähtsat rääkima, teate…”
“Kas me ei võiks hommikul rääkida, olen ümberkukkumiseni väsinud,” lausus Frank.
“Oh ei… teate… Eve’i elu on ohus. Lubage ma seletan…”
“Siis istume,” ütles Frank ja vajus trepile. Vist hakkas viski mõjuma.
Joan