Kirikuehitajad. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
ja Võitu olid küllakutsest väga liigutatud, pidasid seda endile suureks auks ja olid minnes ülevas meeleolus. Nad läksid kõik koos: nemad ise, naised ja Õnnemeel. Teel lausus Tapo mõtiskledes:
„Kentsakas mees too sepp, algul oli meie peale pahane ja vaidles kangesti kohtuotsuse vastu, nüüd aga kutsus järsku peole.”
„Jah, ta pole kunagi varem mind jootudele kutsunud, nüüd tegi isegi peo,” imestas Tapo naine omakorda.
„Mis muud, kui tahab tulevaste naabritega vahekordi jälle heaks teha,” arvas Võitu.
„… kas just seda, aga ma arvan, et tahab kohtade pärast kaubelda,” ütles Õnnemeel.
„Oo, ärge kaubelda küll laske,” hüüdis naine.
„Tingima meie ei hakka,” lisas kohe Tapo.
„Andku aga talud tagasi ilma tingimiseta …”
„Pange tähele, kui sepp hakkab tingima, siis on kaup sitt, seda ütles minu mees alati ja tema ei lasknud kunagi tingida,” seletas nüüd endise malevlase lesk, keda Võitu oli kaubelnud enesele uueks naiseks ja kelle viis nüüd peole.
Nad saabusid esimestena. Olid arad ja kohmetud, polnud ammugi jootudel käinud ega pidu näinud. Õnnemeel astus ette, teretas peremeest ja otsis üles ka perenaise, kes oli parajasti tares toimetamas. Sepp ise oli platsis ja pakkus külalistele kohe värsket õlut. See oli pooleldi käärinud ja pani varsti joojate kõhud korisema. Naised luksatasid kangest õlleaurust.
„See on tubli teie poolt, et võtsite naised kaasa, ainult Õnnemeel saabus üksinda,” lausus sepp.
„Joon ja söön selle eest kahe inimese kõhutäie …”
„Küll ta varsti tuleb ka naisega, sakalased on ju pikalise toimega,” arvas Võitu noorik.
Sepp kutsus külalised taretagusele murule, kus seisis suur laud igasugu toitudega ja mõdukannudega. Meestele torkas silma lai liud paksude lihakäntsakatega. Sellist suurt liha hulka ei olnud nad ammu näinud, mõni neist mitte kordagi elus. Mehed neelasid mõttes kõige rasvasemad tükid alla ja sirutasid kaela. Sepp ei viivitanud aga põrmugi, nihutas lihaliua Tapole ligemale ja lausus:
„Noh, võta ja söö – rüüpa mõdu vahele.”
„Eks jõuab sellega ka …”
Tapo ei rüübanud mõdu vahele, vaid võttis tüki leiba ja hammustas kordamööda – liha ja leiba. Kodus tegi ta seda ümberpöördult: enne leiba ja siis liha – üsna raasukene liha, aga hästi palju leiba. Nüüd hammustas aga veidikese leiba ja hästi palju liha. Võitu isul ei olnud aga halastust – ta näsis puhast liha ja rüüpas mõdu vahele. Ise ümises:
„Liha on üsna värske, see kipub südamele.”
„Võta aga mõdu vahele, siis ei hakka …”
„Ei meie vangis olles niisugust liha näinud,” ohkas Võitu.
„Kuivatatud kala,” lisas Tapo.
„Oli hallitanud seegi …”
Naised olid olnud ahnesti ka liha kallal ja jõid lausa mõdu. Sepa silm seisis nende peal, ta tahtis peamiselt mehi joota, et asuda varsti läbirääkimistele, seepärast kutsus oma eide ja käskis teda meelitada naised eemale ning pakkuda neile õlut ja odavamat kraami. Patsutas seejuures Võitu noorikule õlale ja küsis:
„On᾽s sul Võituga kaubad juba kindlad?”
„Kindlad mis kindlad.”
„Oled küll osav eit, tead kus kivi all vähjad elavad.”
„Tean jah, saan jälle hea talu perenaiseks …”
Sepp pigistas huuled kokku. Ta tuli samas mõttele asuda kohe meestega talude pärast kauplema, enne kui jäävad päris purju. Ta lükkas sülega naisi tare poole ja ulatas neile õllekapa käte vahele. Võitu oli muutunud juba julgemaks ja rääkis kõva häälega:
„Läheb mul päris tükk aega süüa sihukest toitu, et kondivahed jälle kindlamaks saavad … Näe, vangis olles puhus tuul luude vahelt läbi, aga …”
„Läheb aga tükk aega, enne kui sihukest toitu omale saame, ega lihatükid puu otsas kasva, eh-eh!”
