Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
nutt, ikka oled kusagil isa käest tapelda saand, ikka oled muretsend, vaeveld ja kannatand. Mõtlesime, et kas mujal ilmas ka nõnda peaks olema. Jumal, jumal, mis päivi me küll nägime, kui meid tööle pandi. Minul oli lühem ja tugevam keha, mina sain ikkagi veel kudagi, aga vaene Maret, see on pikem ja kleenuksem, temal läks heinakaarel vikatiga lüües keha otse keerdu ja kahekorra, nii raske oli temal. Ja tead, meie arvasime, et see kõik sellepärast, et meil põlnd pärisema. Aga teil on ju oma ema, ometi on teil niisama.”
“Just niisama,” kinnitas Joosep. “Ei aita siin oma ega võõras ema. Sellepärast tahangi siit ära, saagu mujal mis tahes.”
“Aga sina oled ju esimene, sina saad koha,” ütles Liisi.
“Ma ei taha seda kohta, tahan teist või ükskõik mida,” vastas Joosep.
“Aga meie Andres nimetab ennast juba nüüd Vargamäe peremeheks,” seletas Liisi.
“Tema vanuselt tegin mina sedasama,” arvas Joosep. “Aga las ta kasvab, küllap näeme siis.”
“Aga mis ütleb isa selle kohta?” küsis Liisi.
“Kust tema seda teab ja kes temale seda ütleb. Ega ma rumal ole, et ma sellest temale lähen rääkima. Tema meelest olen ma muidugi kohapärija.”
“Jumal hoidku, mis teeks küll meie isa, kui tema Andres samuti räägiks nagu sinagi! Ta lööks Andrese vist küll ennem maha, kui et ta tema Vargamäelt minema laseb,” rääkis Liisi.
“Andres on ehk temast sel a’al juba tugevam,” arvas Joosep.
“Jah, kes teab,” oli Liisi nõus, “praegu juba teisel käed nagu tangid.”
Tekkis lühike vaikus. Siis lähenes Joosep Liisile, võttis tema käest kinni ja küsis.
“Aga kus ma sinuga suvel kokku saan, sa ei vastand esteks?”
“Kirikuteel, kus mujal,” naeratas Liisi.
“Ega siis öösel kiriku minda,” vastas poiss.
“Öösel ei saadagi kokku.”
“Ma tahan,” palus poiss.
“Tead,” ütles neiu äkki, “isa meid aita magama ei luba, aga tule kambri.”
“Kambri ei saa ju, koera kuramus,” vastas Joosep.
“Katsu ta ära meelitada,” õpetas tüdruk.
“Olen küll katsund, aga tema peale minu hammas ei hakka. Kui palju ma tema nahka head ja paremat olen söötnud, aga ei kedagi: ikka lõugab endist viisi ja tükib teine meie akna alla kükitama.”
“Koer maksab nüüd vanemate patud laste kätte,” arvas Liisi. “Meie isad riidlevad ja käivad kohut, sellepärast on Pollo nõnda.”
“Meie ema ütleb sedasama: on inimesed head, siis ka koerad head, on inimesed kurjad, siis ka koerad ei lepi. Sellepärast siis Pollo sööb ja uriseb.”
“Vaene poiss!” haletses tüdruk.
“Hirmus vaene,” ütles Joosep. “Pere tütrest saab jägu, aga pere koerast mitte.”
“Ära sa nii väga suurusta, muidu näitan, kudas Luukas õlut teeb,” ähvardas Liisi. “Ma olen ju isa tütar, kõik ütlevad seda.”
“Ma ei suurusta ju,” ütles poiss lihtsameelselt, “aga sa tead ju isegi, et oled minu vastu parem kui Pollo, aga ometi olen teda rohkem meelitand kui sind.”
“Häbi sul ei ole ka nõnda rääkida,” tõreles tüdruk.
“Häbiga saab ikka läbi, aga mis ma selle Polloga pean peale hakkama, seda ei tea ma. Kord mõtlesin, et kui õige… aga ei, parem ma ei ütle,” rääkis Joosep.
“Mida sa ei ütle?” küsis Liisi. “Mõtlesid ta ära tappa, maha lasta, eks?”
“Ei, seda mitte, vaid rebasekakku sisse anda,” ütles poiss. “Mõtlesin, et kui tuleb uus koer, siis tema ei tea Vargamäe riiust ja kohtukäimisest ning laseb ehk enda ära meelitada. Aga ä’ä sa sellest kellegile hinga.”
