Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
sööb kõigi luud-liikmed, ei tema himu muidu täis saa. Seal ta on nüüd see lepikualune: kas sinna vähe on kraavi kaevatud, aga on ta nüüd kõva ja kuiv? Äh, äh, äh! Eks mine katsu, kui kuiv ja kõva ta on. Millal käis Andres viimati seal oma lehma rükkimas? Eks see olnd ju alles mullu kevade. Ja kui mitu aastat on ta juba seda sood siin kuivatand ja kraavitand? Oma paarkümmend tugevasti. Nojah, mina olin siis neljakümnene, kui me väljal rammukatsumiseks kivi tõstsime. See oli nimelt Pearu pärast, Andres tahtis teada, kumb on kõvem, tema või Pearu. Aga juba siis nägin ma kohe, et see mees on jumalaviljaga toidetud, mitte aganaleiva ja magasiaida puruga. Ei mina saand kivitõstmisega temale ligigi. Aga mina olin sel korral ometi paras mees, keda kuraditki ei kart ma, pistsin igaühega rinnad kokku, kui paras kilk peas. Aga Andrese vastu ei saand… Muidugi, nüüd põle minust änam meest olemaski, aina naiste kohendada ja aidata. Aga mis sest Andresestki järele on jäänd? Mis on kõigist järele jäänd, kes me siin vanad oleme? Mineval aastal vaatasin Andrese käsi: sõrmed kanged, könksus ja haarakil. Jalad ja ristluu teisel käies kui igavesel puuhundil. Piht vimmas, nagu kasvaks küür selga. Kaelasooned kui köied väljas, põle endist Andrest änam kuskil. Ja kus on Krõõt, sinu õnnis ema, see kuldne inimene? Kui sina, laps, teaks, misuke kuldne inimene oli sinu õnnis ema… Ehk kus on Juss ja tema lapsed? Kus on minu ja minu vanamoori poeg…? Tead, Liisi, isa teeb ju sinuga ainult sellepärast nõnda, et ta põle änam endine mees. Ei ta enne põleks niisukest asja teind! Siis põleks ta keda kuraditki kart, oleks last oma tütre kas või vanasarvikule endale minna, sest ta oleks öelnd: kes võib midagi minu ja mu laste vastu? Õige, õige, õige! Andres põle änam endine mees, sellepärast teeb ta nõnda. Enne ei lugend ta ju ka niipalju piiblit, aga nüüd loeb. Minu isa armastas ka piiblit lugeda nagu Andreski, aga meie, lapsed, panime tähele, et piibli lugemine tegi tema kurjaks ja õelaks. Piibli pärast põlnd meil änam kodus hõlpu. Sestsaadik olen mina piiblist ikka eemale hoind, põle teda ilmaski lugend ja mina arvan, et kui minul oleks lapsed, siis põleks mina nende vastu mitte nõnda kuri ja õel, kui oli meie isa meiega. Niisuke lugu oli meil piibliga. Olen vahel mõelnd ja arutand, sest mis üksinda ikka need pikad päevad teed, olen nimelt mõelnd, kui sind ja sinu päivi näen, et ei tea, kas Andresel õige ka see asi piiblist on külge hakand või. Tema enne ei olnd nii riivatu, Pearu oli hullem, kodus ja väljas, aga nüüd oleks nagu Andres riivatum. Ei mõista kohe arvata, mis see on. Mina mõtlen aina, et see on ikka piibel, ei muud ühtigi. Mis sina sellest õige arvad? Oled juba ka täis inime…”
“Mis mina nüüd, aga hull on selle asjaga küll,” lausus Liisi, kuna tal omal silmad vett täis tulid.
“Mina olen küll arvand ja rehkendand,” rääkis Madis, “aga ei leia kedagi muud kui aga piibel. Sest vaata, laps: käsk ütleb, et sina ei pea oma jumala nime ilma asjata suhu võtma. Aga ehk ei pea ka jumala sõna liig sagedasti suhu võtma? Seda olen mina arvand ja rehkendand. Jumal on inimesest kangem ja eks siis ole ka kangem tema sõna. Ja kui nüüd nõrk inimene, olgugi see niisuke vänge mees nagu sinu isa, nojah, kui nüüd see ajalik inimene liig palju ja sagedasti igavese jumala kangeid sõnu loeb, siis teevad need tema südame kangeks, sest halvad sõnad rikuvad head kombed ära. Mitte et jumala sõnad oleksid halvad, vaid nemad saavad halvaks, kui inimene nad ühtepuhku oma suhu võtab. Kui jumal ise oma sõnu nõnda loeks või räägiks, siis oleks need sõnad head, aga inimese suule ja kõrvadele on nad liig kanged. Nii kui mõni kange viin, ütleme puhas piiritus. Ja kes on harjund piiritusega, sellele teine viin põlegi nagu änam viin ja tema ei pane teda mikski. Samuti ei pane need, kes jumala kangete sõnadega harjund, änam inimeste sõnu mikski. Aga ütle nüüd ise, mis asjaga tahad sa inimese südant pehmendada, kui sõnad änam tema peale ei hakka? Ma mõtlen nimelt ajaliku inimese sõnu, sest kaugele sa siin ilmas ja elus jumala kangete sõnadega ikka pääsed? Meie isaga oli nõnda, et ta meie sõnu änam mikski ei pand, sest tema oli nii väga kangete piibli sõnadega harjund. No mis me võisime talle öelda, kui tema luges meile pühakirja peast nagu raamatust? Mitte kui midagi. Nõnda põlnd meil elus viimaks änam miskit õigust, vaid kõik õigus oli tema käes. Aga kudas sa siis siin ilmas elad, kui sul änam sugugi õigust ei ole.”
