12 jõulujuttu. Tarmo Teder
Читать онлайн книгу.
lauale puistatuna veeredes oma kombinatsioone klõbistama. Kaartide puudumisel ajavad ka vürflid asja ära. Mis jõuluõhtu see siis ilma pokkerita on? Ja täringupokkeri juurde kuulub ilma ja olude arutamine.
„Rein lasi toomapäeval võrgud sisse, tahtis jõuluks suurt lõhe saada, aga püünises olid vaid uimed. Hülged, raisad, tegid jälle puhta töö.”
„Tead, need hülged istuvad praegu Keila-Joal barakis, kahe jalaga higistes kirsades ja järavad Reinu rammusat kala, omal vuntsid rasvast läikimas.”
„Vallavanem loodab järgmistel valimistel pääseda parlamendijungeks pinki nühkima.”
„Ei ta pääse varumehekski, jääb koondise kandidaadiks.”
„Pai, Stella ja Perro oleksid ka mõisasse valima lipanud, aga neil pole passi.”
„Nobe hääl maksab pool kilo vorsti.”
„Büroode püüdlikud poolpeded on hullemad kui marutaud.”
„Eesti on heal juhul ühe helikopteri riik.”
„Hiinast on linnugripp juba kohal. Apteekide, moblamastide ja liisingute mürk väänab eestlase ajud sõlme. Uuel aastal pidavat rohkem värdjaid sigima.”
„Vabariigi valitsus võiks mõneks ajaks jõulud Eestis üldse ära keelata. Paistaksime oma uuendusega maailmas silma, rahvas teeks rohkem tööd, jooks ja sööks vähem, Haigekassa ja Päästeamet hoiaksid terake kokku, jõuaksime kiiremini Euroopale järele.”
„E-valitsuses istuvad kristlikule maailmapoliitikale kuulekad kaasakoogutajad, toapoisilikud pugejad.”
„Nad ei julge rahva nussimise direktiividele vastu hakata, ise midagi otsustada, ega suuda ka oma ülbeid varganägusid taltsutada.”
„Tead, need parteid paljuski suurte sulide raha peal mulisevadki. Näe – kolm kahte ja kaks nelja – pane mulle maja kirja! Aga sina nillid väikest rida.”
Põline küla Harjumaal paikneb langeva pankranniku rüpes jääajajärgses nõos. Jõuluõhtune meretuul nuhutab üle ürgaja setteliustiku, mille liivasamblane pind kannab härmatanud männinutte. Väljas puhkeb mitmehäälse haukumise kanonaad, mehed tõusevad lauast, lükkavad kotad jalga ja astuvad pimedusse vaatama.
„Kes kurat siin kooberdab?”
Klähvivatest penidest saadetuna taarub ukseava valgusse mees kui tont, habe kirvena sorakil ees. Mehe silmad miilavad kui söed, ta luksub vammuses vappudes, rögiseb ja taob omale rusikaga ägedalt vastu rinda kinnitades: „Ma olen jõuluvana, aga ma olen rase. Andke mulle kohe sünnitusabi!”
Mehed on hetkeks tummad, aga nähes lumesoppa ninuli kukkuvat jõuluvana, haaravad nad vähkreval vennikesel kaenla alt kinni ja tassivad teise rehala õlesõnnikule tiine ute kõrvale. Suust vahtu välja ajav krõnksus mees hakkab seal tõmblema, aga talle antakse pikk lõuatäis viina ja tuhud näiksegi taltuvat. Mehed on siin ilmas palju näinud, nad ei lase end heidutada ja hakkavad jälle täringuid veeretama.
Samal ajal jõllab vana armiliseks kakelnud kõuts Rõss latris lösakil ägavat jõuluvana. Rõss on pehkinud lepakännu alt välja kraabitud uimase rästiku just pintslisse pannud, lakub vurre ja sihib verivärsket vigisevat elusliha.
Keskööl läheb rehalasse Siki, kes täringupokkerist enam ei hooli, tunnistab oma okses norisevat jõuluvana, kallistab just poeginud utte ja nutab natuke omaette. Aediku heintel vääksub vesiste silmadega rõõsk jõululaps, kellel on nukra talle pea.
Jõulujänes
Pole tähtis, kas maailm on materiaalne, näiv, reaalne või ideaalne, asjast või vaimust kantud. See kõik on postfilosoofiline pläma, uue keskaja skolastika, tühi tünnisõit, olemise teoreetiline assenisatsioon.
Pole tähtis ka see, kas elu väärib elamist või ei. Sest elatakse ja surrakse niikuinii, ja seda eriti dramaatiliselt jõulude eel. Näidake mulle inimest, kes siia jääks, kes end varem või hiljem surnuks ei jooks või ei sööks. Päikegi pole igavene.
