Kirikuehitajad. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
– piiskop Ostrat.”
„Arvad sa?”
„Mitte ei arva, vaid tean.”
„Ja mis siis?”
„On sedamoodi, et kui foogt peaks hakkama sind tagasi nõudma, siis läheme piiskopi juurde ja ütleme, et oleme kristlikult laulatatud. Mäletad, kui preester Kaikivald luges sõnu: kolmainu Jumala nimel laulatan teid üheks abielurahvaks. Mis Jumal on ühendanud, seda ei pea inimene mitte lahutama … Kas mäletad?”
„Mäletan küll …”
„Noh, see ongi kõik – ükski inimene ei pea meid lahutama.”
Linda nägu lõi särama. Ta ei olnud tulnudki sellele mõttele. Jumala ühendamine oli ju palju tähtsam kui kõik muu. Isegi foogti käsk ei maksnud siin midagi. Linda ei suutnud oma rõõmutuhinat taltsutada, langes Võttelele kaela ja hakkas teda kallistama.
„Tarkpea oled sa mul – tore ja tark mees. Mis sellest, et oled vaikne ja tagasihoidlik, aga pea on sul õigel kohal. Kõik, mis oled teinud, oled targasti teinud. Minu elu on sellest ajast palju kergem, kui sain sinu omaks.”
„Tasa, tasa, naisukene, ära mind kiida, vaid kiida iseennast – sina oled tarkpea.”
Võttele kallutas ennast naise poole ja küsis poolsalaja:
„Ütle, kas oled ikka sedamoodi?”
Linda tõmbas mehe kõrva oma suu ligi ja sosistas:
„Vist küll …”
„Noh, siis on tore … siis ei hakka isegi vanapagana hammas meile peale, rääkimata foogti omast.”
„Ütle, Võttele, kes on too vanapagan?”
„Noh, eks ta ole vist seesama saatan, kellest rääkisid papid ja kaupmehed Riia all, kui olin seal vangis. Aga kust sina seda oled kuulnud?”
„Mulle rääkis preester Johannes … oli niisama tark mees nagu sinagi.”
Võttele vaatas naist teraselt. Too punastas ja langetas silmad.
„Olid vist armunud temasse,” lausus viimaks Võttele.
„Ta on juba ammugi surnud …”
Linda ruttas lapsi magama panema. Aga mingil arusaamatul ajel võttis Noore ja Marta käekõrvale ning koos Võttelega siirdusid kõik metsatukka, kus andusid palvusele ja tänasid Jumalat. Linda pidi täna tingimata tänama Jumalat, sest ta oli saanud oma südamesse suure rahu. Ta laskis ka lastel ja Võttelel korrata tänusõnu ning paljaste põlvedega maa peal neid lausuda. Kergendatud südamega naasid nad koju. Õnnemeele majast möödudes kuulsid, et sepp istus seal ja mehed kirusid omavahel Võttelet. Õhtuses pimeduses nad ei näinudki möödujaid.
Võttele aeglustas sammu, ta südamerahu oli korraga kadunud. Enne kui nad sisenesid tarre, ütles ta tusaselt:
„Mis halba ma olen neile teinud, et nad vihkavad mind?”
„Jumala poeg oli kord ütelnud, et õndsad on need, keda kiusatakse taga õiguse pärast, sest nende päralt on taevariik,” sosistas Linda ja pigistas kõvasti mehe kätt.
Too pigistas vastu ja sai äkki hingerahu tagasi. Siis astusid nad aeglasel sammul oma uude tarre.
8
Tali tuli seekord lumerohke ja pakasene. Naised istusid siis vokkide ja kangastelgede taga, kuna mehed käisid metsatöödel. Tuisuse ja halva ilmaga olid nemadki kodus ja parandasid veoloomade rakmeid, painutasid regede jalaseid või painardeid saanidele, praavitasid põllutööriistu ning meisterdasid võimaluste piirides ka uusi. Metsas võtsid aga palke maha, endale tarbeks ja ka müügiks. Taanlased ehitasid suurematesse küladesse haldusametnike jaoks hooneid ja ostsid selleks ehitusmaterjali. Võttele ja sepp valmistasid neile seda üksteise võidu, Õnnemeel aga hoidis eemale. Ta vihkas taanlasi ja ei tahtnud neile midagi teha, isegi mitte raha eest.
Vahetevahel käisid mehed ka hunte taga ajamas. Neid oli jällegi hakanud Venemaa poolt sisse valguma ja pakaste öödega kippusid nad hoonete ligi ja olid ka teekäijatele kardetavad. Ühel jahiretkel olid mehed sattunud aga karu koopale. Loom peitis ennast tavaliselt kõrvalisse kohta, kuhu kaevas sügisel koopa ja puges külmade tulekul sisse. Lumi sadas peale ja keegi ei teadnudki, et seal magas mesikäpp. Kuid külma ja selge ilmaga ta hingeõhk andis peidukoha välja, sest see muutus koopa kohal auruks. Selline nähe on alati karude reetja.