“Jah, ega meil küll kuskil õigust ole,” ütles nüüd Liisi. “Ja emal ka ei ole, õigus on kõik isa käes.”
“No seda minagi,” oli Madis nõus. “Meil oli oma isaga niisama. Tema ütles meile ikka, et tema ei või meile õigust anda, sest see käib pühakirja vastu, aga mis inime see siis on, kes elab pühakirja ja käsusõnade vastu. Meie pidime teda kartma ja armastama ja meie kartus oligi isa meelest meie armastuse mõeduks. Aga temal ei olnd tarvis meid karta ja sellepärast põlnd temal ka meie vastu armastust. Ainult siis, kui ta meid nüpeldas, et meie teda rohkem kardaks, nagu käsusõna nõuab, ainult siis arvas ta, et tema meid armastab, sest kirjutud on: mida kibedam vits, seda armsam laps. Kartus oli meie armastuse mõeduks, vitsa kibedus isa armastuse mõeduks. Nõnda elasime meie Soovälja Vihuksel puht pühakirja järele, sest mina olen ju sealt mehi. Nüüd elavad seal uued rahvad. Meist ei jäänd sinna ükski, pistsime kõik iga nelja tuule poole laiali. Isa õpetas meile vitsaga niipalju armastust enda vastu, et me kartsime mitte ainult teda ennast, vaid ka Vihukset ning kogu Sooväljat, muud kui saaks aga tuhknai minema.”
“Meil ka kõik suuremad niisama, muudkui pistaks aga Vargamäelt alla, kas või paljajalu ja alasti,” ütles Liisi. “Aga tead, saunaonu, meie oma isa ei karda, mitte sugugi ei karda, aga meil on isast ja Vargamäest hale meel, sest me näeme, et neid ei salli keegi, neid ei armasta keegi. Põlvepikkune armastab ehk veel, aga nii kui ta saab püksivärvlist saadik, siis on juba läind: siis usub, et mujal on parem. Andres on meil ju kohapärija, aga ei mina usu, et tema Vargamäele jääb. Las ta saab aga vanemaks, läheb tema nagu Oru Joosepki.”
“Nojah, just niisama, nagu oli Vihuksel, Sooväljal ja meil oli see puht pühakirja põhjal, sest meie isa oli vaga inime ja tahtis ka meid vagaks kasvatada. Küll olen mina siin üksinda paigal istudes arvand ja rehkendand, et kudas see Vargamäe Andrese ja tema laste asi küll on, kas õige ka niisama, nagu oli meil, või on midagi muud, aga tuleb välja, ei midagi muud, üsna seesama, puht pühakirja põhjal, Jehoova, meie jumala käskude ja õpetuste järele. Aga vaata, mu laps, meie räägime neist asjust, nagu oleks me kaks vana inimest ja mõlemad jalutud ning rinnutud Vargamäe soode ja rabade pärast, aga tõepoolest olen ju ainult mina jalutu ja rinnutu vanainime, sina aga alles noor. Sinul on elu alles ees, minul juba mööda, sest ega see siis änam elu ole, mis ma nõnda elan, naiste kohendada ja aidata. Sellepärast siis kuule, mu laps, mis mina, vanainime, sulle ütlen. Ja mina ei ütle seda mitte paha pärast. Sul ei ole ka tarvis mind karta ja armastada, sest kes saunameest siin-ilmas kardab, ja armastada põle minus änam kedagi. Kui ma ükskord jälle mullaks saan, siis seda mulda peab armastama, olgu ta või mõne sauna ukse all… Nojah, vaata, mu laps, mis mina sulle ütlen ja pea seda meeles, sest see tuleb sulle endale kätte. See võib sul väga ruttu kätte tulla, nagu tuli ta minule ja teistele. Tahan nimelt sulle öelda, et ometi oli minu isal õigus ja sellepärast on ehk Vargamäe Andresel, sinu isalgi õigus…”
Liisi tõstis silmad ja vaatas küsivalt ning imestanult Madisele otsa.
“Paergu sa muidugi seda ei usu, aga sest põle lugu, kuulata võid siiski,” jätkas Madis. “Sa oled ju kuulnd ja ise ehk lugendki, et kirjutud on: silm silma vastu, hammas hamba vastu. Vaata, laps, nõnda seisis minu isa oma Vihuksega Sooväljal ja nõnda seisab ka sinu isa oma Eesperega Vargamäel vastastikku, rindupidi või hambupidi koos. Kummal pikem ja valjem hammas, see võidab. Sooväljal võitis Vihukse, sest tema sõi meie isa ja ema luud-liikmed ning lõi meid välja ilma; mis Vargamäel sünnib, seda mina ei tea. Meie ajasime siis kõik oma isa süüks, aga süüdi oli ainult Vihukse, kui keegi süüdi oli. Tema oli see, kes meie isa niisukeseks tegi, nagu ta oli, sest tema elas puht pühakirja järele ja sundis ka meie isa elama – sunnib meid kõiki elama, loe pühakirja ennast või ära loe. Mina põle teda ilmaski lugend, aga kui mõtlen oma elu, siis olen eland nagu mu isagi… Nojah, mis ma nüüd tahtsin öelda… Vihukse, näh, elas puht pühakirja järele, sest tema kasvatas ja kasvatab veel tänapäevgi kibuvitsu ja ohakaid. Kui minu isa temaga terve oma elu põleks seist hammas hamba vastu, siis põleks ta mitte kui midagi muud kasvatand kui ainuüksi kasevõserikku, pajurägu, ohakaid ja kiva. Ainult seda! Ja mis teeb Vargamäe? Kas see põle vaga maa, samuti nagu oli Soovälja oma Vihuksega? Kasvatab ta