Eneseaustuse vägi. Virgumine teadlikkusesse. Osho
Читать онлайн книгу.
Teerajale astudes hakkas ta pihta. Ütlesin talle: „Olen teid kuulnud, kuigi siis ei skandeeri te nii valjult kui hommikuti, aga te palvetate, olen teid kuulnud. Ja ma tean, et seal on vaimud, seega ei saa ma öelda, et te teete midagi valesti.”
„Kuidas sa seda tead?” küsis ta.
„Olen palju kordi olnud pimeduses neemipuu juures,” vastasin, „ja teie skandeerimine muutub valjemaks ning te kiirendate sammu – nii palju ma tean. Miks te palveid lausute, kui te ei karda? Ja kui te vaime kardate, siis on hommikune kolmetunnine palvetamine ju kasutu. Kas Jumal saab teid vaimude käest päästa?”
„Tänasest päevast alates ma enam ei skandeeri,” ütles õpetaja. Muidugi pidas ta oma sõna. Enam ta ei skandeerinud, kuid kõndis tavapärasest kiiremini. Ja siis ma läksin ükskord puu otsa tühja petrooleumipurgiga – tagusin seda nagu trummi. Lihtsalt trummeldasin mehe pea kohal vastu purki. Te oleksite pidanud seda nägema! Ta jooksis kisades ja karjudes eemale. „Bhoot! Bhoot!” Bhoot on hindikeelne sõna vaimu kohta.
India rahvuslikud rõivad erinevad lääne omadest. Tänapäeval on see muutumas, sest läänelikud rõivad on praktilisemad; India rõivad on luksuslikumad, kuid pole praktilised. Kui töötada põllul või tehases, on India rõivad ohtlikud, kuna pikk ja avar kangas võib takerduda masinavärgi vahele. Ka indiapärased püksid – dhoti – on väga avarad. See annab meile aimu, et kunagi pidi sellel maal olema väga mugav elada.
Indiapäraseid rõivaid ei saa anda sõduritele kandmiseks; nendega ei saaks nad võidelda, nad saaksid surma juba paljalt nende rõivaste läbi! Isegi põgenemine ei õnnestuks. Kas mina suudan oma rüüs joosta? Võimatu. Kergem on surra kui joosta.
See mees hakkas nii väga kartma… Kui valjult kõmiseva tühja purgi talle kaela viskasin, tuli mehe dhoti lahti, libises maha ja ta kartis nii väga, et jooksis oma majja alasti! Dhoti jäi temast maha. Tulin puu otsast alla, võtsin dhoti üles ja põgenesin koos purgiga.
Tema kodus tekkis kaos. Kõik, sealhulgas naabrid, küsisid, mis on juhtunud. Mees vastas: „See poiss ajas kõik sassi. Täna hommikul ütles ta mulle: „Ärge lausuge mantrat. Kui te ei karda, siis ärge lausuge mantrat.” Ta esitas mulle väljakutse. Homme kutsun ma ta tehtu pärast oma palge ette. Tema on süüdi, et minust on vanas eas saanud naerualune. Kogu naabruskond on näinud mind alasti!” Kuid olla Indias alasti, ise veel linna auväärne preester ja õpetlane…
Ta tuli järgmisel hommikul ja oli väga tõsine. Teadsin, et ta tuleb ja võtsin kätte plekkpurgi, kus sees olid tema püksid. Kui ta mind selle purgiga tulemas nägi, ütles ta: „Mis see on?”
Vastasin: „Kõigepealt tehke teie algust. Olete ähvardanud, rääkinud naabritele, et tulete minu juurde. Mina tulin teie juurde – nüüd ongi küsimus, et kes kelle juurde tuleb. Te võite mind ükskõik kuidas karistada, kuid pidage meeles, et võtan purgi pealt kaane kogu kooli silme all.”
„Mis seal sees on?” klüsis ta.
„Bhoot! Vaim! Püüdsin siia kinni vaimu, kes teid nii väga ehmatas.”
„Vaimu?” küsis ta. „Kas see on see plekkpurk, mis mulle puu otsast pähe kukkus?”
„Muidugi,” ütlesin.
„Vii see tagasi, see on ohtlik,” lausus mees.
Aga mina ütlesin: „Palun heitke pilk sinna sisse ja vaadake, mis seal on.” Avasin kaane ja võtsin välja dhoti ning ütlesin: „Võtke vähemalt oma dhoti tagasi.”
„Kuidas sul õnnestus see kätte saada?” küsis ta.
Vastasin: „Mis te arvate, kes selle kõik korraldas? Te peaksite mind tänama, et võtsin vaevaks puu otsa ronida, purki kõmistada ja teile kaela visata; seejärel korjasin pimedas üles teie dhoti ja põgenesin, et keegi mind ei näeks. Tegin seda kõike selleks, et te mulle ei valetaks.” Ja sellest päevast alates, kuigi ta teadis, et kõige taga olin olnud mina, ei läinud ta enam koju mööda seda rada. Edaspidi käis ta ringiga. Küsisin temalt, et miks, et te teate ju väga hästi, et see olin mina.
