Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
nagu kirikus?”
“Nii valge ei oleks,” arvas Ants. “Nii valge põle kuskil kui kirikus, ja nii pikka kuuske ka ei ole, kui on kirikutorn.”
“On ta pikem kui meie Jõessaare suur kuusk?” küsis Liine, sest pimedas polnud ta ise kirikutorni pikkust saanud silmaga mõõta.
“Palju pikem,” kinnitas Ants.
“Kas ulatab taeva?”
“Taeva ei ulata.”
“Aga kui paneks kirikutorni otsa meie suure kuuse, kas siis ulataks?”
“Siis ka ei ulata.”
“Aga kui kuuse ladvale paneks veel laua, laua peale tooli ja tooli peale reiaaluse suure redeli, kas siis ulataks?”
“Redel ei seisa ju tooli peal püsti, kukub maha,” ütles Ants.
“Aga kui seisaks, ja kui reiaaluse redeli otsa seaks toaredeli ja toaredeli otsa laudaredeli ja laudaredeli otsa aidavahe redeli, kas siis ulataks?”
“Taeva ei ulata, taeva ei ulata miski, taevas on kõigist kõrgem, muidu ta põlekski taevas ja muidu läheks inimesed kõik taeva ja maa jääks tühjaks,” seletas Ants.
“Põleks änam kedagi, kes loomi söödaks, karjas käiks ja aidaukse õhtul lukku keeraks ning võtme tuppa tooks,” arvas Liine.
“Küll oled sa alles rumal, Liine,” ütles Ants nüüd. Aga seda ei pannud Liine nagu tähelegi, vaid küsis kohe.
“Aga kas pilveni ulataks, kui kõik need asjad teineteise otsa paneks?”
“Pilveni ehk ulataks,” ütles Ants.
“Miks siis inimesed maa pealt ära pilvesse ei lähe?” küsis Liine. “Kas loomad seal süüa ei saa?”
“Sinuga ei maksa sellest rääkida, sina ei saa veel aru,” ütles Ants ja lõpetas õega jutu.
Indrekul rippusid silmad peaaegu kogu jumalateenistuse lunastaja kujul, mis paistis vaevalt läbi jõulupuu okste säravate küünalde vahelt. Juba varemalt oli ta seda kannataja kuju mitu korda vaadelnud, aga täna kiskus ta poisi silmad millegipärast eriti oma külge. See ehk oli sellepärast, et kuju niuete ümber olev valge side läbi kuuseokste teravamalt silma torkas kui muidu, meelde tuletades mingisugust nägemust, mille kohta Indrek õieti ei teadnud, oli see ilmne või unelevalt viirastuslik… Oli mingisugune päikesepaistene päev, pooles õhtupoolikus. Oli hulk ähmaseid inimesi ja õhku täitis kisa ning kära. Inimeste seas oli mingisugune silmatorkavalt selge mehekuju, seljas ainult valge särk, mis ulatas peaaegu põlvini. Ja seda meest pekseti ähmaste inimeste poolt, esteks vastu jalgu, ja kui ta need maha kükitades valge särgi sisse peitis, tõmmati tal särk üle piha ja siis paistis ta temal kaela peal samuti, nagu lunastajal valge riie niuete ümber. Lunastajal jookseb punane veri küljest, seal päiksepaistel kükitaval mehel veri seljale ja reitele. Indrek mäletab seda nii selgesti, nagu oleks seda temale mitu ja mitu korda tegelikult ikka uuesti meelde tuletatud. Ta mäletab ka seda, et ta pärast oli selle mehe süles, aga kuidas ta sinna sattunud või kuhu ta sealt läinud, seda ei mäleta ta mitte enam. Sellest jõuluõhtul kirikus uneledes tulid tal nagu kogemata meelde Õnnistegija sõnad, mis ta piibliloost lugenud.
“Laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte.”
Liisi ja Joosep olid inimeste poolt nii kõvasti teineteise vastu surutud, et nad läbi paksude riietegi teineteise ihusooja arvasid tundvat. Neil oli nõnda väga hea ja nende näod õhetasid, nagu seisaksid nad palavas kirikus. Ometi polnud siin muud sooja, kui mis tuli küünaldest ja inimestest, kes laulsid üheskoos: “Ma tulen taevast ülevalt.”
Väljas ootas Vargamäe rahvast imelik üllatus. Kui Andres hakkas hobust teiste vahelt lasina äärest välja lükkama, helisesid aisades kellad. Andres jahmatas. Oli ta ehk võõra hobuse omaks pidanud? Oli keegi ehk eksikombel omad kellad tema ree aisadesse sidunud.
“Mis siis see peab tähendama?” küsis ta imestunult.
