Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
vahele panema ja materdama, et kogu Vargamäe oli õudset kisa täis. Samuti ei aitaks ka see, kui Indrek Riia kassile saaks kuidagi kere peale anda: on ta enne linde ja linnupoegi söönud, siis sööb ka pärast peksu. Oli ainuke, mis Indreku arvates võis teha: Riia kassil hing võtta karjalinnupesa pärast. Siis on kindel, et ta enam linnupesi ei räbusta. Aga enne pidi kindlasti teadma, kas Milli ikka on selle karjalinnupesa söönud ja kas ta ka teisi pesi sööb või mitte.
Tõe jälile pääsmiseks tarvitas Indrek kurja kavalust. Tal oli piirikraavi ääres jõhvilinnupesa, kus väikesed pojad sees. Seda pesa näitas ta Riiale kui oma paremale sõbrale, keda ta läbi ja läbi usaldab. Peale seda läks ta loomadega siit eemale, jättis Antsu neid hoidma ja hiilis ise tagasi linnupesa juurde varitsema. Kaua ootas Indrek kõhuli maas mätaste vahel. Juba läks tal aeg igavaks oodates ja ta tahtis tõusta, et ära minna, sest ta hakkas uskuma, et Riia oma Milliga ei tule ega pole ka varemalt temaga üle piirikraavi hüpanud linnupesa pärast. Aga kui ta oma pea tõstis ja ringi vaatas, siis nägi ta Riiat, kes piirikraavi taga põõsa varjul piilus. Indrek langes mätaste vahele, nagu oleks keegi talle puuga pähe löönud. Tal oli millegipärast nagu häbi ja kahju. Peaaegu oleks tahtnud ta käpuli maas eemale roomata ja mitte ainustki korda silmi enam Riia poole tõsta. Ometi jäi ta paigale.
Kui Riia küllalt oli oma ümbrust uurinud, astus ta viimaks kraavikaldale, kass süles. Ta kuulatas nähtavasti teisepere karjakellu. Aga need ei võinudki kosta, sest Indrek oli nad sammalt täis toppinud. Riia võttis kassi ja hüppas temaga üle kraavi. Nagu varas öösel hiilis ta põõsaste vahel kasetuusti poole, mille all jõhvilinnupesa.
Indreku süda hakkas hirmsasti peksma, nagu oleks tema see, kes roomab linnupesa poole, kass kaenlas. Ta tahtis end liigutada, aga liikmed ei kuulanud sõna. Ta mõtles hüüda, aga hääl oli kurku kinni kuivanud, kähises ainult pisut. Nõnda lamas ta endiselt mätaste vahel. Ja kui Riia viimaks kasetuusti juurde jõudis ja ühes kassiga sinna maha kükitas, hakkas Indrekul nii raske, et ta kõhuli maas nutma puhkes, poetades aina pisaraid rohtu ja samblasse. Nõnda kestis see tükk aega. Viimaks tõstis ta oma märjad silmad üles ja nägi: Riia seisis juba uuesti kraavikaldal, kass süles, uuris veel kord ümbrust ja kadus siis põõsaste varju.
Indrek ajas enda üles ja istus mättale. Alles natukese aja pärast tõusis ta jalule ja läks linnupesa juurde: see oli poegadest tühi. Vanad linnud karjusid poisi ümber, nagu oleks tema nende pojad söönud. Ja muidugi, lindudel oli õigus, sest kui Indrek õigel ajal oleks häält teinud, siis oleksid pojad veel praegugi pesas. Indrek kükitas tühja pesa juurde ja tema süda oli nii hirmus nukker ja raske, et enam pisaraidki ei leidunud. Oli see linnupoegade, Riia või iseenda pärast, seda ei teadnud ta. Aga vististi olid kõik kolm midagi kaotanud, mida polnud enam võimalik millegagi heaks teha. Linnupojad olid jäädavalt läinud, endine Riiagi oli kadunud ja Indrek oli iseendale nagu võhivõõras. Et tema tõe leidmiseks võis ohvriks tuua jõhvilinnupesa Riia kassirojule, seda ta enne ei teadnud.
Palavikulise ja ainetise pilguga läks ta karja juurde tagasi. Antsule ei lausunud ta asjast sõnagi. Üksi tahtis ta iseendaga toime saada. Ka Riiale ei rääkinud ta asjast midagi, tegi näo, nagu oleks ta jõhvilinnupesa sootuks unustanud. Aga selle oma süda kibeles nähtavasti sees. Mõni päev hiljem Jõessaares kokku puutudes ütles ta Indrekule.
“Kes selle jõhvilinnupesa on ära räbustanud?”
“Misukese?” küsis Indrek nagu arusaamatuses vastu.
“Aga selle, mis sa mulle kraavi ääres näitasid,” seletas Riia. “Ma käisin teist vaatamas, poegi põle enam sees.”
“Mis sest,” ütles Indrek ükskõikselt, “mul veel teisi pesi küll.”