„Aga puude all küll,” hüüdis sepp, „mu kari ongi metsaäärsetel maadel rammusaks saanud, ega küla keskel pole nii magusat rohtu …”
„Kas karjamaal või?” küsis Tapo.
„Nood nurmetagused põllud, seal ma lehmi karjatan ja sealt ka magusamad söödad saan.”
Seal ilmus aga salkkond teisi mehi kohale, endiste malevlastega eesotsas. Naised liikusid nende kannul ja tagatipus Kassisaba kingsepp ja aamissepp. Sepale nende tulek ei meeldinud põrmugi, sest nad segasid tema juttu just kõige magusama koha pealt. Ta oli hakanud kiitma metsaäärseid paiku, kust kavatses pakkuda Tapole ja Võitule maad.
Kiitmine jäi pooleli. Mehed valgusid nende poole, kuna naised liikusid tare ette, kus perenaine oli parajasti õlut pakkumas. Võitu oli lihasöömise tagajärjel läinud julgemaks ja mõdu tõstnud ka tuju, ta hüüdis juba kaugelt tulijaile:
„Litsuge aga lähemale, ärge häbenege midagi, näe, liha veel küllalt laual ja mõdu niisama … Ma, ma ise olen juba peagu lõpetanud.”
„Katsuge enne õlut,” ruttas sepp vahele ja ulatas õllekapa.
„Oh, sa õlu-õrnakene, meemõdu-mehikene,” sõnas Päll, kes just saabus koos naise ja tütrega.
Ta haaras õllekapa ja jõi, siis andis naisele ning ootas, et peale seda anda tütrele. Kassisaba mehed seisid ta selja taga ja Viho ütles:
„Kui lõpetate, siis mina …”
„Ja siis mina,” ütles kohe Koti.
Sepp ilmus aga uue õllekapaga ja ulatas Vihole, lükkas seejuures mõdukannu laual tahapoole, et mehed kohe selle kallale ei läheks. Kuid Tapo, kes seisis just peremehe selja taga, märkas viimase liigutust, haaras sedamaid mõdukannu ja ulatas kingsepale.
„Joo seda paremat kraami, oled selle väärt … hoidsid kohtus meie poole … ja kui lõpetad, siis anna aamissepale edasi.”
Kingsepp jõi ja ähkis. Kui aamissepp oli joomise lõpetanud, saigi kann tühjaks. Sepa silm seisis kõik aeg aga mõdukannude peal; lihast ei olnud tal kahju, mida mehed nüüd üksteise võidu järasid, aga mõdust oli, sest seda kraami ei olnud tal palju ja pealegi oli see kalli raha eest ostetud. Kui kannud olid tühjad, võttis sepp need näppu ja kadus keldrisse. Seal segas järelejäänud mõdu veega pooleks ja ilmus siis täidetud kannudega murule. Kuid seda lahjematki jooki ei pakkunud ta enam kontvõõrastele, viipas Õnnemeele poole ja lausus:
„Meil oleks aeg nüüd aru pidada maade jaotamise pärast, muidu need sunnikud jäävad hoopiski purju ja asjast ei tule midagi välja. Kas sa ei kutsuks neid tarre … jätame teised siia õuele.”
„Kutsu ise, oled peremees … muidu mõeldakse, et mina …”
„Võta siis üks kann ja mine, ma tulen Tapo ja Võituga järel.”
Ta läks viimaste juurde. Mehed olid aga kõvas kõneluses teiste meestega ja seletasid oma vangipõlve vigureid.
„Kust sa seda õppisid?” küsis Võitu Viholt.
„Kus mujalt kui galeeridelt …”
„Sina, sitt, pole seal olnud, võitlesid vendide väes.”
„Su peas on kõik juba segamini – see on Koti, kes seal …”
„Ilma kõrvata …”
„Ega see ei sega …”
„Sellepärast ta sinna pandigi, et pole kõrva – mõõk vihiseb mööda … Ah-ah-aa!”
„Oh-oh-oo …” möirgasid teised malevlased, kellele oli tekkinud ka kilk pähe.
„Kuule, Võitu, tule veidikeseks tare poole, mul seal