Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
lauast. Suur silmapilk oli käes. Ärevus tõusis kõrgemale tipule. Aga siis viskas isa oma sõnadega nagu külma vett rahustuseks kõigile kaela, öeldes.
“Peale sööki peab pisut leiba luusse laskma, ega siis muidu või.”
Kõik jahmatasid ja igaüks tegi mingisuguse oma liigutuse, aga kõigil oli südames ainult pettumus ja etteheide, mille nad surusid ainsasse hüüdesse.
“Isa!”
“Mis sa siis neist nõnda ninapidi vead,” ütles nüüd ka Mari. “Kas siis nemad nii kaua läbevad oodata, kui sina magama lähed.”
“Jah, isa,” julgesid nüüd ja lapsed öelda, “sa lubasid ju peale sööki kohe.”
“Noh, hea siis küll, kui kõik nii väga tahvad,” ütles isa viimaks ja läks heitis õlgedele pikali. “Tule, Andres, seia, teeme siis selle tembu ära.”
“No mis sa veel ütled,” imestas Mari nüüd, “eks ta lähegi lastega mustlast võitlema, nagu oleks ta mõni poisike.”
Poeg heitis isa kõrvale, pea tema jalgade poole. Sätiti, nihutati end ja tõsteti katseks jalgu.
“Hakkame peale,” ütles isa.
“Hakkame,” vastas poeg.
Jalg löödi jala taha, aga nad liuskasid teineteise tagant ära, ilma et kumbki lamaja oleks õlgedelt kerkinud. Järgmisel korral polnud jalgadega enam äpardust ja nüüd lendas poeg kukerpalli eemale. Kogu tuba rõkkas. Isegi Mari naeratas.
“See oli Liisi eest!” hüüdis isa. “Tule seia, ma anna sulle ka Mareti eest.”
Lapsed kilkasid. Andres heitis uuesti isa kõrvale ja jällegi tõusid jalad, aga ikka endise tagajärjega: poeg lendas kukerpalli.
“Tahad ka Liine, Tiiu ja Kadri eest?” küsis isa. “Poisid võivad ise võidelda.”
Andres tahtis ka teiste õdede eest, aga kõigile pidi ta alla vanduma, sest isa oli nende eest väljas. Lõpuks ütles isa pojale.
“Nägid nüüd! Sellepärast ä’ä kodus suurusta, suurusta väljas, kui tahad.”
“Aga tule kingsepa silma peast välja pistma,” vastas Andres isale, kui ta nägi, et mustlasvõitlemisest tõepoolest tema kasuks midagi ei ripata.
“Kus on te kingsepad!” hüüdis isa. “Tooge nad välja, ma tahan sulle näidata.”
Toodi õlepalmikuist kolmejalgne kingsepp, võeti puu ja hakati tal silma pistma – meestel seljad vastastikku, ise kaksiti kummargile puul, millest nad kahe käega kinni hoiavad, üks tagurpidi jalge vahelt vahtides ja puuga kingsepa silma pistes, teine, kelle ees õlgkingsepp seisab, puuotsa mööda juhtides, et ta kingsepale silma ei satuks.
Kembeldi kingsepa kallal tükk aega, aga polnud parata: siin jäi ikka noor Andres võitjaks. Tema pistis isa kingsepal silma peast, aga isa tema kingsepal ei saanud. Kõik nägid seda imeasja, Marigi nägi, kes seisis siinsamas.
“Vanainimese käed kanged ja silm tönts, ei saa änam noore vastu,” ütles isa viimaks alistunult ja jättis mängu. “Ära väsitas täie kõhuga, nagu oleks mõnda rasket tööd teind,” lisas ta juurde ja läks tagukambri.
“Las ma kasvan veel mõne aasta, tulgu ta siis veel mustlast võitlema,” suurustas noor Andres.
“Mis sa nüüd ikka nõnda,” manitses teda Mari. “Isa teeb teiega pühade nalja, aga sinul kohe tõsi taga. Sina ju peadki temast tugevamaks saama, sina oled ju noor, tema vana ja läheb veel vanemaks.”
“Kust see isa täna ometi niisukese nalja peale pidi tulema?” imestas Liisi.
“Ei tea, kust see tal tuli,” vastas Mari. “Aga küllap see ikka selle teisepere koera peksmise pärast oli, see lahutas jõululaupäeval ta südant.”
XXXV
Kogu see asi tuli ainuüksi kalli jõuluõhtu pärast, seda mõistis Vargamäe Andres väga hästi. Sest oleks niisugune toaahju kütmine sündinud mõnel muul laupäeval, siis poleks keegi ahju hõõguvate sütega üksi jätnud ja tagukambri lugema ning laulma läinud. Muul õhtul oleksid lapsed kodus olnud ja nemad oleksid tingimata hulgakesi küdeva ahju ees istunud, kes raiepakul, kes luual, kes kummuli pandud matil või kes uksepakul. Neil oleks leidunud siin tarvilikke toimetusi: oleks nõiutud soolatüükaid soola abil; oleks tulle sülitatud, et näha, kas lähevad huuled sellest katki, nagu ema ütleb; oleks lihtsalt soola ahju pillutud, et katsuda, kas jõuab nii ruttu õue joosta, et soola praksumist ei kuule; oleks küpsetatud orgi otsas või ahjusuuraual kaali- ja kartulirattaid, mis on kõige maitsevam toit Vargamäel; oleks vaadatud, kuidas tahm kerisel põleb, või oleks katsutud, kes võib lahtiste silmadega redelil või vommi äärel kibeda suitsu sees kõige kauem seista.
