Kirikuehitajad. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
ja hiljem, kui lesed hakkasid oma talumaid müütama, ostis paljud neist endale.
Teiseks leskede maade ülesostjaks osutus endine Avispea sepp, kes elas Kassisabas. Seal oli rohkesti mehi alles, sest nood olid kas loomu poolest vigased või sõjainvaliidid, kes polnud võimelised maad harima, aga küll igasugu käsitööd tegema. Seal elasid reastikku kingsepp, rätsep, sadulsepp, ratassepp, parksepp, puusepp ja muidu sepp. Viimane lonkas küll ühte jalga, aga see ei takistanud tal sepatööd tegemast ega ka vajaduse korral põllul töötamast. Temast saigi siis Avispeal uus talunik. Ta oli jõukam teistest käsitöölistest, sest oli relvade tagumisega kogunud kaunikesti raha. Peale selle oli ta iseloomus veel tõhusalt kavalust, visadust ja ka kadedust.
Maade ülesostmisel tekkiski tal Võttele vastu suur kadedus. Ja peale selle veel kuri omakasu püüe, mis õieti küll kõigile inimestele omane, vaatamata usule või rassile.
Sepp teadis, et keset küla asetsevatel taludel olid viljarikkamad maad, sellepärast ihaldas ta neid endale. Üks niisugustest oli endise külavanema Kotso talu, mida majandas nüüd Juta. Et talu endale saada, pidi Juta mehele sokutama. Selleks hakkas sepp kohe otsima talle kosilast. Sõitis Tõrma, Räbala ja merepoolsed külad läbi ja otsis sobivat meest. See oli raske ülesanne. Kes oli kõigiti kõlvuline, sellel polnud talu, kellel juhtus aga olema talu, see polnud jälle kõlvuline. Sepa arvates oli küllaltki kõlvulisi mehi, sest mida üks lesknaine lapsega ikkagi pidi tahtma, aga Juta oli isekas ja talle ei meeldinud ükski väljaotsitud mees. Ta elas rahulikult Avispeal edasi ja majandas oma talumaid Linda ja Võttele abiga. See oli kõigiti sobiv, sest õekesed said omavahel hästi läbi, olid ühes leivas ja pidasid ka karjad koos. Peale selle kasvatasid mõlemad peagu ühevanuselisi poegi.
Ja mitte üksi Jutale ei tulnud uut meest otsida, vaid mitmele teisele naisele samuti, sest sepp tahtis mitme naise maad omandada. Ta oli noores eas kunagi sõitnud meredel ja oli käinud võõrastes maades, kus oli näinud ka talusid ja põllupidamisi. Talud olid seal suured ja ühes tükis. Elumajadeks peremeestel olid olnud lossid. Ka põllud olid seal ühes tükis ja igal oma kindel külvikord. Avispeal oli see teisiti. Talude põllud olid siin ühestikku ja neid peeti kaheaastase külvikorra järele: üks aasta oli põld vilja all ja teine aasta puhkas, mida nimetati kesaks. Peale selle käis külvikord kogu küla kohta ühiselt, see tähendab et kõikide talude kesa-, odra-, rukki- või kaerapõllud olid ühestikku, igaühel küll oma riba, mis oli naabri omast peenraga eraldatud, aga keegi ei saanud külida oma ribale seda vilja, mida tahtis, vaid ainult ühist viljasorti. Niisugune süsteem sepale ei meeldinud. Tema tahtis luua talu välismaa eeskujul ja kui võimalik, asutada suurtalu, nagu oli seal krahvidel või peeridel, ühe sõnaga – ülikutel. Ja miks ei oleks võinud sepast saada kodumaal ülik ja ta kandnud mõnesugust toredat nime, nagu oli teinud seda kuulus Saaremaa sepp, kes oli lasknud end kutsuda kuningaks?
Nii unistas siis Avispea sepp saada Virumaal kuningaks või vähemalt ülikukski. Selleks pidi ta kokku ostma vähemalt poole Avispea küla ja seda majandama.
Ka Võttele plaanitses Linda talu suurendamist. Seda aga koguni teisel põhjusel: ta tahtis parandada Õnnemeele poolt asutatud talu seisukorda. Omal ajal oli Kotso pannud Õnnemeele küla ääremaadele elama. Oli ajanud ta metsa. Seal olid aga kehvad maad. Mees oli teinud alet ja iga-aastase kütise põletamise kaudu parandanud küll maad, aga mõne aja pärast olid põllud muutunud jällegi kehvaks, sest maapõhi oli kruusane ja kuiv, allpool aga vesine. Võttele kavatses nood kehvad maad ühendada keset küla olevate rammusate maadega ja luua niimoodi ühtlase saagiga talu. Selleks pidanuks ka tema ostma või omandama leskede talumaid küla keskelt.
Sel ajal kui sepp sõitis Virumaad mööda ringi ja otsis leskedele sobivaid kosilasi, tegutses Võttele kodus ja ajas asju oma kava järele.