Karu otsustati maha tappa. Karu nahad olid kallid ja otsitud kaup, ja peale selle olid nad ohtlikud kariloomadele, seepärast mindi ühisel jõul jahile. See ettevõte on aga kardetav toiming, sest loom on vihane, kui teda unest äratatakse, ja tormab esimesele vastutulijale kallale. Too peab olema siis külmavereline ja osav, et pussiga karule otse südamesse torgata. Kui aga piste vääratab, siis tekib kahevõitlus, mis teinekord lõpeb jahimehe surmaga või raskete vigastustega. Selleks tuldi harilikult kokku, kus siis jahipidamise plaan enne täpselt välja töötati.
Avispea mehed tulid selleks kokku Õnnemeele tarre. Sepp oli karutapmise alal suur asjatundja, sest ta oli elus teinud mitmed haarangud kaasa ja oli isegi paar karu oma käega surmanud. Ka Noor Õnnemeel võttis nõupidamisest osa ja kuulas tähelepanelikult meeste arutlusi. Ta silmad põlesid erutusest, tahtis tingimata minna ka jahile. Isale meeldis poja südidus ja ta otsustas poisikese kaasa võtta. Kuid Linda oli teisel arvamisel. Ta leidis, et jaht on ohtlik ja keelas pojale mineku.
Nüüd tekkis Õnnemeele ja Linda vahel sellepärast äge tüli.
„Ma võtan poja jahile kaasa,” teatas Õnnemeel uhkelt.
„Sul pole kedagi võtta, laps on minu kasvatatud ja mina võin ainult lubada.”
„Olen tema isa ja isal on õigus.”
„Aga mina olen ema ja emal on õigus, kui laps on alles noor. Ta võib sattuda hädaohtu ja saada koguni surmagi.”
„Ma võtan poja oma kaitse alla.”
„Sinu kaitse ei maksa midagi. Tean juba, mida sinu kaitse tähendab – sattud hoogu ja unustad lapse … mina ei luba.”
„Sinu luba pole tarviski, mina tean ise, mis teen.”
„Kuidas sa seda julged ütelda – minu luba pole tarvis. Laps on seni minu kaitsel, kui elab minu juures, kas kuuled!” karjus nüüd Linda.
„Poeg, ära kuulagi, mis ema räägib … tule aga!”
Linda läks enesest välja, vana Kotso veri läks põlema.
Rusikad üleval jooksis ta Õnnemeele poole ja kisendas:
„Võttele, mis sa veel vahid, aja see mees siit minema, see koletis, see riivatu, kes pole sõrmegi liigutanud oma poja kasvatamiseks ja nüüd tuleb välja oma nõudmisega … Kasi, reotis minema!” Linda leidis seina äärest toobripuu ja tõttas sellega lööma. Võttele jooksis vahele, palus Õnnemeelt lahkuda ja hakkas naist rahustama. Haaras Linda ümbert kinni, kutsus Noore appi ja nad sisenesid kolmekesi tarre. Õnnemeel läks sõnakuulelikult minema.
Tares oli algul suur seletamine ja Linda viha vaigistamine. Noor tahtis tingimata minna jahile ja seepärast hoidis isa poole. Võttele nägi seda ja oli ettevaatlik oma seisukoha avaldamisega. Ta ei tahtnud sattuda Noorega vastuollu ja kaotada tema usaldust. Kui viimaks Linda rahunes, saadi jahi hädaohtu selgitada juba põhjalikumalt.
„Sa oled veel poisike ja ei taipa tõelist hädaohtu, kui saad suuremaks, leiad isegi, et emal oli õigus. Tea, et ema ainult armastuse pärast ei taha lasta sind jahile,” seletas Võttele.
„Ma olen sind seni hoidnud nagu silmatera, olen kasvatanud. Sinu elu ei pane ma kunagi, kunagi hädaohtu – saad aru, mu poeg,” pihtis Linda nuttes.
Viimaks saadi rahu majja ja Noor leppis ema keeluga. Kuid Linda ja Õnnemeele vahekorrad olid nüüd muutunud teravalt vaenulikeks.
Mees leidis oma õiguse olevat riivatud, kuna Linda pidas Õnnemeelt põrunuks. Nad ei teretanudki üksteist järgmistel päevadel. Ühel oli sakalase uhkus veres, kuna teisel oli Kotso kangus iseloomus. Mõlemad halvad ja raskesti