Kirikuehitajad. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
et ajaksime kõik joonde rahulikult ja sõbralikult.”
„Mina samuti. Ja ma tahaks, et meil ka Linda pärast poleks tüli – näe, eile õhtul kadusite mõlemad ära ja ma magasin üksinda.”
Võttele hoomas korraga nõrgestust jalges, ta süda hakkas kiiresti taguma ja veri tungis pähe. Ta ei olnud soovinud seda kõneainet kohe hommikul, oli tahtnud enne teha vajalikke ettevalmistusi ja läheneda küsimusele kaudsel viisil, aga Õnnemeel hakkas sellest kohe rääkima. Ta püüdis ennast rahustada ja vaikis. Kuid teine jätkas:
„Ma jäin õhtul veidi purju ja vist Linda kartis, et ma …”
Õnnemeel peatus. Ta otsis kohasemat sõna, aga ei leidnud ja katkestas. Võttele katsus rahulikult vastata, aga tundis, et ta hääl värises ärritusest.
„Ega sellest naise üleandmisest ei tule küll midagi välja, Linda ise ei soovi, ja meie oleme omavahel seotud truuduse vandega …”
Õnnemeele nägu muutus järsku tõsiseks. Äsjasest naeratusest ei olnud enam varjugi järel. Ta silmad hakkasid põlema. Mees sai vihaseks. Võttele aistis pikse lähenemist. Kärgatus võis tulla kohe. Seepärast lisas:
„Aga seda arutame pärast ja Linda juuresolekul …”
Õnnemeel ei kuulnud neid sõnu, oli väitest häiritud ja hüüdis:
„Truuduse vandega?! Naeruväärne põhjendus! Mina olen Lindaga seotud ka truuduse vandega mitu, mitu aastat teist varem, ja mis oli kinnitatud hiiel urikivi man …”
„Meie oleme andnud aga vande Jumala juures …”
Õnnemeel hakkas täie lõuaga mürgiselt naerma. Ta nägu tõmbus pikerguseks ja silmad kissi.
„Äh-äh-äää! Või teie Jumala juures, tolle julma Jumala juures, kelle ristilased on meile kaela toonud, kelle nimel on meie maad rüüstatud ja riisutud ja kelle auks on mind kümme aastat ahelais piinatud … äh-äh, või selle Jumala juures olete siis truuduse vande andnud …”
„Ära sajata, Õnnemeel, tema nimi on püha …”
„Sajatan ja nean … mis ma sellele Jumalale olen kurja teinud, et ta mind on kogu eluaja taga kiusanud – mina olen olnud õiguse eest väljas, olen kaitsenud oma maad ja rahvast ründajate vastu, aga mind on löödud, haavatud ja tehtud orjaks, ja seda kõike on tehtud teie Jumala nimel, tema auks ja kiituseks … Ärge rääkige mulle enam sellest Jumalast …”
Õnnemeel karjus nii kõvasti, et lähedane mets kajas, rahvas jooksis talus kokku ja Linda tõttas vahele. Kõik arvasid, et mehed on karvupidi koos. Kuid Õnnemeel seisis ainult Võttele ees ja vibutas rusikaid taeva poole. Ta oli kaotanud enesevalitsemise.
„Mis on sinuga, Õnnemeel, et jällegi raevutsed?” küsis Linda.
„Rahustu, rahustu ometi,” sõitles Võttele.
Õnnemeel nägi nüüd poega lähenemas ja vaikis sedamaid.
Tal hakkas häbi ja ta alandas hääle, kuid jätkas seletamist:
„Ma olen küllalt ülekohut kannatanud, soovin aga, et mu oma talu piirides ollakse minu vastu aus ja õiglane …”
„Keegi pole sulle siin ülekohut teinud, oleme ehk isegi sõbralikumalt sind kohelnud, kui võisid seda oodata,” seletas Võttele.
„Sul on õigus, Võttele, oled väga üllalt mind kohelnud ja oled rohkemgi pakkunud, kui oleksin soovinud, ainult see Linda asi …”
„Minu asi?” hüüatas Linda.
„Sinu asi neh! Sina oled minu seaduslik naine ja ma tahan sind tagasi, aga Võttele ütleb, et olete truuduse vandega seotud ja sa ei taha tulla …”
„Ma ei saa tulla sinu juurde tagasi, ära nõua minult võimatut, ma armastan Võttelet ja tema armastab mind, ja sellepärast jään tema juurde.”
„Aga mina?! Mina armastan sind ka ja olen armastanud enne teda – sellepärast jääd minu juurde.”