Õpetaja vastas: „Ma ei taha enam riskida. Ma ei usu sind – võib ju olla, et korjasid dhoti ja plekkpurgi üles alles hommikul ja tegelikult oli ikkagi tegemist vaimuga.”
„Ma ju räägin teile, et puu otsas olin mina,” ütlesin.
Ta ei astunud öösel enam kunagi sellele rajale… Kogu mu perekond teadis, et mina olin selle taga, sest nad olid näinud mind puu otsa ronimas, aga isegi nemad lõid kartma. Nad hakkasid mõtlema, et võib-olla sai vaim minu üle võimust.
„Imelikud inimesed,” ütlesin, „olen öelnud, et seda tegin mina, aga nüüd mõtlete te välja juba midagi muud: et vaim võttis minu üle võimust ja sellepärast seda kõike tegingi. Kas te ei või võtta seda asja lihtsalt nii, nagu see oli?”
Kui hirm tekib, tuleb talle järelikult otsa vaadata; mitte mingit tolku pole hirmu peitmisest Jumala taha.
Hävitatud usku ei saa enam tagasi. Pärast seda, kui olete kuulanud mind, ei saa te enam uskuda Jumalasse, sest kahtlus on tõeline ja uskumus on väljamõeldis. Mitte ükski väljamõeldis ei saa olla tugevam faktist. Teie jaoks jääb Jumal hüpoteesiks; teie palved on kasutud. Te teate, et see on hüpotees, te ei suuda seda unustada.
Kui olete kord kuulnud tõde, on seda võimatu unustada.
Üks tõe omadustest ongi see, et tõde ei pea meelde jätma.
Valet peab kogu aeg meeles pidama; muidu võib see ununeda. Valetama harjunud inimesel peab olema parem mälu kui inimesel, kes on harjunud rääkima tõtt, sest tõde rääkival inimesel pole mälu vaja; kui rääkida ainult tõtt, pole vaja midagi meeles pidada. Aga kui rääkida valet, tuleb seda kogu aeg meeles pidada, sest ühele oled valetanud üht ja teisele teist ning kolmandale kolmandat. Teadvus peab liigitama, kellele mida öelda, ning seda tuleb meeles pidada. Ja kui millalgi tekib küsimusi sinu valega seoses, tuleb sul uuesti valetada, nii et see on nagu ahel. Valede paljunemist ei saa rasestumisvastaste vahenditega ära hoida. Tõde elab tsölibaadis, tal pole ühtegi last; tegelikult pole ta isegi abielus.
Ainult siis, kui olete kord mõistnud, et Jumal pole muud kui hüpotees, mille on loonud preestrid, poliitikud, eliit, õpetlased – kõik need, kes soovivad teid hoida psühholoogilises orjuses, kellel on teie orjapõlve üle seaduslik õigus… Nad kõik soovivad hoida teid hirmus, et te sisemiselt väriseksite, sest kui te ei karda, siis olete ohtlik.
Te võite olla kas argpüks; inimene, kes kardab, on valmis järele andma, alistuma; inimene, kel puudub eneseväärikus, kes ei austa oma olemust – või olete kartmatu. Aga sellisel juhul olete vältimatult mässaja.
Te võite olla kas usumees või mässav hing. Seega need inimesed, kes ei soovi, et oleksite mässaja – sest teie mäss käib nende huvidele vastu –, muudkui käivad peale ja seavad teie meele altiks kristlusele, judaismile, muhameedlusele, hinduismile, ning nad lasevad teil sügaval sisimas väriseda.
See on nende võim, nii et iga võimust huvitatu, kelle elus pole muud kui soov võimule pääseda, oskab väga hästi ära kasutada Jumala hüpoteesi.
Kui te kardate Jumalat – ja kui te Jumalasse usute, siis järelikult te kardate –, tuleb teil järgida tema käske, tema pühakirja, tema messiast, tema taassündi; teil tuleb järgida teda ja tema käsilasi. Tegelikult ei ole teda olemas, ainult tema käsilased on olemas. See on üks väga kummaline äri.
Religioon on üks kõige kummalisemaid ärisid üldse. Selles äris pole ühte ülemust, külla aga on vahendajad: preestrid, piiskopid, kardinalid, paavstid, messiased, kogu hierarhia – ja kõige tipus pole kedagi! Aga Jeesus ammutab oma võimu Jumalalt – tema ainus sigitatud poeg. Paavst ammutab oma võimu Jeesuselt – tema ainus tõeline ja eksimatu esindaja. Ja nii läheb edasi kuni kõige alama preestrini. Kuid Jumalat pole; on vaid teie hirm.
Te palusite, et Jumal loodaks, sest te ei suutnud üksinda elada.
Te polnud suuteline seisma silmitsi eluga, selle ilu, rõõmude, kannatuste ja ängidega. Te polnud valmis kogema neid üksinda,