Kirikuehitajad. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
sa seda siin niimoodi ikkagi ei lahenda.”
„Aga mulle tahetakse teha ülekohut, tahetakse minu oma rahadega ostetud talude maad ära võtta … Kus on õigus?”
„Ütle enne, kust sa need rahad said?” hüüdis keegi vahele.
„Petmise teel saadud,” naeris keegi teine vastuseks.
Sepa viha süttis uuesti. Õnnemeel võttis aga tal käe alt kinni ja kutsus oma koorma juurde.
„Näe, need palgiotsad on nagu näritud, tahaksin osta endale parema kirve. Kas sul on ehk müüa?”
Sepp seisatas ja mõtles.
„Oleks ehk küll … tead, ma müün sulle sõbramehe poolest hea kirve, kõva teraga nagu kivi.”
Sepa viha oli veidike küll vähenenud ja riid oli katkenud, aga südames leegitses vaen edasi ja ta hakkas hauduma mitmesuguseid plaane, kuidas kohtuotsuse täitmist vältida. Algul otsustas jõuga vastu hakata ja arvestas meeste vahekordi. Tal olid sulased ja paar kindlat Kassisaba meest ka, aga Õnnemeelele ei olnud ta kindel. Too tundus küll sõbramehena, aga võis viimasel hetkel meelt muuta, nagu oli keeldunud temapoolseks kohtunikuks tulemast. Seejuures kartis ta veidi ka tagasitulnud malevlasi. Nood võisid mõne kardetava relvaga välja tulla ja kasvõi surmata. Ta loobus jõukatsumise mõttest. Siis kaalus kavalust või mõnd väikest petmist: meelitada Tapo ja Võitu mõnesugusele ,,meekakule”. Sepa pea töötas kogu õhtupooliku uute probleemide kallal ja ta pühkis selle tagajärjel vahetevahel higigi otsmikult. Kuid kohtuotsuse täitmist ei pidanud ta kuidagi võimalikuks, sest kahe talu eraldamine tema talu südamikust oleks lõhkunud kogu talu majapidamise. Tal oli veel üks võimalus tagavaraks, nimelt minna foogti juurest abi otsima. Aga esialgu loobus ta sellest mõttest. Ta otsustas pidada Õnnemeelega aru ja küsida temalt nõu.
Õhtul läkski sepp Õnnemeele poole. Seal olid aga tagasitulnud malevlased koos ja arutasid uute talude korrastamise asja. Tapo ja Võitu jagasid parajasti sepa odrapõldu, mis ulatus üle nende talumaade. Sepa ilmumine pani kõiki vaikima ja odrapõllu jaotamise seisma. Päevane tüli ei olnud täiesti kustunud, aga uut riidu ei tulnud. Sepp ei avanud kogu õhtu jooksul suudki ja kuulas ainult teiste juttu pealt. Kui temalt ühte või teist küsiti, andis kuiva vastuse ja vaikis. Ootas teiste meeste lahkumist. Kui need viimaks olid läinud ja ta peremehega kahekesi jäänud, lausus ta:
„Tõin sulle hea kirve, aga tasu ma selle eest ei taha, anna vaid head nõu, kuidas ma oma talu lõhkumisest pääseksin.”
Niisugust nõu Õnnemeelel praegu ei olnud. Ta polnud isegi mõtelnud selle probleemi üle, sest pea oli tal teisi muresid täis. Oli ju selge, et kui endised omanikud saavad talud tagasi, siis tähendab see sepa suurtalundi lõhkumist. Aga mis sellest? Küllaltki oli olnud varem lõhkumisi ja hävitamisi, kogu Avispea küla oli lõhutud ja inimesed laiali paisatud, nüüd tolle sepa talu pärast pead murda või muret tunda oli talle mõistmata. Aga kui nüüd sepp oli toonud hea teraga kirve, mida ta vähemalt lootis, siis hakkas ka tema talu säilitamise üle mõtlema. Peale pikka vaikimist arvas Õnnemeel:
„Ainukene võimalus oleks, kui pakuksid Tapole ja Võitule tüki maad oma talu ääre pealt, et nad võiksid seal asutada uued talud. Sellega sa säilitaksid vähemalt oma talu südamiku. Aga seda asja peab väga tasa ja targu ajama: peaksid pakkuma neile mingeid hüvitusi kas inventari või hoonete näol ja ajama juttu sõbralikult … kas või koguni mõdukannu man.”
„Aga osturahad, mida olen talude eest tasunud? Need peaksid nad mulle tagasi maksma.”
„Jäta need osturahad, neil niikuinii raha pole ja selle nõudmine rikuks ainult kasuliku kauba … Tee nagu Võttele, tema ei küsinud midagi.”
„Eh, Võttele tegi seda Linda pärast – tahtis naise sinult lihtsalt ära osta,” märkis sepp tähendusrikkalt.
