Kord sa kahetsed. Chris Forester
Читать онлайн книгу.
langesid vabalt õlgadele ja tumedad silmad särasid.
“Võimegi teele asuda,” teatas ta mõne hetke pärast, haaras tumbalt väikese punase reisikoti, tõmbas õlgadele kleidi juurde sobiva valge jaki ja paitas hüvastijätuks Mister Pinki.
Jätnud kuumuses vaevleva linna selja taha ja pöördunud Green Islandile viivale kiirteele, hingasid nad kergendatult. Teest vasakul laiusid metsatukad ning rohelusse ja lilledesse peitunud üksikud elamud, paremal sillerdas päikesepaistes sinine kutsuv ookean ning nendeni kandusid meeldivat puhkust tõotades esimesed karged tuuleiilid.
“Maailm on nii ilus!” ohkas Marion. “Kahju ainult, et kirsid on juba õitsemise lõpetanud.”
Frank vaatas tüdruku poole. Marion oli end mõnusalt istmel välja sirutanud, ta juuksed lendlesid tuules, valge kleit rõhutas keha ühtlast päevitust ja kerge tuuleõhk tõi meheni ta parfüümi erutava aroomi.
“Mitte kõik kirsid ei ole veel ära õitsenud,” lausus Frank muiates, “üks vastpuhkenud imeilus kirsiõis istub minu kõrval.”
Marion kohendas päikeseprille ja naeratas. “Mitte nii ilus, et teda võiks missis Steeliks kutsuda,” vastas ta õlgu kehitades.
“Marion, arvasin, et see teema on unustuse hõlma vajunud. Ma…”
“Loomulikult! Sa tegid mulle kõik selgeks: elu koos armetu võmmiga, keda võib iga hetk mõni juhuslik kuul teise ilma saata, pole mulle sobiv. Mind ootavat juba järgmise tänavanurga taga kopsaka pangaarvega meeldiv härrasmees. Oli ju nii?”
Marion vaatas küsivalt mehe poole ja ta silmad naersid. Frank noogutas nõustumise märgiks ja ka tema silmades oli naerusädemeid.
“Minu viga, et ma pole seda tänavanurka veel leidnud, kuid küllap leian kord!” Marion lõi käega ja avas oma koti, et sigaretti võtta. Ilmselt ei olnud portsigar selleks ettenähtud kohas, sest pärast mõneminutilist otsimist valas ta koti sisu sülle. Põhjalik otsimine kandis vilja, esemete kuhjas olid ka sigaretid. “Käes,” lausus Marion võidukalt ja hakkas asju kotti tagasi panema. Frank märkas, et naise kotti täitva tavalise pudi-padi hulgas sätendas väike pärlmutterkaunistusega püstol. Marion suhtus relva täieliku ükskõiksusega, nagu oleks see huulepulk või puudritoos.
“Sul on relv! On see ka laetud?” uudistas Frank.
“Aga muidugi! Mis kasu oleks laadimata püstolist?” kehitas Marion õlgu.
“Kasu? Mida sa sellega öelda tahad? Milleks sa relva vajad?” küsis mees.
“Frank Steel, oled sina ikka naljahammas! Kas sina kannad siis laadimata relva?”
“Mina?” Frank oli üllatunud. “Mina kannan oma 38-list ainult väga harvadel juhtudel. Sina aga ei lahku oma mängukannist vist hetkekski. Kas sa oskad sellest ka tulistada?”
“Selge see! Käin pidevalt lasketiirus harjutamas. Peaksid teadma, et kui ma midagi ette võtan, teen seda alati põhjalikult. Miks minu püstol sind nii väga huvitab? Sa arvad… Ei! Sul pole vaja muretseda, relv on seaduslikult hangitud ja mul on relvakandmisluba.”
“Siis on kõik korras!” naeris Frank, kuid oli hämmastuses. Kui relv oli mõeldud enesekaitseks, siis oli sellest vaevalt abi. Enne kui tüdruk püstoli koti põhjast üles leiaks, oleksid kurjategijad oma töö teinud ja jalga lasknud.
“Kui tahad end kaitsta, siis oleks ehk kickboxingust rohkem abi,” arvas Frank.
“Ei, ma ei taha end kaitsta… ma tapan selle püstoliga Jacklyni. Miks sa ei võta mind kunagi tõsiselt? Mul on ju alati õigus olnud! Mäletad, ma lubasin ta tappa?”
Vastuseks kõlas pikk vile, mis väljendas nii suurt üllatust kui ka nördimust.
“Marion, ütle, et sa tegid nalja,” palus mees. “Juhtunut on raske unustada, kuid sa pead sellest üle saama. Inimese pihta ei ole kuigi kerge tulistada ja ma ei usu, et sa suudad seda. Pealegi on Jacklyn lahkunud ja ma ei usu, et teda enam kohtame.”
