12 jõulujuttu. Tarmo Teder
Читать онлайн книгу.
peale viimaks jutule saanud, istus ta jälle ettenäidatud toolile, hoidis tordikarpi süles ja manas naeratuse palgesse.
„Mis küsimuses siis jälle?”
„Ikka tammiku asjus.”
„See küsimus on ju ammu lahendatud. Palun ärge hoidke järjekorda kinni. Te ju näete, kui paljudel elanikel on olulisemaidki küsimusi lahendada. Pealegi on meil pühade puhul lühendatud tööpäev ja vastuvõtuaeg ongi kohe läbi.”
„Jah, seda küll, aga ma tõin teile tordi. Et teie arendus ikka õitseks ja uus vald edeneks.”
„Ah soo, mis te nüüd,” süttis terashalli ametniku prilliklaaside taga üllatusesäde.
Liisi tõmbas tordikarbilt kaane pealt, tõusis ja astus laua ette. „Palun võtke nüüd Tammiku värsket!” Ta kahmas peoga Puniku paska ja pildus mehele näkku. See röögatas, tõstis käed kaitseks, vedel lehmavirts nõrgus põskedelt reväärile. Liisi aga heitis lärts ja lärts veel mitu peotäit lisaks.
„Assa raisk, no oota sa, madu, nüüd ma sulle, kuradi litsinahale…” Vihane mees kargas püsti ja püüdis teda loopivast naisest kinni rabada, ent Liisi haaras tordikarbist vanaisa pussi ja lõi selle järsu liigutusega üles ametniku lõualoti alla. Nagu vaalaturjast purskus verefontään arterist sahmakaga vastu tapeeti, mees korskas ja punane inimmahl nõrgus mööda presidendipildi klaasi. Ametnik räntsatas kabinetiparketile ja Liisi põgenes vallamajast.
Politseinikud hakkasid teda kohe samal õhtul mitmelt poolt taga otsima, leidsid kirja ja avasid kriminaaltoimiku, aga arendusmehed, kes ei hoolinud mingitest jõulupühadest, leidsid Liisi alles järgmisel hommikul tammikust ja lõikasid ta rippuva keha sellesama krobelise tüve alla maha.
Külas Harjumaal Tallinna lähistel
Väike tubli lits Eesti istub jälle Maakera kukil ja peab talle antud jõulusid. Juriidiliselt paistab Jumalaga olevat kõik korda aetud, igasuguste Lihulate ja Alempoiste hulgas saab ka Harjumaa täitsa vabalt taeva poole õhata. Aidsitõbisele Tallinnale on köis ümber kaela veetud, ööklubidele ja büroodele võib nüüd töötuabi- või haigekassast rippumatult karvaseid sääri näidata. Kuigi päris õiget rahu nagu ikka veel pole.
Oi, kui innukaid eesleid sealt eendub! Täie tuhinaga neljal naelrehvil kimades jätavad nad kura ja hüva teed sada tosinat plekist ja plastmassist koguperekuuti ning suunduvad külla, kus kummitab jääajajärgne hapukapsavaim. Põllud on muudetud era- ja ärimaaks, niidud lõigatud madaltiheli kastidega lappideks, mille vahel jääkaanel lookleb poriaukudega savitrass. Keegi ei pane küünalt, et iidse põllu vaim mingi piruka- või bensuputka külje all edasi hingaks. Suure Euroopa sabas ähkides tambitakse kõik eeskujulikuks seasöögiks. Kui kuskilt kolkast kuuldubki veel mõni määää, ammuuuu või kikerikiiii, tõmmatakse seesugune häbilaugas arendajate sirklijoonte alla ning künnab kopp ja vingub saag.
Tuledes hiilgava kiriku ees auravad hobuste asemel läikivad sõiduautod, pühakoda on vaheliti kasukahõlmadega emandaid ja isandaid umbselt täis, aasta tõmbekamal õhtul teeb jumalakoda kõva käivet. Aga meie innukail pole sinna kassasse asja, sest Tõnu ütleb, et Eesti, sitt, pole enam mitte mingigi kiriku ega põllumajanduse maa, vaid rahvusvahelise infokatku, betoonelementluse ja briti poissmeeste litsilaut, kus annavad jumet mõned tuhanded atesteeritud ärikitsed.
Kõike seda silmas pidades ja sellest hoolimata leitakse kiriku taga kiviaia ääres põrnikale üks parkimisauk, raudvärav on lahti, sadade küünalde kumas surnuaed upitab oma mälu üles pimedusse. Küünal vanaema kalmul vedib emanda krapsitud tikust võdisema, pudel porterit neeldub nahavahele, lumi krudiseb taldade all. Kalmistul hubiseb tuhat küünalt, mille valgus tõuseb lumelt kõrgele puuvõrade alla nagu ülendavas katedraalis, mille kõrval kirik paistab kui kivine könn.