Ta ostis, rentis või võttis pooleterale – kuidas keegi naine soovis – leskede maid ja pakkus neile samaaegselt ka elamisvõimalusi oma talus kas teenijana, vaimuna või vabadikuna. Ta ehitas oma talule mitu uut hoonet juurde, kuhu naised võisid elama asuda. Paljudel olid lapsed või töövõimetud vanemad, kõigile võimaldas Võttele oma uutes juurdeehitatud taredes elamist. Sel teel oli Võttele saanud paari aastaga ligemale poole külamaade valdajaks, kuna sepal olid ainult üksikud metsaäärsed talud. See tekitas viimase juures musta meelehärmi ja tema kuningaks saamise plaanid kippusid luhtuma. Kuid kõige tähtsam talu, mis kuulus Jutale, oli siiski veel müümata ja seda tahtis sepp iga hinna eest endale. Juta talu maad olid suuremad teiste omast, kandsid head vilja, ja mis kõige olulisem, see oli endise kuulsa külavanema Kotso pärand. Selle omandamiseks pani sepp kõik rattad käima.
Viimaks õnnestuski tal leida Jutale sobiv kosilane, rikas vanapoiss Tõrmas. Ta oli küll vana ja haiglane, aga selle eest jõukas. Juta otsustaski sinna minna. Arvas, et ta niikuinii ühtegi meest enam armastada ei suuda, aga vanapoiss võib varsti ära surra ja siis on ta elamine iseseisev ja muretu. Pulmad peeti ära ja Juta läks minema, aga oma talu ta pärandas Võttelele. Sepp jäigi talust ilma.
See ajas mehe vihale. Ta katkestas vahekorrad Jutaga ja pööras ka selja Võttelele. Ta ei astunud enam jalagagi Võttele tarre ega kutsunud neid oma poole. Linda ja Võttele püüdsid küll sõprust jalule seada, kuid asjata. Sepp ei andestanud viimasele, et too oli hankinud endale suuremad maa-alad kui tema ise.
Kui Lindale sündisid lapsed, siis oli sepa pere alati nende varrudele kutsutud, kuid sinna nood ei läinud. Viimastele tekkisid ka uued ja uued lapsed, aga sinna Võttele peret vastu ei kutsutud. Muidu ei olnud neil omavahel mingeid õiendamisi, sest mõlema hooned asetsesid üksteisest kaugel ja karja- ning heinamaad kummalgi ise kandis. Ainult põllud seisid kõrvuti.
Selliselt oli elatud selles Õnnemeele kätega ehitatud tares ja üldse Avispeal tema äraoleku aastail.
Järgmisel hommikul läksid mehed talude piire ajama, Õnnemeel kutsus poja kaasa. Leiti üles endised kupitsad ja aeti sihte.
„Selle piiri ajame siit otsemaks, võta see põllutükk endale,” ütles Võttele maad mõõtes.
„See ju sinu rammus maa, mida mulle pakud,” vastas Õnnemeel.
„Võta aga võta, eks ta ole sinu loomade sõnnikuga rammutatud.”
„See metsaäärne põld võta ka endale, see mulle liiga kaugel.”
„Kas pole ehk palju?”
„Mulle jääb seda maad isegi küllaldaselt, võta aga rahulikult.”
„… aga kehva maad jääb sedaviisi liiga palju sulle.”
„Küll ajan sõnnikuga rammusaks …”
Piiriajamist lõpetades ütles Õnnemeel:
„Meie talude suurused saavad niimoodi peaaegu võrdseiks.”
„Seda ma soovingi. Ega sa oma süü pärast ole ära olnud, olid meie kõikide pärast vangis … nüüd katsume seda sulle kuidagi tasuda.”
Koju naastes oli Õnnemeele tuju hea. Ta naerataski, võimalik, et naeratas poja pärast, kellega oli koos töötanud ja asju arutanud. Leidis, et poiss oli kõigiti tema moodi, kuna ta arvamised olid olnud asjalikud ning targad. Võimalik, et Õnnemeele tuju oli hea ka teisel põhjusel: ta hakkas olema võrdne Võttelega. Ja kui ta oma talupidamise välja arendab, siis läheb viimaks Võttelest ettegi. Sel puhul nõustub Linda kergema meelega tulema tagasi tema juurde. Ta tahab saada veel kord kangeks ja väärikaks meheks Avispeal.
Veiste, tööhärgade ja hobuste jaotamisel läks asi niisama libedasti nagu põldudelgi. Võttele ja Linda nõustusid jagama kõik pooleks. Niimoodi sai Õnnemeel endale palju rohkem, kui oli arvanud, ja see rohkus tegi teda nüüd murelikuks. Leidis, et Võttele oli meelega andnud talle kõike küllaldaselt, et saada Lindat enesele. Tahtis temalt naise lihtsalt rikkusega ära osta. See erutas Õnnemeelt nüüd ja seepärast otsustas ta kindlasti jääda Linda suhtes endise nõudmise juurde.
„Aga kuidas jääb hoonetega?” küsis Õnnemeel.
„Eks endised ole sinu omad, minu ehitatud kuuluvad aga mulle.”
„Need on aga kõik minu maa peal.”
„Mis sulle meeldivad, jätad omale ja ehitad ise