“Kus nad on?” küsis Riia uudishimulikult.
“Küll ma mõnikord näitan sulle,” ütles Indrek.
“Miks sa enne põle näidand?” päris Riia.
“Põle meelde tulnd.”
“Ma tahaks nii väga näha,” ajas Riia peale.
“Aga kui ma näitan, kas annad siis oma Milli mulle mängida?” küsis Indrek.
“Sa viskad ta Muska kätte,” kartis Riia.
“Ei ma viska,” vastas Indrek.
“Viskad küll, ma tean,” kinnitas Riia.
“No ei viska, ma muidu õrritan Muskat.”
“Õrritada ka ei tohi,” ütles Riia. “Kui õrritada tahad, siis ma ei anna.”
“Mul ükskõik,” seletas Indrek nüüd. “Ega mul kassist häda ole, aga linnupesi sulle ei näita.”
“Säh, mängi siis pealegi kassiga,” ütles Riia selle peale, aga kui poiss temalt kassi tahtis võtta, hakkas tüdrukul mingisugune loomusunnilik hirm ja viimasel silmapilgul haaras ta kramplikult Milli peast kinni, kuna Indrek teda juba kehast hoidis.
“Lase peast lahti,” ütles Indrek.
“Ei lase,” vastas Riia, omal juba pisarad silmas.
“Ma tõmman vägisi,” ähvardas poiss.
“Ei tohi, Milli saab haiget,” keelas Riia.
“Miks sa siis lubasid?” küsis poiss ja sikutas kassi kehast, nii et see tasakesti kräunus.
“Ma änam ei luba,” nuttis tüdruk. “Lase lahti, anna kass kätte.”
“Ei anna,” ütles poiss kindlalt, nagu oleks tal äkki mingisugune meeletu tuju peale tulnud.
Riia sikutas kassi peast, Indrek kehast. Kassi kael venis pikaks ja peeneks ning ta kräunus hädaliselt, püüdes küünistada. Riia hakkas karjuma. Ants seisis juures ja naeris, sest tema meelest polnud lõbusamat asja ilmas, kui oli seda Riia kassi kräunutamine. Oru Kaaru ja Mäe Muska haukusid kärsitul häälel ja nemad olid valmis iga silmapilk kassi külge kargama, eriti just Muska. Viimaks tegi Indrek äkilise tõmbe, Milli pea lipsatas Riia käte vahelt. Samal silmapilgul kargas Muska kassi külge kinni ja raputas teda kõigest jõust oma lõugadega, kuna Indrek alles tema tagumisi jalgu hoidis. Riia kiljus, kass karjatas viimses hädas. Ants hüüdis Muskale ässitavalt: “Võta!” ja siis lasksid koer kui ka poiss korraga kassist lahti, nii et see maha kukkus, kus ta paar korda tagumiste jalgadega lõi, oma pika ja peene kaela välja sirutas ning nõnda rahulikult lamama jäi.
“Eks ma öelnd, et viskad Muska kätte!” karjus Riia ja korjas kassi maast. “Näed nüüd – surnd!”
“Ma ei visand ju,” ajas Indrek vastu. “Muska ise kargas külge. Sinu oma süü, miks sa kassil peast nii kõvasti kinni hoidsid.”
“Sa tahtsid ta koera kätte visata, sellepärast.”
“Ei taht ju,” vaidles Indrek vastu. “Ma oleks kassiga Muskat ainult õrritand.”
“Ä’ä valeta ühtigi, tahtsid visata jah,” kinnitas Riia.
“Siis ma oleks ta ju ammu visand,” seletas Indrek. “Ma olen temaga ju ennegi Muskat õrritand, aga midagi põle visand.”
“Täna tahtsid visata, ma nägin su silmist,” kinnitas Riia endiselt, istus maha ja pani surnud Milli omale sülle. Ise karjus ta nõnda, et Indrekul nende oma kass meelde tuli, kui ta rippus ema pekstes sabapidi ukse vahel: Riial oli täna nagu nende hallivöödilise kassi hääl. Ja nagu Indrekul tol korral kahju oli kassist, samuti hakkas tal ka Riiast hale meel. Ta püüdis teda vaigistada ja lohutada.
“Tahad, ma teen sulle kassi eest ilusa marjakorvi valgest juurikatest, kaane peale ja kõik,” rääkis ta.
Aga Riia ei tahtnud kassi asemel mingit korvi. Siis ütles Indrek uuesti: “Ma teen sulle tule ääres ilusa kasetohust karbi, ukse ette ka. Sinna sisse panen samblaga maamesilase pesa, nii et võid viia, kuhu süda kutsub, kas või koju aeda, üles lakka või ükskõik kuhu.”
Aga Riia ei tahtnud ka mesilastega tohikut, nuttis ainult oma Millit taga.
“Ma teen sulle ilusa puust karbi, kaan käib soonega peale, sisse pane, mis iial tahad,”