“Ära ole nii lihtsameelne!” naeris Marion põlastavalt. “Me ei ole temast veel pääsenud. Mõtle ise: ta tütar on New Yorgis ja meie sinuga veel elus. Varem või hiljem tuleb ta siia, et oma last tagasi saada ja meile kätte maksta. Seniks aga unustame ta ja naudime tänast päikeselist hetke.”
Frank noogutas nõustumise märgiks, kuid tundis rahutust hinge pugemas. Arvatavasti ei olnud Marioni Green Islandile kutsumine kuigi tark tegu. Ta otsustas tüdrukut teraselt silmas pidada.
Nad jätkasid sõitu ja peatusid poole tunni pärast ookeani kaldal asuva motelli ees. Marion hüppas rõõmsana autost ja sirutas käed pea kohale, nagu tahaks tulist päikest emmata.
“Milline imeilus õhtu meid ootab!” rõõmustas ta. “Lähme kõigepealt ujuma ja siis mõnda baari, eks? Muide, siin pidavat olema hoogsa revüüprogrammiga uus äsja avatud baar. Vaatame, kus see asub! Okei?”
“Okei! Okei!”
2
Uus baar asus esinduslikus hoones, mis paiknes Ralfi vana hubase baari kõrval. Maju ühendas väikeste lauakeste ja hämarduvat õhtut elustavate värviliste laternatega terrass. Baarist kostsid ülemeelikute trompetite hõisked ja külastajate häälte sumin.
Frank avas ukse ja nad sisenesid hämarasse ruumi, mille parema seina ääres viis trepp avatud rõdule ja vasakul ootas külluslik baar. Ruumi keskel oli läikiva parketiga kaetud tantsupõrand ja selle taga lava. Värviliste prožektorite kuma muutis ruumi saladuslikuks ja tantsupõrandal liuglevad paarid meenutasid värvilistes lainetes suplejaid.
Marion vaatas küsivalt mehe poole ja osutas väikestele laudadele. Nad trügisid tantsijate vahel endale teed tehes baarileti kõrvale paigutatud laudadeni. Frank aitas Marionil end istuma seada ja küsis: “Kas armastad ikka veel martiinit?” Astus siis baarileti juurde ja tellis ühe martiini kok teili ning ühe šoti viski jää ja soodaveega.
Kui ta mõne aja pärast kahe klaasiga laua juurde tagasi jõudis, oli Marion kadunud, tuhatoosi kohal hõljus poolikult suitsetatud sigaretist tõusev sinine vine. Frank istus mugavale toolile, rüüpas viskit ja vaatas saalis ringi.
Tantsupõrandal oli arvukalt tantsijaid – punakaid, rohekaid, kollakaid. Ta märkas kollakas valgusvihus Ma rioni naeratavat nägu, kaotas selle hetkeks ja leidis taas punakast valgussõõrist.
Tantsijate taha jäävale lavale olid reastatud trompetid, saksofonid, tromboonid, rütmipillid – kõik nagu korralikus big-bändis ette nähtud. Edasi rändas Franki pilk pianistile ja jäi lummunult temal peatuma.
Pianisti ovaalne nägu oli selgete õrnade näojoontega, säravsinised silmad hõõgusid ülipikkade ripsmete peidus ja tumepunased huuled olid paokil. Ta nägu raamisid kergelt laines sinakasmustad kaeluseni ulatuvad kohevad juuksed. Pianist kandis silmade tooniga sobivat helesinist avarat volangidega pluusi, mille neli ülemist nööpi olid lahti ununenud, ja musti liibuvaid siidpükse. Frank ei osanud öelda, oli pianist mees või naine. Tugev lõuajoon viitas mehele, aga pikad saledad sõrmed, milles särasid teemandid – võib-olla küll ainult tsirkoonid – , kuulusid kindlasti naisele. Märganud Franki uurivaid silmi, naeratas pianist malbelt ja saatis mehele igatseva pilgu.
Orkester vaikis ja tantsijad lõpetasid ahvatlevate pooside võtmise – tänapäeva inimeste tants – ning lahkusid tantsupõrandalt. Marion jõudis laua juurde tagasi, istus rahulolevalt ohates toolile ja sirutas käe klaasini.
Meeleoluka õhtu terviseks!
Ruum värvus ühtlaselt punaseks ja õhus oli ootust. Trompetid alustasid hoogsat meloodiat, nendega liitusid teised pillid ja hetke pärast jooksis lavale punapäine tütarlaps. Mõni minut hiljem järgnes talle teine punapea. Nad naeratasid, saatsid publikule mõned õhusuudlused ja alustasid esinemist. Nende hääled olid kõlavad ja tants temperamentne, sihvakad sääred ning suurepäraselt vormitud kehad pilkupüüdvad. Tüdrukud kandsid sädelevate litritega tikitud musti kleite, mis lõppesid seal, kus algasid jalad. Lühikesed leekivpunased juuksekiharad, mis meenutasid kohevat karvamütsi, lendlesid tantsu rütmis. Nad olid ühepikkused ja äravahetamiseni sarnased.
“Ma