Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare
Читать онлайн книгу.
tõrksate tuttidena turris. Vanem õde Helen oli tal alatasa kammiga kallal, aga mingit kasu sellest ei olnud. Julianil olid nagu isal ning enamikul vendadel ja õdedelgi Blackthornide juuksed – pööraselt lokkis ja tumeda šokolaadi karva. Niisugune perekondlik sarnasus tekitas Emmas alati imestust, sest tema ise ei sarnanenud õieti kummagi vanemaga, kui arvata välja tõsiasi, et isal olid samuti heledad juuksed.
Helen oli nüüd olnud sõbranna Aline’iga juba mitu kuud Idrises; nad olid vahetanud teineteisega perekonnasõrmused ja nende „suhe oli tõsine”, nagu ütlesid Emma vanemad; enamasti tähendas see, et neiud vaatasid teineteist tobeda pilguga. Emma oli otsustanud, et kui tema peaks kunagi armuma, siis nii tobedaks ta küll ei muutu. Nagu ta aru oli saanud, põhjustas tõik, et Helen ja Aline on mõlemad tüdrukud, väikest segadust, aga ta ei mõistnud, miks – Blackthornidele näis Aline igatahes väga meeldivat. Too oli alati rahulik ega lasknud Helenil nukrutseda.
Heleni äraolek tähendas siiski seda, et polnud kedagi, kes oleks lõiganud Juliani juukseid, ning poisi lokkis salkude otsad särasid ruumi voogavas päikesevalguses kuldselt. Idaseina aknast paistis häguselt kätte mere ja San Fernando tasandiku vahel kulgev mäeahelik – kõrbenud tolmused kanjonitest lõhestatud mäed, kus kasvasid kaktused ja okkalised põõsad. Mõnikord korraldasid varjukütid treeninguid vabas looduses ning Emma nautis neid hetki; talle meeldis leida tundmatuid radu ja ootamatult pilgule avanevaid koski ning nende lähedal kividel puhkavaid uniseid sisalikke. Julian oli osav meelitama neid peopesale; ta laskis loomakesel seal magada, silitades ise pöidlaga tolle pead.
„Eest ära!”
Emma kummardus; tema peast vihises mööda puidust otsaga nuga, tabas akent ning lendas tagasi põrgates Markile vastu jalga. Poiss viskas raamatu käest ja ajas end jalule, kulm kortsus. Rangelt võttes oli Marki ülesanne Katerinat treeningutel aidata, aga selle asemel et õpetada, eelistas ta lugeda.
„Tiberius,” ütles Mark. „Ära loobi mind nugadega.”
„See juhtus kogemata.” Livvy astus ette ning seadis end kaksikvenna ja Marki vahele. Kui Marki juuksed olid heledad, siis Tiberiuse juuksed olid väga tumedad; ta oli ainuke Blackthorn – välja arvatud Mark ja Helen, aga nemad olid osaliselt allilmlaseverd ega tulnud seepärast arvesse –, kellel ei olnud perekonnale iseloomulikke pruune juukseid ja sinakasrohelisi silmi. Ty juuksed olid mustad ja krussis ning silmad raudhallid.
„Ei juhtunud,” ütles Ty. „Ma sihtisingi sind.”
Mark hingas rõhutatult pikkamööda sisse ning tõmbas sõrmedega läbi juuste, nii et need okastena püsti tõusid. Markil olid Blackthornide vaseroostekarva silmad, aga tema nagu Helenigi juuksed olid valged – samasugused, kui olid olnud nende emal. Käisid jutud, et Marki ema oli haldjaõukonna printsess; tal olevat olnud Andrew Blackthorniga armuvahekord, millest sündinud kaks last oli haldjatar ühel ööl jätnud Los Angelese Instituudi ukselävele ja kadunud siis igaveseks.
Juliani isa oli võtnud oma haldjaverd lapsed ning kasvatanud neid nagu varjukütte. Varjuküttide veri pani end alati teiste üle maksma ning ehkki vastu tahtmist, oli nõukogu soostunud võtma pooleldi allilmlasest lapsed Klaavi, juhul kui nende nahk ruune talub. Nii Helen kui Mark olid saanud esimesed ruunid kümneaastaselt ja mõlema nahk talus neid kenasti, kuid Emma nägi, et märkide joonistamine tegi Markile rohkem haiget kui tavalisele varjukütile. Tüdruk pani tähele, et kui stele poisi nahka puudutab, võpatab too alati, ehkki püüab seda varjata. Viimasel ajal oli ta hakanud Marki juures märkama üha enam iseärasusi: kui kütkestav tundub tema kummaline, haldjalike joontega nägu ning kui laiad on T-särgi all poisi õlad. Emma ei teadnud, miks need asjad talle silma torkavad, ning tõtt-öelda ei meeldinud see talle. See tekitas tahtmise Markile nähvata või peitu pugeda – pahatihti mõlemat korraga.
„Sa jõllitad,” lausus Julian, silmitsedes Emmat üle värviga kokkumäkerdatud treeningupükste põlvede.
Emma mõtisklused katkesid sedamaid. „Mida ma jõllitan?”
