Üks talvenädal. Maeve Binchy
Читать онлайн книгу.
peaksid siin olema oma kartulid, aedviljad, puuvili. Ka kanad.”
„Kas sa räägid tõsiselt?” Mõnikord mõtles Rigger, et Chicky on päris hull.
„Täiesti tõsiselt. Me peame pakkuma hotellikülastajatele midagi erilist; peame laskma neil tunda, et see koht siin valmistab neile road, milleks pole vaja minna linna, et seal kaubahallist kõike kokku osta.”
„Saan aru,” kostis Rigger, kuid tegelikult ei saanud ta millestki aru.
„Ma mõtlesin, et kui ma nimetaksin sind oma majandusjuhiks ja maksaksin korralikku palka, tunneksid sa, et sul on siin suurem kaal. See poleks sulle ainult koht, kus sa ennast varjad. See oleks reaalne töö, reaalne tulevik.”
„Siin? Stoneybridge’is?” Rigger oli hämmastunud, et keegi võis kujutleda tema tulevikku siinsetes paikades.
„Jah, tõepoolest siin Stoneybridge’is. Pole kuigi tõenäoline, et sa lähemas tulevikus Dublinisse tagasi lähed. Lootsin, et sa tahad siin kanda kinnitada, endast midagi teha.”
„Olen tänulik kõige eest, aga…”
„Mis aga, Rigger? Kas näed siis enda ees säravat tulevikku Dublinis, varastades seal lihakeresid ja pekstes läbi korralikke lihunikke, kes püüavad oma äri päästa?”
„Ma pole kedagi läbi peksnud,” pomises Rigger pahaselt.
„Tean seda. Mille muu pärast ma su üldse siia võtsin? Nasey ütleb, et sa päästsid ta elu. Ta on kindlalt seda meelt, et sul tuleb uuesti otsast alustada. Ma püüan sulle seda võimaldada, kuigi see on raske.”
„Kas ma meeldin sulle, Chicky?”
„Tegelikult meeldid. Ma ei arvanud, et sa võiksid mulle meeldida, kuid meeldid küll. Sa oled Queenie vastu väga hea, suhtud kassipoega lahkelt, sul on palju häid külgi. Sa oled veel väga noor. Tahan, et sa saaksid siit mõningaid oskusi kaasa, hoolitsen, et sa õpiksid veidi elu tundma. Aga sina heidad selle kõik mulle tagasi ja ütled, et siinne elu pole midagi väärt. Olen tõesti pisut segaduses.”
„Niimoodi ma oma elu ette ei kujutanud,” lausus Rigger.
„Niimoodi ei kujutanud ka mina oma elu ette, aga kusagil mingis punktis peame me asjad käsile võtma ja neid suunama hakkama.”
„Sinul vähemalt ei olnud su ebaõnn sinu enda viga,” tähendas Rigger.
„Mingil määral ikkagi oli.” Chicky vaatas kõrvale.
„Aga su abikaasa ju hukkus ja kõik see muu sind ei saa selles süüdistada.”
„Ei saagi, see on õige.”
„Mul oleks hea meel sinu juures majandusjuht olla, kui sa mind veel võtad,” ütles Rigger pärast pausi.
„Homme hommikul hakkame kaevama köögiviljaaeda, ja su esimene sõidutund Dinnyga on homme õhtupoolikul. Homme õhtul hakkad õppima liikluseeskirju. Preili Queenie valvab selle järele.”
„Olen valmis,” kostis Rigger.
„Ning mina avan sulle postkontoris arve, panen sinna iga nädal poole su palgast ja teise poole annan sulle sularahas. „Nii saad sa osta endale ilusaid riideid ja viia mõne tüdruku tantsuõhtule või mida iganes.”
„Kas emale ja Naseyle võin öelda?”
„Oo jaa, muidugi võid. Aga ema suhtes ma suuri lootusi ei hellitaks.”
„See oleks esimene hea uudis, mida ta minust on kuulnud,” tähendas Rigger.
„Ei, ta oli ülimalt rõõmus tollal, kui sa sündisid. Ta kirjutas ja jutustas sellest kõigest preili Queeniele. Sa vist kaalusid kuus ja pool naela. Aga nüüd on kõik teistmoodi. Nasey ütleb, et Nualal oleks vaja minna arsti juurde, sest tal on ilmselt depressioon, aga ta ei võta seda nõu kuulda.”
Chicky arvas nägevat pisaraid Riggeri silmis, kuid ta polnud päris kindel.
Sõidutunnid läksid hästi. Dinny ütles, et Rigger ei karda, kuid on hoolimatu, reageerib kiiresti, aga on kannatamatu. Liikluseeskirjad olid raske katsumus, ent preili Queeniele päris meeldis teda igal õhtul testida.
