Üks talvenädal. Maeve Binchy
Читать онлайн книгу.
ta mõtles, et Nuala ei suutnud jagada nende erutust. Tundus, nagu oleks tema ise üle võtnud Nuala rolli laste teise vanaemana. Nuala peaks siin olema, et maadelda võimu pärast vanaema Hickeyga, selle asemel et elada mingi hullu süütunde udus Dublinis ja tappa ennast tööga mitte millegi eest.
Aga preili Queeniet oli tõesti tore vaadata. Mitte keegi teine ei olnud iialgi nii kiindunud lastehoidmisse kui tema.
„Ma poleks ilmaski arvanud, et selline asi võib juhtuda!” ütles preili Queenie imetledes. „Saate aru, minu oma lapsed ei saanud teoks ja mul polnud ka kunagi õelapsi, nii et ei olnud kedagi, kellele minu järgi nimi anda, aga nüüd on.”
Oli kuulda ohtralt nohinat ja köhatusi ning siis äkki küsis preili Queenie: „Kas Nualal on ka hea meel, et lapsukesed on kohal?”
Nuala.
Keegi ei olnud talle tegelikult veel öelnud.
„Kui tahaksite, et mina…?” alustas Chicky.
„Ei, ma helistan talle ise,” sõnas Rigger. Ta lahkus teiste juurest ja valis ema numbri.
„Oo, Rigger?” Ema tundus väsinuna, ja ta vist tõesti oligi väsinud. Kes võis teada, kui palju koristustööd ta endale oli võtnud.
„Arvasin, et sa tahad teada. Lapsed on käes: poiss ja tüdruk.”
„See on hea uudis. Kas Carmelil on kõik korras?”
„Jah, tal läheb hästi. Kõik läks väga kiiresti. Ja lapsed on täiuslikud. Täiuslikud. Kumbki kaalus neli ja pool naela. Nad on ilusad, mammi.”
„Olen kindel, et seda nad on.” Nuala hääl oli pigem tuhm kui erutatud.
„Mammi, kui mina sündisin, kas siis läks ka kõik kiiresti või võttis pikka aega?”
„Läks kaua aega.”
„Ja sa olid haiglas täiesti üksi?”
„Noh, seal olid õed igal pool ja ka teised emad beebidega.”
„Aga sinuga polnud kedagi omastest?”
„Ei olnud. Ega see nüüd enam midagi ei tähenda. See oli ammu.”
„Sulle oli see vist kohutav.”
Järgnes vaikus.
„Paneme neile nimeks Rosie ja Macken,” ütles Rigger.
„See on kena.”
„Sa ju ütlesid, et sa ei taha, et me tüdrukut Nualaks kutsuksime.”
„Jah ütlesin, Rigger, ja nii ka mõtlesin. Jäta see vabandamine. Rosie on ilus nimi.”
„Ta hakkab maailma valitsema, mammi. Tema ja ta vend.”
„Jah, muidugi.”
Ja siis oli ta läinud.
Missugune naine hooliks nii vähe oma lastelaste sünnist? See polnud normaalne. Aga juba alates tollest ööst pärast juhtumit Malone’i lihakaupluses ei olnud mammi enam päris normaalne. Kas tema, Rigger, oli ema hulluks ajanud?
Rigger ei lasknud oma tujul langeda. Käes on ta elu parim päev.
Seda ei tohi ära rikkuda.
Inimestest, kes kaksikute hooldamisel kaasa aitasid, polnud puudust ning lapsukesed kasvasid, tundes end võrdselt kodus nii oma kodus kui ka suures majas. Nad magasid vankris, sellal kui Chicky ja Carmel uurisid köögilaual katalooge ja sobitasid kanganäidiseid. Või kui kõik väljas olid, istus preili Queenie nende juures ja vaatas ainiti kaht väikest nägu. Ning vahetevahel tõstis ta Gloria oma sülle, et kass armukadedaks ei muutuks.
Nasey teatas, et ta kavatseb Dublinis abielluda tõeliselt suurepärase naisega, kelle nimi on Irene. Ta ootab, et Rigger ja Carmel tuleksid pulma.
Nad arutasid seda. Kodunt ära minna nad ei tahtnud, ent ometi oleksid soovinud kohal olla ja Naseyt toetada, nii nagu Nasey oli toetanud neid. Ja nad tahtsid ka väga Irene’i näha. Nad olid seni arvanud, et Nasey on romantikast kaugel. Samal ajal oleks see ideaalne võimalus kohtuda neutraalsel pinnal Nualaga.