„Marki… jälle.” Juliani hääl kõlas pahaselt.
„Jää vait!” sisistas Emma tasa ja krahmas poisilt stele. Julian napsas selle tagasi ning tekkis rüselus. Itsitades veeres Emma Julianist eemale.
Nad olid treeninud koos nii kaua, et tüdruk teadis kõiki poisi võtteid juba siis, kui too polnud teinud veel ainsatki liigutust. Ainus häda oli selles, et ta kippus Julianile liiga kiiresti võitu loovutama. Mõte, et keegi – mõnikord hõlmas see ka Emmat ennast – võiks poisile haiget teha, ajas ta marru.
„Kas viskasid mind sellepärast, et viisin sinu toast mesilased minema?” nõudis Mark Tiberiuse juurde minnes. „Tead ju isegi, miks neist oli tarvis lahti saada.”
„Minu arvates tegid sa seda, et mulle meelehärmi valmistada,” vastas Ty. Ty oli kümnene ning oma vanuse kohta väikest kasvu, aga sõnavara ja diktsioon olid tal otsekui kaheksakümnesel. Enamasti poiss ei valetanud ja põhjus peitus peamiselt selles, et ta ei saanud aru, miks seda vaja peaks olema. Ty ei mõistnud, mispärast tema teod teisi mõnikord pahandasid või kurvastasid, ning nende viha kas hämmastas või hirmutas teda – olenevalt sellest, missugune oli parasjagu poisi tuju.
„Mitte keegi ei tahtnud sulle meelehärmi valmistada, Ty. Toas lihtsalt ei saa mesilasi pidada…”
„Ma uurisin neid!” selgitas Ty ja tema kahvatu nägu läks punaseks. „See oli tähtis ja nad olid mu sõbrad ja ma teadsin, mida teen.”
„Seda teadsid sa vist ka, mida toona lõgismaoga tegid?” ütles Mark. „Mõnikord peame sul üht-teist käest ära võtma, et sa endale viga ei teeks; ma tean, et sul on raske sellest aru saada, Ty, aga me armastame sind.”
Ty vaatas vennale mõistmatu pilguga otsa. Ta teadis, mida tähendab „ma armastan sind”, teadis, et see on hea, aga talle jäi selgusetuks, miks peaks sellega saama kõike põhjendada.
Mark kummardus, käed põlvedel, ja vaatas otse Ty hallidesse silmadesse. „Olgu peale, teeme nõnda…”
„Ahhaa!” Emmal oli õnnestunud kukutada Julian selili ning väänata tal stele käest välja. Poiss naeris ja vingerdas tema all, kuni tüdruk tal käe vastu maad surus.
„Annan alla,” ütles Julian. „Annan…”
Poiss vaatas tema poole üles, nägu naerul, ning korraga tabasid
Emmat äratundmine, et niiviisi Julesi peal lamada on õigupoolest natuke veider, ning tõdemus, et poisil on nagu Markilgi ilusa kujuga nägu. See oli ümar ja poisikeselik, üdini tuttav, aga Emma oleks otsekui näinud Julesi praeguse näo taga seda, missuguseks see muutub, kui poiss vanemaks saab.
Läbi ruumi kaikus Instituudi uksekella hääl. See oli kume, meloodiline ja kõlav nagu kirikukellade kaja. Väljastpoolt paistis Instituut maapealsete pilgule hispaania misjonäride kiriku varemetena. Ehkki igal pool oli silte eravaldus ja keelatud, jõudsid mõned maapealsed, tavaliselt need, kellel oli pisut selgeltnägemisvõimet, aeg-ajalt ikkagi välisukseni.
Emma veeretas ennast Juliani pealt maha ja rapsis riided puhtaks. Ta ei naernud enam. Julian ajas end käte najal istukile ja seiras teda uudishimulikult. „Juhtus midagi või?” küsis ta.
„Lõin küünarnuki ära,” valetas tüdruk ning vaatas teiste poole. Livvy laskis Katerinal näidata endale, kuidas hoida nuga, ja Ty raputas Marki jutu peale pead. Ty. Kui poiss sündis, oli Emma olnud see, kellelt Tiberius hüüdnime sai, sest poolteiseaastasena polnud tüdruk osanud veel kutsuda teda Tiberiuseks ning oli öelnud selle asemel Ty-Ty. Mõnikord arutles ta endamisi, kas poisil on see meeles. Oli kummaline, mida Ty tähtsaks ja mida tühiseks pidas. Seda ei võinud kunagi ette teada.
„Emma?” Julian kummardus tema poole ning ümberringi oleks nagu kõik plahvatanud. Käis tohutu valgussähvatus ja akende taga oli ühtäkki kõik kuldvalge ja punane, otsekui oleks Instituut põlema süttinud. Samal ajal hakkas põrand nende all õõtsuma nagu laevatekk. Ettepoole libisedes kuulis Emma, kuidas alakorruselt kostis kohutav karjatus – jube röögatus, mille päritolu jäi ebaselgeks.
Livvy ahmis õhku, sööstis Ty poole ja võttis tal ümbert kinni,