“See tähendab, et pea suu ja istu peale,” vastas Liisi naerdes, kes mõistatust näis mõistvat.
“Sa siis teadsid sellest?” päris Andres.
“Teadsin,” vastas Liisi.
“Joosepi töö, eks?” küsis Andres.
“Mis sa veel pärid,” vastas Liisi, “lase sõita, muidu jääme teistele jalgu.”
Lastigi minna, nii et kellad paukusid. Peale nende kuuldi veel ainult ühel kellad peal olevat.
Nagu tuldi kiriku, nõnda mindi ka koju tagasi – Liisi, Andres ja Liine oma reega ees, teised neile järele. Aga mis oli kirikusõit kojusõidu vastu! Heameelega oleks tee kas või kümme korda pikemaks venitanud, kui ta tõelikult oli, nii ilusasti helisesid aisades kellad. Nagu oleks kummalgi rangiroomal mingisugune väike kirikumees istunud ja Vargamäe noortele aina helistanud, kui need sõitsid valgete ja õlgpehmete regedega jõuluõhtul, väiksemad kägaratena isa-ema raskeis kasukais suuremate keskel.
Mõisa soo peal oli nelja Vargamäe ree ees terve voor teisi regesid ja saane.
“Tõmma mööda!” hüüdis Oru Joosep tagant Mäe Andresele. “Lumi on ju madal ja soo kõva.”
Andres tõmbaski viibimata noore mära kõrvale ja pingutas ohje. Kolm teist Vargamäe rege vuhisesid temale järele. Kellad paukusid. Võib-olla oleks ehk mõni teinegi voorist mööda ajanud, aga ei maksnud, polnud ju kelli peal. Vargamäelased üksi sõitsid täna õhtul mõisa soo peal kelladega. Teised ainult vaatasid, kuidas kelladega sõidetakse, ja nii mõnigi lausus oma kaaslastele.
“Vargamäe vägi läheb.”
Aga kui jõuti hea vutiga oma välja alla, siis peeti hobused kinni, võeti kellad pealt ära ja Oru Joosep pistis nad oma rekke õlgede alla. Nüüd lasti hobused tasahilju väljamäest üles ronida, sest sõitmiseks polnud enam tungivat põhjust: polnud helisevaid kelli kihutajaks.
“Alles nüüd saab õieti aru, kui ilusad nad olid,” ütles Liine teistele.
“Aga lapsed,” pöördus Liisi väiksemate poole, “pidage oma suu, et isa kelladest ei kuule, siis sõidame teine jõululaupäev jälle nõnda.”
“Kas emale võib rääkida?” küsis Liine.
“Emale võib,” vastas Liisi.
“Siis räägime salaja emale,” arvas Liine, sest muidu ei võinud ju, sellest pidi kellegile rääkima.
Laste imestus oli väga suur, kui nad kambri astudes leidsid, et isa ja ema alles laulavad ja loevad. Oli üsna arusaamata, kuis võivad nad veel lugeda ja laulda, kui kõik kohad on täis nii magusat sealiha ja verivorsti haisu, mis ulatub ahjust ja keriselt isegi otsaga õue.
Aga veel enne, kui ükski jõudis küsida või vastata, miks isa ja ema oma palvepidamisega nii hiljaks jäänud, sosistas Tiiu juba Liinele.
“Isa peksis teisepere koera.”
Tõepoolest oligi Andrese ja Mariga imelik lugu sündinud. Laste ärasõidul oli ahi pooleldi juba küdenud, ja kui tukkidest hõõguvad söed said, seadis Mari liha ja vorstid ahju ning kerisele, nagu ühele või teisele kohane. Vaikse ja pehme ilma tõttu oli koja välisuks lahti jäänud. Toa auguga uks seisis kinni, suur uks aga oli irvakile jäetud, et suits pääseks välja minema, ja ukse vahel seisis ahjuhark, mis takistas teda kinni langemast.
Nõnda korraldas Mari kõik ilusasti, enne kui läks väikeste lastega kambri, sest Andres istus juba tagatoas laua ääres ja ootas, et võiks hakata laulusõna ette ütlema. Ka Mari istus tagakambri, aga aeg-ajalt tõusis ta sealt ja läks tuppa, et palvesõnade vahel särisevat liha ja vorste vaadata, neil teist külge keerata või muidu pisut neid liigutada. Aga äkki, kui Mari just toast alles kambri oli saanud, kostis sealt kahtlane kolks, nagu oleks ahjuhark suure ukse vahelt maha kukkunud. Mari ruttas tuppa ja nägi kohe, et ahjuhark tõepoolest suure ukse vahelt maha kukkunud ning uks ise kinni läinud. Mari tahtis juba ahjuhargi maast võtta ja ta uuesti ukse vahele panna, et see irvakil seisaks,