Proloog: Nagu langev vihm

      Los Angelese Instituut, detsember 2007

      Päeval, kui Emma Carstairsi vanemad tapeti, oli imeilus ilm.

      Teisest küljest, eks olnud ilm Los Angeleses tavaliselt ikka imeilus. Emma ema ja isa olid jätnud ta selgel talvehommikul Pacific Coasti maantee taga paiknevate mägede jalamil asuvasse sinisele ookeanile avaneva vaatega Instituuti. Pacific Palisadesi linnaosa kaljudest Point Dume’i supelrandadeni polnud ääretus taevalaotuses ainsatki pilve.

      Eelmisel õhtul oli tulnud teade, et Leo Carrillo kaldakoobaste lähistel on täheldatud deemonite tegevust. Carstairsidele oli antud korraldus asja uurida. Hiljem meenutas Emma, kuidas ema oli torganud tuules lehviva juuksesalgu kõrva taha ja pakkunud end tegema isale kartmatuseruuni ning John Carstairs oli naerdes vastanud, et nood uuema aja ruunid tekitavad temas umbusku. Tänan väga, aga tema igatahes eelistab jääda „Halli raamatusse” kirjapandute juurde.

      Emma oli samal ajal kibelnud vanemate juurest pääsema; mõlemale kiire kallistus ning juba tõmbaski tüdruk end lahti ja jooksis Instituudi trepist üles, seljakott õlgadel hüplemas, jättes isa ja ema endale hüvastijätuks hoovist järele lehvitama.

      Emmale meeldis, et tal lubati Instituudis harjutada. Asi polnudki üksnes selles, et siin elas tema parim sõber Julian, vaid ka selles, et iga kord, kui tüdruk Instituuti astus, tundis ta, nagu lendaks otse ookeani. Hiigelsuur puidust ja kivist hoone paiknes mägede vahel lookleva kiviklibuse tee lõpus. Kõikidest tubadest, kõikidelt korrustelt avanes vaade ookeanile, mägedele ja taevale – laiuvatele sinistele, rohelistele ja kuldsetele avarustele. Emma unistas sellest, et saaks ronida koos Julesiga katusele – seniajani olid vanemad selle küll ära keelanud –, et näha, kas ei paista lõuna pool kätte isegi kõrb.

      Välisuks tundis ta ära ning avanes tuttava puudutuse all hõlpsasti. Trepihall ja Instituudi alumised korrused olid täis edasi-tagasi sagivaid täiskasvanud varjukütte. Küllap mingi koosolek, arvas Emma. Rahvasummas märkas tüdruk Juliani isa, Instituudi juhti Andrew Blackthorni. Tahtmata raisata aega tervitustele, tormas ta teise korruse riietusruumi, kus vahetas teksad ja T-särgi treeningurõivaste – ülemäära suure särgi, avarate puuvillaste pükste ning mis kõige tähtsam, üle õla riputatava mõõga vastu.

      Cortana. See tähendas lihtsalt lühikest mõõka, aga Emmale ei olnud see sugugi lühike. Mõõk oli sama pikk kui tüdruku küünarvars, sädelevast metallist, teral graveeritud sõnad, mida lugedes tal alati külmavärinad üle selja käisid: Olen Cortana, valmistatud sellestsamast karastatud terasest mis Joyeuse ja Durendal. Andnud mõõga esimest korda kümneaastase lapse kätte, oli isa talle nende sõnade tähendust seletanud.

      „Kuni kaheksateistkümneaastaseks saamiseni võid kasutada seda harjutamiseks, seejärel saab see päriselt sinu omaks,” oli John Carstairs öelnud, vaadates, nägu naerul, kuidas tütar sõrmega üle terale graveeritud sõnade libistab. „Kas saad aru, mida see tähendab?”

      Emma oli raputanud pead. „Terasest” sai ta aru, aga mida tähendas „karastatud”. Inimesed karastasid end raskuste ja haiguste vastu – isa oli sellest rääkinud. Aga mis oli sel pistmist mõõgaga?

      „Waylandide perekonda sa ju tead,” oli isa öelnud. „Nad olid kuulsad relvasepad, enne kui kõiki varjuküttide relvi hakkasid sepistama Raudsed Õed. Sepp Wayland valmistas Arthuri ja Lanceloti mõõgad Excaliburi ja Joyeuse’i ning kangelase Rolandi mõõga Durendali. Samast terasest sepistas ta ka selle, mis on sinu käes. Terast tuleb karastada, allutada nii suurele kuumusele, et metall peaaegu sulab ja hävib – nõnda muutub see tugevamaks.” Isa oli suudelnud teda pealaele. „See relv on olnud Carstairside valduses paljude põlvkondade vältel. Graveering tuletab meile meelde, et varjukütid on Ingli relvad. Kui meid karastatakse tules, siis muutume tugevamaks. Kui suudame kannatusi taluda, jääme ellu.”