Isegi siis, kui jumalal oleks olnud niisugune tahtmine, et jõululaupäeval oleks tormanud ja tuisanud, nõnda et lapsed poleks saanud kiriku sõita, jah, isegi siis poleks nad ahju ees istunud, vaid kambris õlgedel, ja Muska oleks istunud seal nende juures või lõõsanud söögilaua all nõnda, et tuba oleks pidanud ikkagi leppima ainult vorstidega ja nende magusa haisuga. Seega oleks teisepere Valtu võinud kas või jumala tahtmise vastu ukseaugust sisse hüpata ja ahjuhargi suure ukse vahelt maha ajada, millele oleks järgnenud loomuliku paratamatusega kõik seesama, mis järgnes nüüdki. Ainukeseks vaheks oleks jäänud, et siis oleksid saanud kaks Andrest nahasooja, nüüd ainult üks.
Nõnda siis – mis oli tulnud, see pidi tulema, kahetseda polnud selles midagi. Ja ega Vargamäe Andres kahetsenudki, kuigi talle just meelt mööda polnud, et ta jõululaupäevase koerapeksmise pärast peab hakkama kohut käima.
Pearu kaebas nimelt Andrese peale, et see peksnud tema “veart” koera, tema majaluku poolpimedaks ja poolkurdiks ning kõrvetanud tal seljas karva lahti, nii et koer külmaga enam ei või välja minna. Ja kuigi ta sinna läheks, siis poleks sellest kasu, sest temal on endine kuulmine ja nägemine läinud, nõnda et ta ei olegi enam endine “veart” koer ja majalukk.
Vargamäe mehed käisid mitu raksu Pearu koera pärast kohtu ees ja nõnda sai kogu vald teada, kui hirmus kallis ja “veart” oli olnud see koer enne jõuluõhtut, kus Eespere rahvas küdeva toaahju hõõguvate sütega üksi jättis ja ise tagukambri läks lugema ja laulma.
Andres arvas omalt poolt, et mitte tema ei peaks Pearule, vaid Pearu just temale kahjutasu maksma, sest sel vaiksel silmapilgul, kus lapsed kirikus olid ja nemad ise Mariga tagukambri läksid lugema ja laulma, nagu see iga õige ristiinimese kohus kallil jõuluõhtul, tulnud Pearu koer läbi ukseaugu tuppa, söönud leelõukalt leiged vorstid ja tõmmanud palava süldipaja ümber, nähtavasti omale kaela, nii et pole siis ime, kui tal kadus peale seda kuulmine ja nägemine ning karvgi seljas pisut lahti läks. Väga hull ei võiks aga lugu koeraga olla, sest sült polnud enam päris keev, vaid oli juba natukene aega jahtunud. Tema, Andrese kahju on küll Pearu omast võrdlemata suurem, aga ometi hindab tema head vahekorda üleaedsega kõrgemalt kui oma jõuluvorste või süldipada ja sellepärast loobub tema igasugusest kahjutasu nõudmisest, sest jumal on andnud ja jumal on võtnud, kuigi siin üleaedse niru koera himutseva suu läbi. Nõnda arvas Andres kohtu ees.
Andrese arvamine meeldis vagadele ja õiglastele kohtunikkudele rohkem kui Pearu oma ja sellepärast arvasid lõpuks ka nemad, et asi tuleks jätta, nagu ta on. Pearu on küll kaotanud oma koera suure väärtuse, missuguses kaos süüdi on Andrese jõuluvorstid oma lõhnaga ja süldipada oma kuumusega, aga ka Andrese kahju pole väikene, sest Pearu koera söödud ja näritud vorstidel pole ikkagi enam endist väärtust ja sült, mis pajas, maksab rohkem kui see, mis toas põrandal.
Ometi ei võinud Pearu sellega leppida, sest tema arvas oma koera kuulmise ja nägemise rohkem väärt olevat kui Andrese jõuluvorstid ja süldipada. Nõnda siis leidis ta varsti uue põhjuse protsessimiseks. Temal olid vargad käinud, mis kuulmata sündmus Vargamäel, ja varguses tekkinud kahju nõudis ta Andreselt, sest selle süü läbi kaotanud tema koer, see majalukk, kuulmise ja nägemise, mille tagajärjel vargus üldse võimalikuks sai.
Vargamäe naabrid jõlkusid kogu talve kohtu vahet. Kõige