„Ei! Ja see pole tõsi, mis sa räägid …”
„Mina ei valeta …”
„Sina ei valeta ehk mitte, aga sa ei tea seda, mida mina ise tean …”
„Ja nimelt? Mida sa tahad sellega ütelda?”
„Tahan ütelda, et ma armastasin Võttelet enne sind, ja kui tahad tõtt kuulda, siis pole ma sind kunagi armastanudki, Õnnemeel …”
„Aga mina olen ainult sind armastanud ja meil on tore poeg ja sa tuled koos pojaga – meie pojaga.”
„Oi, Õnnemeel, sa oled pimedusega löödud, mul on ju teised lapsed ja neist ei loobu ma kunagi, mitte kunagi …”
„Aga Noorest võid loobuda?”
„Ka temast mitte, meie jääme kõik kokku, sest Võttele on neile kõigile hea isa ja mulle suurepärane mees, kas kuuled, Õnnemeel!”
Õnnemeel peatus. Ta lähenes pojale, pani käe ta õlale ja küsis:
„Poeg, sa tuled ju minu juurde, eks?”
„Ei!” vastas poisike.
Vaikus. Õnnemeel oli vapustatud. Ta ei olnud seda oodanud, kuid katsus varjata oma pettumust ja küsis uuesti:
„Kas sa ei tahagi siis oma isa juurde tulla, mu armastatud poiss?”
„Ei taha …”
Nüüd ei teadnud Õnnemeel enam, mida peale hakata. Ta hakkas aeglaselt õuel edasi-tagasi sammuma ja noogutas sügavalt pead. Neelas kuiva neelu alla ja lähenes uuesti pojale:
„Aga kui ema tuleb minu juurde, kas ka siis mitte?”
„Ema ei tule ja mina ei tule, meie keegi ei tule.”
Ootamata vaikus.
Vaidlus oli sellega lõppenud. Juuresolijad hingasid kergendatult ja Võttele naeratas. Poisike oli lahendanud tüli. Linda püsis aga tõsisena ja pühkis pisaraid. Need olid rõõmupisarad. Ta oli hingepõhjani liigutatud poja kindluse üle. Ta nautis oma kasvatuse vilja, millega oli sidunud lapsi enese külge. Usku, usaldust ja üksteise armastust oli ta neile õpetanud, ja laste vastuvõtlikud hinged olid seda siiralt talletanud. Linda oli saavutanud endas rahu.
Varahommikune seletamine õuel oli lõppenud. Mehed läksid laiali, teenijad siirdusid tööle ja Linda ruttas tarre hommikulist valmistama. Väiksemad lapsed olid juba üleval ja surusid ema ümber. Ta kallistas neid ja ootamatult suudles mingist tänutundest, kuid purskus äkki nutma. Alles nüüd hakkas pinge lahtuma ja ta nuttis rõõmu pärast. Tegi salaja risti rinnale ja tänas mõttes Jumalat. Suur hädaoht tundus olevat möödas. Kuid järele olid jäänud väiksemad mured. Ka neist lootis ta Jumala abiga vabaneda. Väiksemate murede all mõtles ta Õnnemeelega naabruses elamist.
4
Õnnemeel oli löödud mees. Ta istus kogu hommikupooliku tares ja mõtles. Mida ta mõtles, ei teadnud keegi. Linda pakkus talle einet, ta tänas, sõi ja jõi, aga näis nagu vastu tahtmist. Mehel polnud isu. Ta ei rääkinud enam talu tagasisaamisest ega ka piiride ajamisest.
Kuid ta sepitses uute kavade kallal ja tema peas keerlesid mingisugused imelikud mõtted, mida ta kellelegi ei avaldanud, ega ka rääkinud enam. Siis ta läks kodunt ära. Kui Linda talle järele vaatas, pööras ta hiietaguselt künkalt ida poole – valis Tõrmasse viiva tee. Varsti kaduski metsa taha.
Ta läks nüüd Tõrmasse foogti jutule, kellelt lootis abi saada.
Õnnemeele äraoleku ajal oli kodumaal palju muutunud. Taanlased, kellega ta Revala all oli võidelnud, olid nüüd maa valitsejad. Nende foogt oli kõikvõimas isik Tõrmas. Ta mõistis kohut, lahendas igasugu tüliasju inimeste juures, tegi administratiivseid korraldusi ja, peaasi, kogus lõive oma kuningale.
Kuningas Valdemar oli mõistnud haarata võimu eestlaste maal, ja mitte sedavõrd jõuga kui osavusega.
Piiskop Albert oli juba ligemale kakskümmend aastat