„Ta keeb vaimustusest üle ääre, kui ta lapsi näeb,” ütles Rigger.
„Me ei saa Rosiet ja Mackenit kaasa võtta.”
„Maha jätta ka ei saa.”
„Saame küll. Üheks ööks. Chicky ja preili Queenie vaatavad nende järele. Minu ema ka. Terve tosin inimesi on valmis vaatama.”
„Aga mina tahan, et ema näeks neid.” Rigger jonnis nagu kuueaastane.
„Jah, kui ta selleks valmis on, siis ta ka näeb neid. Ta pole veel valmis. Igatahes satuksime pulmas otsekohe kaksikutega tähelepanu keskpunkti. Ent see on ju Nasey ja Irene’i päev.”
Rigger sai aru, et Carmeli jutt on mõistlik, aga ta süda oli raske ema pärast, kes ei suutnud talle lähenemiseks natukenegi pingutada. Ta teadis, et Carmelil on õigus. Seekord veel mitte: sellestki on küllalt, kui ta ema jälle näeb. Asju tuleb teha järk-järgult.
Kui Rigger ema silmas, tundis ta tema vaevalt ära. Ema oli väga vanaks jäänud. Rigger ei mäletanud ta näos kortse, ja ta käis küürus.
Kas see kõik võis tõesti juhtuda nii lühikese ajaga?
Nuala oli väga viisakas Carmeli vastu, aga hoidis temaga distantsi, ja see hirmutas. Peo ajal pubis tõmbas Rigger nõo Dingo kõrvale.
„Ütle mulle, mis mu mammil viga on. Ta pole üldse enda moodi.”
„Ta on niisugune juba kaua aega,” kostis Dingo.
„Missugune? Nagu kuulaks ainult poole kõrvaga?”
„Otsekui oleks eemal. Nasey ütleb, et see on šokist… Noh, mis tahes seal ka juhtus.”
Dingo ei tahtud halbu mälestusi elustada.
„Aga nüüdseks peaks ta ju olema sellest üle saanud,” hüüatas Rigger. „Kõik on ju teistmoodi.”
„Ta tunneb, et tegi sind kasvatades palju vigu. Seda räägib Nasey. Ka tema ei suuda Nualat veenda, et selline mõtteviis on lollus.”
„Kuidas saaksin talle seda öelda?”
„Siin on tegemist ta sisetundega. Tead, nagu need inimesed, kes arvavad, et nad on paksud, ja näljutavad ennast surnuks. Neil pole endast mitte mingisugust ettekujutust. Tema vajab tõenäoliselt psühhiaatrit,” ütles Dingo.
„Taevas hoidku, see on ju meeleheitlik olukord,” oli Rigger vapustatud.
„Kuule nüüd, ei tahaks, et sa kogu oma tähelepanu sellele pöörad. Täna on Nasey ja Irene’i päev. Mana naeratus näole, eks?”
Niisiis manaski Rigger naeratuse näole ja ta tuli toime isegi „Joe Hilli ballaadi” laulmisega, mis võeti väga hästi vastu.
Ja kui Nasey oma kõne pidas, pani ta käed Riggeri ja Dingo õlgadele ning kuulutas, et tal on läänemaailma kaks kõige toredamat nõbu.
Rigger vaatas ema poole. Ema pilk oli tühi.
Carmel märkas kõike ja sai aru enamikust asjadest, ilma et neid oleks tulnud talle selgitada. Ei läinudki kaua, kui tal oli kõigest selge pilt. Ta oli rääkinud oma ämmaga teemadel, mis olid väga kaugel Riggerist ja perekonnast. Üksteise järel jooksid aga ülesvõetud teemad liiva. Polnud mingit mõtet küsida midagi telekavade kohta Nualal ei olnud televiisorit. Kinos käis ta harva. Lugeda aega ei olnud. Ta tunnistas, et majanduslanguse tõttu oli raskem saada viisakaid tööotsi. Maksti vaid miinimumpalka. Naised ei jaganud enam riideid, nagu oli kombeks; tänapäeval müüdi need maha internetis.
Ta vastas küsimustele, nagu oleks see ülekuulamine politseijaoskonnas. Normaalseks kahe inimese vaheliseks vestluseks see ei kujunenud. Peale selle ütles ta end lootvat, et Stoneybridge’is on kõik hästi, kuid ei küsinud mitte midagi oma pojapoja ja pojatütre kohta.
„Kas sa ehk jooksid midagi, Nuala?” pakkus Carmel.
„Ei-ei, mul pole seda harjumust