„Mida tähendab linnast väljasõidul liiklusmärk, millel on ring kaldjoonega läbi tõmmatud?” küsis ta.
„Et võid sõita nii kiiresti, kui tahad?” pakkus Rigger.
„Ei, vale, see tähendab, et võid sõita maanteedel ametlikult lubatud kiirusega,” hüüdis preili Queenie võidukalt.
„Seda ma mõtlesingi.”
„Sa ütlesid, et võid sõita nii kiiresti, kui tahad,” märkis preili Queenie. „Nad oleksid su läbi kukutanud.”
Rigger tegi eksami ära ilma igasuguste probleemideta.
Ta sõidutas preili Queeniet igale poole: doktor Dai juurde vastuvõtule, haiglasse analüüse tegema, veterinaari juurde Gloriat steriliseerima.
„Kahju temast, et ta enam poegi ei saa,” oli preili Queenie öelnud, silitades väikest kassi oma süles.
„Aga meil poleks ju siis muud teha, kui aina otsida neile kodusid, preili Queenie. Meil ei tohi ju maja kasse täis olla, kui külastajad tulevad.” Rigger taipas, et oli hakanud ennast pidama kogu selle projekti osaks.
„Kas sina tahaksid ühel päeval endale lapsi, Rigger?” Ta küsis alati imelikke ja otsekoheseid küsimusi, nagu ei keegi teine.
„Ma ei usu, kui nüüd päris aus olla. Nendega näib olevat rohkem tüli, kui nad väärt on. Ja lõpeb see kõik pettumusega.” Rigger teadis, et see kõlas kibedalt, ja üritas naerda, soovides öeldut pehmendada. Preili Queenie ei pannud seda tegelikult tähelegi.
„Meie oleksime küll väga tahtnud lapsi saada Jessica, Beatrice ja mina ise. Kujutasime ikka ette, kuidas meie lapsed mängivad ümber Kivihäärberi. See muidugi oli meist rumal, sest kui oleksime abiellunud, siis poleks me enam siin elanud. Igal juhul jäi see kõik vaid unistuseks.”
„Kas teil oli kunagi keegi, kellega oleksite eriti tahtnud abielluda, preili Queenie?” Rigger oli hämmastunud, et ta küsis vanalt daamilt sellist asja.
„Oli üks noormees… oo, temaga oleksin küll tahtnud abielluda, aga kurb oli see, et tema perekonnas oli tuberkuloos ja ta ei võinud üldse abielluda.”
„Miks mitte?”
„Sest see on kopsuhaigus, mis on nakkav ning see läheb üle lastele. Too vaene-vaene noormees suri sanatooriumis. Mul on veel alles kirjad, mis ta mulle saatis.”
Rigger silitas ta kätt, embas siis teda ja paitas ka Gloria pead. Nad sõitsid vaikides edasi, kuni jõudsid veterinaari juurde.
„Ära muretse, Gloria. Sa ei tunne mitte midagi, mu lemmik. Ja igatahes on elus palju muudki kui seks ja pojad,” lausus preili Queenie rahustavalt, kui ta nurruva kassi üle andis.
Veterinaar ja Rigger vahetasid pilke. See polnud just kõige tavalisem vestlus arstikabinetis.
Sellal kui Gloria oli loomaarsti hoole all, sõitsid Rigger ja preili Queenie ringi, et täita Chicky lehele kirja pandud korraldusi. Rigger imestas, kui paljud inimesed Stoneybridge’is ja ümbruskonnas teavad teda nimepidi. Kindlasti oleks emal hea meel teada saada, et poeg on nii omaks tunnistatud paigas, kus tema oli üles kasvanud.
Aga emalt polnud ikka tulnud ainsatki sõna.
Rigger oli kirjutanud Nualale äsja ostetud päevavanustest tibupoegadest, keda ta pidi kaitsma Gloria eest, kes tahtis treenida oma jahioskusi; ja ka sellest, kui raske on kartulivagusid sisse ajada. Ta jutustas talle, et üks ehitaja määras hinnaks terve varanduse müüri eest, mis tuli laduda ümber aia, nii et Rigger peab selle ise ehitama, kivi kivi peale laduma, ja ta peab ka peenrad valmis tegema. Kuidas iga kord, kui ta kaevas istutusaugu, tuli Gloria ja istus sinna sisse, silmitsedes tõsiselt Riggerit. Ometigi kasvavad nüüd spaleeriks nimetatud müüri ääres põõsad ja muud taimed. Neil on seal lilload ja suvikõrvitsad ning terve