Sõit viib edasi sinna Harjumaa külla, mille ojaorust kostab metsikut haukumist. Justkui möirgaks põrgukoor oma laulupeo harjal. Kaheksal häälel klähvivad kaukaaslane, neli hunti ja kolm terjeri verd linnukoeraloikamit. Neid lahutav võrkaed võdiseb ilaste kihvade rädinast. Kohe lastakse vunki täis põrgujüngritest muist auru välja, lenduvad rammusad kondid, värske searaguu ragiseb penilõugade vahel nagu paas killustikuhundis. Jõulurahu passib küla kohal kosmoses, omale maist pesa sihtides.
Loomulikult tahavad ka inimesed süüa saada, eriti jõululaupa õhtul. Ja mida muud suurt tarka peale söömise jõulude ajal üldse teha ongi? Koodid on marinaadis läbi keedetud ning maitsevad kibemagusalt, sült ja härmasviin ootavad kodumaa rammusate tütarde ja poegade suid. Ahjud on köetud, malmpaja kaane vahelt lendub hautatud kapsa hõngu. Moodne eestlane enam jõuluks siga ei söö, siin Harjus on popiks läinud lammas. Noore ute rümp on juba enne kadripäeva piki selgroogu pooleks raiutud, paremad selja- ja kintsutükid kõrvale pandud ning nüüd hautatuna lahmakal portselanvaagnal ette kantud. Aga teine utt on tiineks jäänud ning teda peetakse koos kassidega rehalas.
Ürtidega hautatud utele lisaks on laual muudki kraami. „Tähelepanu, kontrollige, kas kõik on lauale antud!? Loen ette: leib ja sai; või; sült; latt suitsuvorsti; rulaad; viinerid; keedetud vasikakeel; ahjukartulid; kartulisalat kurgi, muna, herneste, hapukoore, vorsti ja majoneesiga; peedisalat õuna, küüslaugu, majoneesi ja hapukoorega; marineeritud kuuse- ja männiriisikad ning puravikud ja hilised limanutid; hapukapsas oliiviõli ja köömnetega; soolalõhefilee; siiamari võiga; soolaheeringas sibula ja hapukoorega; räimed marinaadis; tomat; kurk; marineeritud kurk; herned; õunad; maasikad; ploomikompott; letšo; ketšup; sinep; äädikas; mädarõigas; sinepimesi; küpsised; kommid; mandariinid; apelsinid. Nii, salatit tuleb veel juurde teha. Nüüd joogid: kolm pudelit valget viina; kaks brändit; munaliköör; kaks veini; kuus porterit; kast joogiõlut; morssi ja õunamahla… Esiotsa paistab jätkuvat.”
„Aga jäätis!? Jäätis on jälle ära unustatud.”
„Ma tahaksin täna rinnapiima saada.”
„Võtame parem viina.”
Moodsal ajal ja eriti siin, Harjus, jõulude ajal omakeskis pereringis passida on igand, kapseldumine, sammaldumine. Tunnikese hoogsalt söönud-joonud ja maitsemuljeid vahetanud kogukond istub ümber tammise ovaallaua, urgitseb hambavahesid ja arutab külmkirstu soetamist. Tegelikult jõuti suve jooksul kümme kirstu läbi neerude pesta.
„Ah, tead, nüüd on juba nii külm, et sitta sest kirstust enam. Eks järgmine kevad vaatab.”
„Kas sa tihastele pekki panid?”
„Panin, panin, riputasin terve linnumaja müslit täis. Sel aastal on siin jõle palju vinte liikvel – tead, neid isaseid, ruske rinnaesisega metsvinte. Vuristavad männioksalt oksale ja peavad sinitihastega kodusõda.”
„Jaak nägi eile hommikul ajalehte tuues ühte rebaserääbakat, saba taga nagu roots, tuias kui käraka all.”
„Hea, et koerad velskri käest süstisurakad naha vahele said. Marutaud on jälle täitsa tavapärane tõbi.”
„Peaks Kalevi välja kutsuma, laseks muist vareseid maha, kipuvad koerte eest künasid tühjendama.”
„Ise õgime nii, et vats vitste all.”
„Ah, sitta nende varestega. Kõik on ühed jumala loomad, kõik tahavad elada, hingata ja süüa saada.”
Aga kaua sa hing ikka vitsutad ja viina viskad, kuigi, jah, midagi muud suurt peale õgimise jõulude ajal nagu teha polegi. Ja eks ole juba üksjagu elatud, hingatud ja ka vaatide viisi viina neelatud. Kaua sa enam jaksad?
„Aada, otsi täringud välja! Hakkame jõulupokkerit veeretama. Täringutega.”
„Just! Õige, Tõnu.”
„Vot see on juba idee!”
„Mida muud suurt tarka peale täringupokkeri jõuluõhtul ikka mängida.” – „Tehke ruumi! Söögid-joogid verandale külma ja lina laualt maha! Et tamme peal oleks kuulda korralikku kondiklõbinat.”
Naised tõstavad laua lagedaks, mõni pudel ja klaasid jäetakse siiski käeulatusse.
„Võtame enne mängu veel ühe ringi.”
„Võtame