Arsti kirjad. Eha Pähn
Читать онлайн книгу.
oli suur paberileht peal. See oli tolmu kaitseks, kui Sa parajasti ei lugenud. Austasid väga raamatuid. Kevadise suurpuhastuse ajal olevat Sa pühkinud tolmu igalt raamatulehelt. Ma ei tea täpselt, kuidas see käis. Mina lihtsalt kloppisin vannitoas kahte raamatut vastamisi, et tolmust vabaneda, ja panin siis riiulisse tagasi.
Seekord jätan Sind paranema. Sul on veel kogemusi edasi anda. Ühe Su tarkuse siiski panen veel siia. Ütlesid, et väga kasulik on reisida. Siis on lamajana, mida meenutada. Ka lamajana võib elu olla huvitav. Mõte on vaba, sest kohustusi on jäänud väga vähe. Sa tänad ja naeratad ja küsid, kuidas minu perel läheb, ja see on sinu loomulik oskus.
Käin Su juures kogu Su pika, rohkem kui aastase haiglasoleku. Mina olen Sulle kui režiimi osa, nagu söögiaeg või päevauudised. Ootad mind ja alles pärast minu nägemist võid hakata järgmist päeva ootama.
Olen mõelnud mitugi korda, mis on Sinu sõnum.
Minu jaoks on see oskus olla väärikas ka lamajana, surma ootajana. Muidugi on ka Sinul nõrkusehetki, ja need on lubatud. Absoluutset tugevust pole meil kellelgi. Läheme ju sinna, kus enne pole olnud. Teiste kaudu ei ole see ilmselgelt see kui ise minejana. Pole koolitust või kursuseid, kuidas olla elu igas olukorras. Siin on palju õhku jäävaid küsimusi. Elust lahkumise peab väga loomulikuks mõtlema. Siis on ta hea.
Ka kehaga toimuvad muutused aitavad Sind elu silmapiirile lähemale. Kaks kõhna põlve teki all on kui sarikad kokkuvajuva katuse all. Vahel hoian Su põlvi. Tunnetan, et Sa vajad hellust. Ja kui see on minus olemas, siis saab seda ju jagada.
Minu põdemise pärast jäid meie kohtumised viimasel poolaastal hõredaks. Siis aga, varakevadel, 11. märtsil 2009, jõudis minuni Su surmateade. Aega elamiseks anti Sulle 99 aastat ja 2 kuud. Sinu lahkumise puhul pole ühelegi lähisugulasele kaastunnet avaldada. Mõtlesin vaid salmikese, mis mu tundeid väljendab.
On lahkumishetk
mullane tekk
mälestuse kullane helk
Vahepeal kirjutan hingeanumast. Mulle on sobinud see kujutlus, et hinge panipaigaks või puhkepaigaks on suur vaasitaoline nõu. Kaunistaks elupikku selle vaasi või amfora isikupäraste mustritega. Kirjaks sinna peale oma elumuljeid, kui nad on juba kindla kuju saanud. Nagu maalingud koopa seintel. Ürgne annab jõudu. Sisu on kogu aeg täienev ja uuenev. Hingeanumal peab olema kitsam kael, et ta oleks kaitstud. Kõik ei pea ju hinge minema. Igal tühisusel pole sinna asja. Solvav nool ei pea selle põhja leidma.
Nõus toimuvad huvitavad keemilised protsessid. Seal võib lasta oma muljetel marineeruda, kristalliseeruda, küpseda või halval juhul hapuks minna. Lisaks vürtsikaid sõnu, mis maitsestaksid hingeanuma sisu. Ava peab ikka ka olema, sest värske õhk peab juurde pääsema. Võibolla see on ammu loodud jalgratas, mida uuesti leiutan, aga miks mitte luua oma lugu otsast peale. Ta on ju oma! Keemiaks hingeanumas võib olla ka päikesekiir, mis küpsetab armsad viinamarjad pruunideks nämmudeks rosinateks. Kui mõni mulje valesti käärib või koguni roiskub nagu untsu läinud suhe, mis pole selgeks saanud, siis tuleb hoolega tuulutada. Kui võiks oma hingeanuma kaelast nina sisse pista ja nuusutada! Saaks öelda: „Elu, sa lõhnad hästi!”
Kuidas selitad Sina oma elumuljeid? Kuidas saad Sina targemaks ja vanu vigu ei korda? Kas mõtiskled ja vaatad vahel oma elu kõrvalt, nagu oleks see teise oma? Millised maitseained on Sinu hingeanumas ja kas võid sealt jagada kogemuste küpsetisi ka teistele? Anna, jaota, ulata. Üks rahvatarkus ütleb: „Annad mehele hariduse, saad targa inimese. Annad naisele hariduse, harid rahvast.”