Ainus küsimus, üksainus tõeline küsimus, mis inimese olemisele elamisväärse mõtte annab, on see: mida süüa jõuluks? See on eksistentsi alus ja niinimetatud filosoofia põhiküsimus. Tõepoolest – mida süüa jõuluks?
Pärast kartulikasvatuse algust pole Eestis suuremat nälga tuntud, veerand aastatuhandet on kartul eestlase põhitoidus olnud ja sel on krõbedaks küpsenuna kindel koht ka jõululaual. Niisiis, ka siga ahju ja hapukapsad hauduma!? Kuid kõik see on labasuseni kordunud, oleks vist aeg Jumalapoja sünnipäeva puhul midagi hõrgumat põske pista.
Kuna olen viimased kakskümmend aastat töötu filosoof, kutsusin põhiküsimuse asjus jõuluõhtuks appi kaks institutsioonivälist eksperti: kirjaniku ja jahimehe. Minu koduperenaine Reet askeldab parasjagu köögis, tuppa levib vastupandamatut aroomi. Kirjanik Kristjan ja jahimees Ants istuvad diivanil, mina tugitoolis, meie ees laual on marineeritud kuuseriisikad, hapukurgikesed, mädarõigas, mesi, must leib ja valge viin. Kuu selges detsembritaevas kerib kahanemise teed, kuid meie kereharimise varud on esialgu piisavad.
„Jah, muidugi, ma olen sinuga täiesti päri, jõuluks kalkunit teha oleks Ameerikat ahviv. Kuid mardipäevaks me juba hautasime puuküttega praeahjus omamaise hane,” meenutab Ants.
„Ja kadripäevaks teise hane, gaasiahjus,” lisab Kristjan.
„Korealane sööb koera, venelane viina, sakslane siga. Täna tundub teil tulevat midagi tummisemat, lõhnab nagu uluki järele.” Ants nuhatab, suleb silmad ja söandab pakkuda: „Arvan, et metssiga, aga noor – kesik või isegi põrsas?”
„Ei. Aga sinnapoole.”
„Pole asjatundja, aga põder see pole. Vahest hoopis mäger?!”
„Veel lähemale.”
„Olen mäkra söönud küll. Kui ma talt kasuka maha tõmbasin, hakkasid tihased varemetes kõlkuva korjuse kintsu pealt paksu pekki nokkima. Panime Jürkaga need kintsud praadima, ja teate – paremat praadi pole ma oma elus enam saanud. Aga täna tõotab tulla midagi samaväärset.”
„Ka teder on hea, mulle pakuti seda ühes jahisaalis, aga kust sa praegu tetre võtad?” kurdab kirjanik.
„Tedre jaoks peab lumega talvel, veel parem kevadel, märtsis-veebruaris, olema spetsiaalne tedrekoer, kes tunneb lume sees magava linnu lõhna. Katad väikese pinna võrguga ja sumad tedre une pealt kotti.” Ants teab, mida räägib. „Aga kevadel, aprilli algul, peab juba pimedas tõusma, et esimese aoviiru ajal sohu varitsusonni jõuda. Kuuekümne kaheksandal aastal lasin ma Läänemaal ühest mängust seitse kukke. Isatedred on paarituse ajal nii lollid, et pärast püssipauku mänguplatsilt lendu ei tõuse. Vakatavad ehk pooleks minutiks ja kaklevad siis laipade vahel uue innuga edasi.”
„Lasevad sussi.”
„Õige. Aga tedrest parem on nepp ehk metskurvits. Kevadel, kui maa veel päris üles pole jõudnud sulada, imeb kurvits oma pika nokaga maamahla ja gurmaanid pigistavad nepi soolestikust sellist kollakat paska saia peale. Vanasti olid parunitel seks puhuks spetsiaalsed võisaiad kaasas. Mats, töllmokk, ei teadnud sest peenest värgist midagi, tema õnne tipp oli kaikaga poolkogemata maha löödud jänes.”
„Just. Jänes! See meil siin parasjagu just lehvibki!” Ma ei suuda enam saladust pidada, köögist kostab praeahju ukse kääksatus. „Kaua sul seal veel läheb?”
„Mitte üle veerand tunni, peab veel veidi tahedamaks tõmbama.”
„Karu peab vähemalt neli tundi keema, muidu jäävad ussid sisse. Mitmed Siberi ekspeditsioonid karu vähese keetmise nahka kõngesidki,” teab Ants. „Aga näiteks räime kõlbab kohe võrgust võttes elusast peast haugata, eriti just punnsuutäie peale. Nii, et saba veel vastu vuntsi lööb.”
„Kust sa jõuluks jänest said? See pole ju ometi küülik, ikka metsjänes.” Kristjani huvi on siiras.
„Kas halljänes või valgejänes?” täpsustab Ants.
Mida tean ma hall- või valgejänesest, kuid see