Ta oli puudutanud aga Õnnemeele valusat kohta. Too muutus morniks; oli ise sedasama arvanud, aga pidanud saladuseks, kuid nüüd oli sepp seda otse väljendanud, mis teda solvas. See ei mahtunud Õnnemeele uhkustundesse. Ta vastas külmalt:
„Linda saan ma niikuinii tagasi – need on kaks iseasja, mida ei maksa ära segada …”
Sepp sai Õnnemeele sõnadest nagu nõelatud, ta tõmbas rinna õhku täis ja hüüdis:
„Õigus, Õnnemeel, nõua tingimata Linda omale tagasi, ära sa loll ole, et jätad naise teisele mehele … nõua aga tagasi, mida sa ootad!”
„Siin on praegu mõningaid takistusi: esiteks, pean veel ootama, Linda on ju rase, võtab hulga aega, enne kui ta vabaks saab, ja teiseks, mu poeg on vastu – poiss tahab jääda koos emaga ja teistega Võttele juurde. Ma ei teagi, kuidas neist raskusist üle saan …”
Sepa silmad lõid põlema, ta nihutas ennast pingil ja hakkas muhelema, mingi hea mõte kihas tal peas, aga ta ei teadnud, kuidas seda välja tuua. Viimaks algas ääri-veeri mööda tähendusrikkalt:
„Pean ütlema, et Võttele on suureks õnnetuseks meie külas, lihtsalt õnnetuseks, saad aru … Võttis kõigepealt sinu naise, siis asus sinu talu pidama ja maid kokku ostma – ilma sinu loata, ja nüüd – nüüd ei taha naistki sulle tagasi anda. Poleks teda olnud, oleks asjad palju paremal järjel. Kõigepealt oleks Linda sind oodanud ja mul poleks talude tagasiandmisega muret, tema tegi ju otsa lahti … Muide, kas tead, ma oleks ostnud siinpoolse küla talud ja oleks …”
„Mida sa tahad siis sellega ütelda?” katkestas teda Õnnemeel.
„Tahan ütelda, et katsume saada mehest lahti – on sinul parem ja minul parem …”
„Ma ei mõista? Kuidas saada lahti?”
„Noh, kas mingu oma Lõpekundasse tagasi, või kadugu …”
„See pole võimalik.”
„On küll, kui teda üldsegi enam poleks elusate killas …”
„Mis? Ei, seda ma ei soovi – see on juba jõledus, las elada ja olla, küll me asjad ka ilma selleta lahendame.”
Õnnemeel tõusis üles, mis tähendas seda, et külaline pidi lahkuma. Jumalaga jättes lausus sepp:
„Sulle minu nõu ei meeldi, aga sinu oma ma katsun rakendada, katsun vähemalt … Kui ei näkka, siis proovime muud võimalust.”
„Head ööd!”
„Sulle ka!”
Juba mitmendat päeva käis sepa suurtalus jootude vastu valmistamine. Pruuliti õlut, küpsetati kakkusid, osteti kokku mõdu ja tapeti isegi vasikas. Viimane pidi küll ellu jäetama, nii-ütelda tagavaraloomaks, sest suve jooksul kadus mõnigi loom kas karu või hundi kurku, siis oli tagavarast midagi asemele võtta. Aga nüüd veristati see loomake ära. Mispärast siis? Et ohverdada oma elu talu terviku eest. Keegi pidi ju oma elu selleks andma. Ja elu ei olnud tol ajal kuigi kallis – ei inimesel ega ka loomal.
Jootudele kutsuti kõigepealt Tapo ja Võitu, ja külaliseks või tunnistajaks Õnnemeel. Tunnistajaid leidus ka sepa oma talus küllaldaselt, nii sulaste kui vaimude näol, aga Õnnemeele tunnistus oli tähtsam ja kaalukam. Tema sõna kaalus kindlasti kahe või kolme sulase oma. Pealegi ei tahtnud sepp oma sulaseid joomingule kutsudagi, need sõid ja jõid palju nagu alati, ja peale selle raiskasid veel tööpäevagi tagantjärele. Nii osutus siis Õnnemeel mitte üksi kaalukaks tunnistajaks, vaid ka odavaks. See viimane oli sepa vaatevinklist isegi tähtsam.
Kuid kutsutud külalised ei tulnud jootudele üksi. Nad olid võtnud kaasa naised, ja kellel oma ei juhtunud olema, võttis võõra või liignaise. Kuid mitte üksi need. Peale selle tulid ka teised tagasitulnud malevlased eesotsas Pälluga ja kahe Kassisaba mehega. Seega olid kohal kõik endised ja seni elus olevad malevlased peale Tõrmas elutseva Kalle. Teda ja Võttelet, kes olid kälimehed, ei suvatsenud sepp kutsuda, ja nad ei tulnud ka ilma kutsumata.
Sepale kontvõõraste ilmumine ei meeldinud. Mitte seepärast, et tal poleks olnud nende jaoks jooke või toite, vaid tal oli kahju mahavisatud ainetest, sest mis kasu oli talle nende söötmisest-jootmisest? Mitte mingisugust! Nad olid talle lihtsalt tülinaks kaelas, sest ta