      Emma ei jõudnud ära oodata, millal ometi saavad mööda kuus aastat – siis on ta kaheksateist täis ning võib reisida mööda ilma ringi, tappes deemoneid ja lastes end tules karastada. Nüüd kinnitas ta mõõgarihma õlale ja läks toast välja, maalides endale kujutluspilte tulevikust. Tüdruk nägi end seismas Point Dume’i kaldajärsakul ning tõrjumas Cortanaga tagasi trobikonda Raumi deemoneid. Julian oli mõistagi koos temaga, andes deemonitele valu oma lemmikrelvast ammust.

      Julian oli alati Emma mõtteis. Tüdruk oli tundnud teda nii kaua, kui ennast mäletas. Blackthornid ja Carstairsid olid olnud alati lähedased ning Jules oli temast ainult mõni kuu vanem; Emma polnud sõna otseses mõttes kunagi elanud maailmas, millest poiss oleks puudunud. Kui nad olid alles üsna väikesed, oli tüdruk õppinud koos temaga ookeanis ujuma. Nad olid õppinud koos kõndima ning siis olid nad koos jooksnud. Julesi vanemad olid Emmat süles hoidnud ning poisi vanem õde ja vend olid neid pahategudelt tabanud.

      Ja pahategusid oli kogunenud päris tublisti. Kui nad mõlemad olid seitsmesed, oli just Emmale tulnud mõte värvida Blackthornide perekonna valge koheva karvaga kass Oscar kärtssiniseks. Julian oli muidugi süü enda peale võtnud, seda tegi poiss sageli. Lõppude lõpuks on Emma ju ainuke laps, oli poiss selgitanud, aga neid on seitse õde-venda; tema vanematel läheb palju kiiremini meelest, et nad poja peale vihased on.

      Tüdruk mõtles ajale, kui poisi ema oli surnud – see juhtus varsti pärast Tavvy sündi – ning tema oli seisnud ja hoidnud Julesi käest kinni, kui surnukeha kanjonis põletati ja suits kõrgele taeva alla kerkis. Talle meenus, et Jules oli nutnud ja tema oli mõelnud, et poisid nutavad hoopis teistmoodi kui tüdrukud – otsekui kistaks neist konksudega välja kohutavaid kähedaid nuukseid. Ehk oli see neile raskem, sest öeldi ju, et nemad ei tohi nutta…

      „Oih!” Emma vaarus tagasi; ta oli olnud nii sügavalt mõttes, et tormas otse sülle Juliani isale, pikale mehele, kellel olid samasugused kahused pruunid juuksed kui enamikul lastel. „Palun vabandust, härra Blackthorn!”

      Mees hakkas naerma. „Ma pole näinud kedagi teist, kes nii kangesti tundidesse kipuks,” hõikas ta järele, kui tüdruk mööda koridori edasi silkas.

      Kogu majas oli treeninguruum Emmale üks armsamaid tube. See võttis enda alla peaaegu terve korruse ning nii ida- kui läänesein olid läbipaistvast klaasist. Kuhu aga vaatasid, peaaegu igal pool paistis meri. Põhjast lõunasse olid näha kaarduv rannajoon ja Vaikse ookeani otsatu, Hawaii poole laiuv veelagendik.

      Keset läikima poleeritud puitpõrandat seisis Blackthornide perekonna treener, Katerina-nimeline range naine, kes oli parajasti ametis sellega, et õpetas kaksikuid nuga viskama. Livvy järgis tema korraldusi sõnakuulelikult nagu alati, kuna Ty oli mossis ja tõrges.

      Julian, seljas kerged avarad treeningurõivad, pikutas selili läänepoolse akna all ja rääkis Markiga, kes oli peitnud pea raamatusse ning andis endast parima, et nooremat poolvenda eirata.

      „Kas sulle ei tundu, et Mark on varjukütile imelik nimi?” ütles Julian parajasti, kui Emma ligi astus. „Noh et kui mõtlema hakkad. See ajab ju keele sõlme: „Tee mulle märk, Mark.””

      Mark tõstis blondi pea raamatust, mida ta parasjagu luges, ja vaatas nooremale vennale vihaselt otsa. Julian keerutas hajameelselt sõrmede vahel stelet. Poiss hoidis seda nagu pintslit ning Emmal tuli sellepärast temaga alatasa tõrelda. Stelet tuli hoida nagu stelet – otsekui oleks see su käe pikendus, mitte kunstniku töövahend.

      Mark ohkas teatraalselt. Ta oli kuueteistkümnene – neist täpselt nii palju vanem, et pidada kõiki nende ettevõtmisi kas siis naeruväärseks või vihaleajavaks. „Kui see sulle nii kangesti pinda käib, võid ju kutsuda mind täisnimega,” lausus ta.

      „Marcus Antonius Blackthorn?” Julian kirtsutas nina. „Selle ütlemine võtab aega. Kujuta ette, et meid ründab deemon. Enne kui jõuaksin