Arsti kirjad. Eha Pähn
Читать онлайн книгу.
pikki matku ette võtsid.
Käisid suviti Suure-Jaani kalmistul, lähedaste haudu korrastamas. Ikka Viljandist jalgsi sinna, üle 25 kilomeetri ja bussiga tagasi. Samal kalmistul on Sul ammu enda jaoks plats valmis. Hauatähiseks on suur kunstniku kujundatud kivi kummarduva naise kujuga. Naine hoiab kivist välja ulatuvat väikest vaagnat. Sinu mõte on, et sinna koguneb vihmavesi ja linnud saavad jooma tulla. Ehk laulavad siis Sulle tänuks ka mõne omakeelse viisijupi.
Kõndisime Sinuga koos seal kalmistul. Tutvustasid haudu, milline ammune tuttav millise risti all puhkab. Keegi oli olnud Sulle hea tantsupartner, keegi suure talu omanik. Austajaid oli Sul palju.
Oleme tuttavad üle 35 aasta. Sattusime elama suure paneelmaja samas trepikojas, Sina kaks korrust kõrgemal, kus Su korter siiani. Mina olen vahepeal ära kolinud. Juhtumisi oli siis vaja, et keegi oleks tütre juures, kui ära käin, ja Sa olid lahkesti nõus. Nii see tutvus jäi. Pärast sain vahel kuulda, mis ma laste kasvatamises valesti teen. Rohkem peab keelama, vähem lubama. Aga minul oli hellitamise piir teise koha peal ja tasapisi harjusime mõlemad.
Sinult on mul mitu oskust omandatud, aga ühte pean erilisemaks. Sinu puhul mõtlesin, et õpin Sind armastama, kuigi see oli esialgu Su ranguse tõttu natuke raskegi. Ma olin selle ajani mõelnud, et see, kes mu hinge pääseb, peab olema kuidagi minu mõistetele vastavalt täiuslik või vähemalt hea. Mõne koha peal, kus oleksin tahtnud olla Sinu suhtes kriitilisem, pidin väheke oma egoismi alla suruma ja ennast ületama. See polnud alati kerge, aga ma mõtlesin, et just see käib sobimise ja armastuse juurde. Kui seda ei oska, siis ei oska ka armastada. Sa olid nii selgelt Isiksus, et see võlus. Ei tea, mitu sõna peaks Sind kirjeldades suure algustähega kirjutama! Tunnetasin Su tugevust ja kuulasin Su selgeid seisukohti. Tundus, et Sinu moodi mõeldes ollakse elu käes vastupidavam.
Hiljem olen seda tugevuse teemat veel mõttes heietanud ja ümbergi hinnanud. Vahel tuleb olla elu käes hoopis teistsugune, painduv, kohanev, vahel kui voolamisvalmis vedelik, et õiget läbipääsu tabada. Midagi elavhõbeda taolist. Voolav väärismetall. Sellised olid parimad meie seast, kui saime uuesti oma riigi. Arukad, vaoshoitud, hüppevalmis.
Muu jutu sees oled Sa, Leida, maininud, et kord vaadanud Su kätt üks ennustaja moodi naine. Öelnud, et „küll teid on palju armastatud, aga te pole sellest midagi saanud”. Ju siis võib ka niipidi olla. Saatuse tahtel on Sul emaks saamise tunne puudu jäänud ja ega Sa oma südant ei kingi küll.
Minu nägemisprisma läbi on siiski vajadus armastada (enamasti küll naistel) nii suur, et puuduva lähedase asemele võetakse koer või kass, et teda täie hoole ja pühendumisega teenida. Ilus, et seda suudetakse. Õnnelikud loomad! Õnnelikumad veel siis, kui ka neile pereelu lubatakse. Sinu võimaluste juures oleksid võinud kellegi lapsendada, aga Sa ei tulnud selle peale. Mõnel juhul võib tunduda, et oma on oma ja võõras liiga võõras. Ehk see takistas.
Imetlen Sind haiglavoodis. Oled selline nagu ikka.
Haigus tuleb põdeda. Mõtled, mis edasi teha, kui ei saa kodus üksi hakkama.
Sul on olnud lesepõlve juba üle 50 aasta ja üksi olekut niisama kaua. Oma abielust pole Sa palju rääkinud. Siiski tundus mulle eriline Sinu kirjeldus ühest „kokkupõrkest” mehega. Mehele ei meeldinud, et Sa ennast, st nägu värvisid, nagu siis öeldi. Mees visanud kogu Su kosmeetika prügikasti. Ostsid uued vahendid. Mehele ütlesid aga – Sinu suu läbi sõnasõnalt: „Ma võin minna tänavale alasti, aga mitte värvimata huultega.” Sellest peale oli kodus sel teemal rahu majas.
Omapärane viis oli Sul tuttavaid või töökaaslasi kasvatada. Kui keegi Sulle selja taga „auku kaevas”, Sinu peale kaebas või muul viisil Su vastu õel oli, siis olid selle inimese vastu mõnda aega eriti lahke, aitasid, tunnustasid või tegid komplimente. Sul oli ettekujutus, et too peab siis endas ise oma vastakad tunded südametunnistuse abil paika panema. Mõte lubab teha endaga kõveraid krutskeid – arabeske ja tirelringe.
