Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
peab olema ühe sugukonna käes, siis saab, muidu mitte,” seletas Andres tütrele.
“Võtku ta, kes tahab, meie Joosepiga ei taha teda mitte,” vastas Liisi kindlasti.
“Teie Joosepiga,” kordas isa mõnitavalt. “Sa räägid, nagu oleksid sa temaga juba üks. Või on see tõsi, mis Pearu mulle kõrtsis kõigi kuuldes näkku viskas: sina magatad Joosepit?”
Liisi pööras näo kõrvale ja ei vastanud.
“On see tõsi?” päris isa. “Pearu ütles veel rohkemgi! Ta ütles: minu tütar lüüa tema pojaga litsi. Nõnda ütles Pearu kõrtsis.”
“Pearu valetab!” karjus Liisi nüüd, nagu oleks ta hoobi näkku saanud.
“Siis põle sul veel Joosepiga ühtigi olnd?” küsis isa.
“Ei ühtigi, et mina peaks häbenema,” vastas Liisi ja vaatas isale otsa.
“Siis on ju kõik hea,” rääkis Andres kergendatud südamega. “Ja tänasest päevast saadik olgu ka see kõik lõpetud, mis tänini teie vahel olnd. Kui Joosep ei taha Oru kohta, siis ei taha ka mina teda omale väimeheks. Seda võid talle öelda.”
“Mis ma sellest talle ütlen,” vastas Liisi. “Temal on ju valida, kas võtab minu või Oru, teist teed tal ei ole. Mina ei taha Vargamäele jääda. Saab kuhu saab, saab kuidas saab, aga seia ei jää mina mitte.”
“Ah siis selleks olengi ma sind kasvatand ja oma aastad ja tervise Vargamäele matt, et sina, minu esimene laps, mulle nõnda ütleks?” hüüdis Andres.
“Isa, ma ei ütle paha pärast, ma ütlen ainult, nagu mina tunnen. Ja Joosep tunneb niisama. See Vargamäe elu on meid nõnda ära tüüdand, et mida varem, seda parem siit kaoks. Siin on alati riid ja kohtukäimine, sellepärast.”
“On see siis minu süü? Olen mina seda riidu ja kohtukäimist tahtnud? Olen mina see, kes õigust paenutab ja tõde varjab? Ütle, olen mina see, sa oled juba täie päevade sees inimene,” rääkis Andres.
“Isa, mina põle ometi sinu ja Pearu vahel kohtumõistjaks.”
“Soo, või nii!” hüüdis Andres. “Sa ei vasta! Sa pead mind süüdlaseks! Sina süüdistad mind!”
“Isa, ma ei süüdista kedagi,” ütles Liisi.
“Mis see siis on, kui sa ei tea, kes on riiu ja kohtukäimise põhjuseks, kas mina või Pearu.”
“Kas ma võin puhtast südamest rääkida?” küsis Liisi.
“Olen ma sind ilmaski valetada käskind ehk valetama õpetand?” küsis Andres vastu.
“Noh, ütle siis, isa, kas sa võid omal käe südamele panna ja jumala enda ees kinnitada, et sina ühegi riiule ja kohtukäimisele põle põhjust and?” küsis Liisi.
“Jah, ma võin käe kas või piiblile panna ja jumala enda ees seistes öelda: mina põle kunagi Pearuga riidu norind ega temaga kohtukäimist otsind, aga ma põle ka last ennast ilma narriks ja naeruks teha, vaid olen kaitst iseenda, oma perekonna ja koja au. Ma põle last tõde varjata ja õigust kõveraks väänata, sest siis oleks ma teind pühakirja vastu. Kui sina seda ei näe, siis oled sa Pearu poolt, oled temaga ühes mestis ja seda on sulle Joosep pähe pand.”
“Joosep ei ole kunagi sind süüdistand,” ütles Liisi. “Tema ütleb oma isa ja sinu kohta, et kumbki põle süüdi, vaid süüdi on Vargamäe.”
“Ega see Vargamäe kellegi kallale lähe,” lausus isa.
“Ta ajab inimesed teineteise kallale, niisuke on see Vargamäe oma soode ja rabadega.”
“Niisukest kavalat juttu ajab Joosep sellepärast, et tahab Pearut puhtaks pesta, ja sina, rumal, usud ning tuled mind süüdistama, sest sina oled ühes Joosepiga Pearu poolt.”
“Isa, mina ei ole Pearu poolt,” kinnitas Liisi.