Kord onkoloogiahaiglas nägin, kui operatsioonilt tulnud naine kudus selili. Tõusta tal veel ei lubatud. Tal oli hingevaru toimetulekuks ka pärast operatsiooni. Mehed haigla teises palatis vaikisid. Ühel oli tehtud samasugune operatsioon aasta varem. Miks ta ei jaganud oma kogemusi kaaslasele? Kas see aasta polnud siis elamist väärt, et teisele kogemusi anda? Kui palju mahub hinge teisest hoolimist? Võib-olla blokeerib suhtlemise mõte: „Miks just mina! Minuga on saatus ülekohtune olnud!”
Proovi voolida oma hingeanumat, et sellele lisanduks avarust ja hellust ja leplikkust. Vahel leiavad luuletajad õigeid sõnu.
Õpeta oma hinge
kõige kadumist kandma,
et kui kord udurätt
varjutab õhtused tähed,
siis sina vaikselt lähed
elule sõbrakätt
hüvastijätuks andma…
Raske haiguse ja surma lähedal on suur võimalus hinge avaramaks saada.
Kui mu õde Virve suri, siis oli mul üks soov, et ta pärandaks mulle oma sõbrad. Tõesti. Pärandaski. Side nendega on aidanud mälestust temast värskemana hoida.
Meie lähedased surnud on kui suur kogemuste entsüklopeedia. Nende jäetud omanäolisi peatükke võime korduvalt lugeda… Ja tagantjärele nende suhtes oma suhtumist leebemaks muuta. Nad on lahkumisega enda lunastanud. Nad tegid mõndagi halvasti, kui ei osanud paremini. Aga nad pärandasid oma vead meile õppimiseks.
Kolmas kiri on Tambetile
Sa olid üks mu esimesi patsiente ja sellepärast hästi meeles. Kena noor mees, aga haiglasse sattusid alkoholipsühhoosiga. Käitusid veidralt, mida Sa pärast ise kõike ei uskunud, sest ei mäletanud. Midagi siiski. Sulle tundus, et olid Hispaania sõjas. Nägime Sind unetuna, higisena, värisevana ja vehkimas, nagu oleks Sul midagi käes olnud. Kaitsesid ennast nähtamatu vastu ja ründasid teda. Et palatid olid siis suured, said ka palatikaaslased Su „lahingutest” osa. Mõnele oli naljakas. Surmaoht jäi personalile tajuda. Krambioht ka. Me pidime Su kiiresti fikseerima, „jakki panema”. Ei saa ju vehklejat, rabelejat süstida, aga ilma selleta ei päästa.
Paranesid.
Tahtsid uskuda, et „nüüd oli viimane kord”, et enam ei tee. Sul oli kerge lubada nagu pahandust teinud koolipoisil. Mõneti Sa seda olidki. Meheks ja isaks olemise roll polnud Sulle veel kohale jõudnud.
„Ma ei joo ju kogu palka maha – mis nad veel tahavad!”
Olid juba hakanud iseendale advokaadiks. Õppisid sõnaosavust tõestamaks, et süüdlane on süütu, et süüdlane on miski muu. Et oled olude ja juhuste ohver. Elu tundus Sulle liiga nõudlik nagu lahendamatu tekstülesanne kooli matemaatikas, kui vihiku nurka viskasid. Tahtsid põgeneda.
Nagu võiksid põgenedes ennast nii väikeseks mõelda, et saad pudeli kaelast sisse pugeda ja seal varjul olla. Kui laps nuttis või naine pahandas, tuli põgeneda – teispoolsusesse, joobesse, kus poleks argipäeva. Sukelduks viinasse nagu värviliste korallide säravasse veealusesse maailma. Oleks seal ise kui triibuline kala – nagu kala vees, omas elemendis, purjus. Kalal on väike aju, ujumisoskuseks piisab. Sinu mõtlemine läheb ka seal joobes ujudes väiksemaks.
Sinule oli peaasi, et poleks vaja teada argipäeva muredest, poleks vaja mõelda.
Sa läksid iga kord juues kui ujuma, teist kallast teadmata. Mis või kes päästab, Sa ei teadnud.
Alkohol tuli Su ellu enne, kui sellest mõelda oskasid. Kambas proovimine ja elevus, mis selle ümber käis. Sa ei märganud veel neid, kes olid pikast pudelistaažist kipra tõmbunud ja kõikuvad. Sa ei taibanud seoseid.
Tundsin Sulle kaasa. Esialgu veel väga siiralt, sest ka mina ei teadnud, et Sinu-taolised hakkavad olema mu igapäevane töö.
Kuulasid mu arutlusi alkoholi teemal. Keeruliselt ei saanud rääkida. Sa ei tahtnud enam mõeldagi, miks haiglasse sattusid. See oli Sulle vaid mõne päevaga kaugeks minevikuks muutunud. Mis sest enam. Enam ju ei värisenud. Mõni väga kujundlik võrdlus ehk jõudis kohale. Mida uskudagi 24-aastase naistohtri räägitavast, kel pole juba oma soo ja joomarlusekogemuse puudumise tõttu Sinu silmis autoriteeti. Oleks, et räägiks vanem mees, kes ise joomatõvega tuttav.
Alkohol on võimas kui kurat või kratt, kellele kolm veretilka antud. Tassib sulle hädasid süle ja seljaga. Ja lohutuseks pakub sama