Idamaa vanasõna ütleb, et pole nii suurt madu, et see lillekorvi ei mahuks. Äkki hakkabki too häbenema, et on ainuke madu ja ümberringi kõik lilled. Neid teisi õelusi ümber kasvatades küllap pidutsesid mõttes, mis jälle ühe mõttetera järgi olevat suurim rõõm. Pidutseda mõttes. Tundub küll, et kui jagad rõõmu teisega, siis võib see ivake kadedust tekitada ja teine haukab su rõõmu otsast tükikese ära. Muidugi, kui too on väga lähedane hing, siis saab koos rõõmupirukat maitsta.
Sa oled olnud tugeva hingega. Võisid küll pahandada ja solvuda, sest mitte kõik polnud siin maailmas Sinu meele järgi, aga vaevalt et keegi Sulle päriselt haiget teha sai.
Oled palju lugenud. Oma seinatäie raamatuid kinkisid ära, kui silmad enam lugeda ei lubanud. Vanadus tutvustas ennast just nägemise kaudu. Kuulmine on hea ja see laseb eluga hästi kursis olla. Ammustest seljavaludest said lahti jooga võimlemisega. Pea peal seismisest loobusid alles mõned aastad tagasi. Raske uskuda. Paned mõtlema, et meis on võimeid, millest pole aimugi. Oma joogatunde tegid kaks korda päevas ja pärast käisid iga kord külma duši all. Külmetushaigused olid Sulle tundmatud.
Ühel päeval, kui palatisse astusin, Sa nutsid. Sul oli oma põhjus. Ütlesid, et ootad surma, aga ta ei tule. Enamasti olen näinud neid, kes teda kardavad. See on Sinu suur julgus, et usaldad teda oodata. Me ei tea ju, kus on see paras mõõt, et nüüd ootame teda just õigel ajal. Ta on ometi üks täiesti kasvatamatu külaline. Võib tulla koputamata või jääda hiljaks. Võib tulla ka ainult uksele koputama ja sisse mitte astuda. Siis oodatakse teda hirmu ja ärevusega, kas koputab veel, kas liigutab ukse taga. Talle oleks nagu kõik lubatud. Tujukas mees, kes laseb pidada ettearvamatu aja pruudipõlve. Kusagil ta muidugi on. Tuleb kui lõpuks-ometi-sõnapidaja ja paneb punkti. Meie hooleks on see, mis enne.
Ükskord oli Sul juba lootus ära saada. Sa kukkusid palatis. Siis, hetkel, kui maailm kadus, mõtlesid: „Kas nüüd?” Aga viivu pärast tõi peavalu tagasi päevase selguse ja pidid jätkama ootamist. Peahaav õmmeldi. Kirjeldasid, et tundus, nagu näeksid palati uksel oma meest. Mees küsinud: „Kas minu tüdruk on siin?” Rohkemat polnud. Alateadvus tahtis Sulle pakkuda lohutavat killukest Su mälu varakambrist. Küllap oli sama lause Sulle kunagi just sellisena ja rõõmu pakkuvalt kõlanud. Mälust võib leida, mida enam ei oletagi. Oled lesk olnud üle viiekümne aasta. Oma usu järgi arvad, et mehel on taassünni järel juba ammu uus perekond. Kukkumise järel oli aga hea rahulik tunne. Jätsid selle meelde ja said sellest tõdemuse, et surm ei ole hirmus.
Sinuga saame neist asjust vabalt rääkida. Minnes anname teatepulga teistele, elavatele. Seda kogemust ju eriti pole, kuidas olla ja minna loomulikuna. Pärast ei saa kogemust jagada ka. Kas elus on see tehtud, mis oli plaanis? Kas on midagi olulist pooleli? Mida head saan veel kellelegi öelda või teha? Kas olen häid sõnu võlgu?
Räägin Sulle anekdoodi, et ühes peres jõudnud mees varem taevariiki ja siis alles naine. Mees teatanud kohtumisel, et küll siin on hea – me oleksime võinud palju varem tulla! Sa arvad samamoodi.
Sa kingid mulle oma põdemise kogemuse. See jääb meelde. Aitäh. Ma panen selle vaimsete varanduste kirstukesse. See on ehk pisike kui moodne mälupulk, aga sisaldab palju.
Sa oled kinkinud mulle Tarvastu rahvariided, mis oled ise teinud. Ainult särgi tikkisin Sinu õpetuste järgi. Kinkisid sellepärast, et mul on tütred, saan edasi anda. Oled oma toa üsna tühjaks kinkinud, sest paljut Sa enam ei vaja.
Sinu puhul on hea lihtne surmast rääkida. Võib mõelda nii kaugele, kui oskame. Et kas on võimalik tegemata töid uues elus jätkata. Ei tea. Võib-olla on lohutav nii mõelda. Kes oskaks öelda, milliseid sõnu vajab lahkuja? Ehk sõnatut lähedal olemist. Ja nõustumist sellega, kuidas mõtleb tema.
Võib-olla suremine on mingitmoodi nagu sünd. Sünnime hoopis teisel tasandil, mahajääjatele mälestuseks. Nad teavad nüüd, et suhtuvad meisse teistmoodi. Ei saa enam meiega rääkida ja hakkavad dešifreerima meist mahajäänut.
Varem olen kirjutanud mõned leheküljed oma vaimset testamenti. Korjasin sinna hinge toitvaid muljeid. Nagu mälestuste helmekee, mida võid hellusega sõrmitseda. Iga pärli juures meenub midagi. Nagu palvehelmed, mille juures ütled oma ilusatele mälestustele: „Palun, jää minuga.”
Kui ma Sulle, Leida,