“Mis jutt see siis on, et Vargamäe ajab inimesed riidu? Aga miks siis mujal riieldakse? Ega siis ometi kõik ilma inimesed Vargamäel ela. Ja siis veel: kui sina tõesti ei ole Pearu poolt, nagu sa ütled, siis pead sa Joosepist lahti ütlema, sest see on ju veri tema verest ja liha tema lihast.”
“Ei, isa, Joosepist ei ütle ma mitte lahti,” ütles Liisi vaikselt ja kindlalt.
“Mis!?” karjus Andres. “Sina julged mulle suu sisse kinnitada, et sina ei ütle temast mitte lahti?”
“Jah, isa, ei ma temast küll lahti ütle,” kordas Liisi endiselt.
“Noh, seda tahan ma veel näha, kas sa ütled temast lahti või ei,” rääkis isa ähvardavalt. “Ma tahan katsuda, kes on siin peremees, kas mina või sina. Või sellest põle veel küll, et mul Pearu endaga tegemist, nüüd hakkavad ka omad lapsed tema eest sõdima.”
“Mina sõdin ainult iseenda ja Joosepi eest,” ütles Liisi. “Pearu minusse ei puudu.”
“Aga kes on siis Joosep ja kes Pearu?” küsis Andres. “Minu silmas on nad üks.”
“Minu silmas mitte,” vastas Liisi juba vähese ärritusega, “Pearule ma ei läheks eluilmaski, aga Joosepile lähen ka siis, kui terve ilm vastu on.”
“Sina ei lähe temale mitte!” karjus Andres.
“Lähen, isa,” vastas tütar. “Ja kui mind ka luku taha pandaks, siis lähen talle läbi lukuaugu.”
“Siis panen ma su luku taha ja topin ka lukuaugu kinni,” käratas Andres. “Ja nüüd kasi mu silma alt, ma ei taha sind änam näha.”
Liisi hakkas nutma ja läks.
Peale seda kutsus Andres Mari tagukambri ja rääkis ka sellega selget keelt.
Pearu juttu kõrtsis kuuldes oli Andres kohe arvanud, et Mari pidi asjast ammugi teadma, ainult tema, Andrese eest hoiti kõik salajas. Seda ütleski Andres Marile kätte ja nõudis teateid, mis ajast see Liisi ja Joosepiga juba alanud.
“See on ju ikka olnd,” ütles Mari.
Need sõnad langesid nagu tormi murtud puu Andresele pähe.
“Mis see tähendab: ikka olnd?” küsis ta arusaamatuses.
“Lapsest saadik, seda tähendab see,” seletas Mari.
“Mis on lapsest saadik olnd?” päris Andres.
“Liisi ja Joosepi sõprus ikka, mis muud,” vastas Mari. “Juba siis, kui me oma tuba ehitasime, kandis Liisi ühes Maretiga Joosepile ja Karlale piiriaia äärde saepuru ja pakuotsi ning need tõid meie lastele selle eest odrakaraskit. Aga veel enne seda olid Liisi ja Maret rukkitalgute ajal sepikut võtnud ja seda Joosepile ja Karlale viind.”
“Siis põle ju ainult Liisi Joosepiga, vaid ka Maret Karlaga?” küsis Andres peaaegu kohkunult.
“Ei, Maretit ja Karlat põle ma pärast änam märgand,” ütles Mari.
“Muidugi, ega sa enne ole, kui Pearu mulle kõrtsis jälle ütleb, et minu tütar tema poega magatab või midagi hullemat teeb!” hüüdis Andres, kuna tal omal huuled värisema lõid.
Mari silmad lasti nagu püssist vett täis ja ta küsis.
“Ütles Pearu nõnda?”
“Eks sa tulnd ise kuuland,” vastas Andres. “Terve kõrtsi ees ütles.”
“Pearu valetab,” ütles Mari.
“Kus ta siis valetab, kui sa ise ütlesid, et asi on käimas juba lapsest saadik,” vaidles Andres vastu. “Aga miks ei öelnd sa minule, kui sa teadsid?”
“Ma ei teand ju midagi iseäralist ja ma mõtlesin, et sina niisama palju tead, ainult ei tee sellest välja, nagu sul viisiks,” rääkis Mari.
“Sa valetad!” käratas Andres. “Sa teadsid väga hästi, et mina kõiges kurt ja pime olin, ja sina ise aitasid mind nõnda hoida, mängisid lastega minu vastu kokku. Sa valetad paergu ja oled