“Ei, isegi Maretile ei ütle ma, parem on parem, ainult meie kahekesi teame. Ja sina katsu Pollo vagaseks teha. Ega ta olegi suurt asja koer, hirmus maias teine linnupesade ja – poegade peale, Indrek ei lasegi teist sellepärast karja, rüüstab terve soo puhtaks. Küll on nad teda selle eest materdand, aga midagi ei aita, nii magusad on tedre munad ja pojad. Kui isa toob uue koera, siis katsume ta kahekesi ära meelitada, et ta sinuga lepiks.”
Nõnda asutati kaheliikmeline vandeselts Pollo vastu ja mitte tema pahede, vaid otseteed tema vooruste pärast: miks ta ei lasknud oma suud sulgeda altkäemaksuga. Joosepi ja Liisi armastuse pärast pidi Pollo surema, sest nemad ei tahtnud, et tema öösel sellest kuulutaks ka teistele. Tõekuulutamise pärast pidi ta oma ärksa ja maia hinge jätma rebasekakule.
Nädala kahe pärast oli Vargamäe Eesperes uus koer: samuti must nagu eelminegi, aga suurem ja karvasem. Muskaga sidusid Joosep ja Liisi kohe salasidemeid. Aga varsti oli koeral nähtavasti kogu Vargamäe elu ja olu olevikus ja ka minevikus teada, nagu oleksid Vargamäe asjad tõepoolest õhus rippunud, kus neid igaüks võis nuusutada, kel ei puudunud selleks nina. Ka Muska hakkas Oru akende alla kükitama kippuma ja Joosepi vastu muutus ta veel leppimatumaks, kui oli seda Pollo: ta ei võtnud temalt lõpuks enam mitte midagi vastu. Nõnda jäi Joosepi ja Liisi saatus endiseks: koerad olid kõige vihasemad nende armastuse vastased.
Aga Indrek oli uue koeraga väga rahul, sest sõna kuulas teine hästi, loomi hoidis, nagu oleks tal inimese aru, ja linnupesadesse ei puutunud. Selle asemel armastas ta usse mätastest otsida, neid haukumisega õrritada, kuni nad viimaks tulises vihas peaaegu sabaotsal püsti seisid, ja siis äkki neisse kinni karata ja lõugadega rapa-rapa lüüa, nii et ussitükid kas või Indrekule vastu silmi lendasid, kui see eemale ei hoidunud. Niisugune vänge koer oli see Vargamäe Muska.
Aga Oru Joosep käis tema pärast norus peaga.
“Hakka kas või sedagi rebasekakuga uinutama,” ütles ta Liisile kaebavalt.
“Las ta elab,” ütles Liisi. “Muska on hea koer, teda ei pea tapma, kuigi ta on meie vastu. Kolmas oleks ehk niisama. Kõik koerad on ehk nõnda, seni kui on Vargamäe nõnda.”
“Ega hullu tea,” arvas ka Joosep. “Asi ehk põlegi koertes, vaid Vargamäes.”
Nõnda anti Muskale armu, kuigi otsus tehti tagaselja. Abi otsiti mujalt. Nimelt seisis Eespere uute karjalautade taga, osalt räästa all, osalt selleks tehtud katuse all ehitusest järelejäänud palkide virn. Siin oli isegi neid vanu toapalke, mille vanadust keegi ei teadnud ja mida saehammas polnud puutunud. Suitsust olid nad läbi pruunid ja ise kõvad nagu taotud teras. Võib-olla oli siin ehk neidki palgiotsi, mille jupid Liisi ja Maret millalgi ühes saepuru, kuusekoorte ja laastudega piiriaia äärde kandnud Joosepile ja Karlale. Selle palgivirna otsa, madala õlgkatuse alla määrati lõpuks suvine kokkusaamise paik. Joosep pidi tasahilju siia ronima ja ootama, kuni Liisi võimaluse leiab tulla.
Oli kordi, kus Joosep jumalamuidu ootas. Oli ka neid öid, kus nad kahekesi siin istusid kange kõuega. Välgu valgusel oleks neid siin võidud näha, kui oleks olnud vaatajaid, aga siia ei tulnud keegi, liiatigi veel öösel. Sellepärast võis Liisi julgesti Joosepi ligi pugeda, sest tema läheduses kartis ta müristamist ja välku palju rohkem kui muidu.
Palgihunniku alune oli konni, hiiri ja mingisuguseid muid väiksemaid loomi täis. Öösel ronisid nad siit välja ümbritsevasse suurde rohtu ja laiade kobrulehtede alla, kus nad sopsisid hüpata ning krabistasid joosta, tehes vahetevahel piiksuvaid hääli, nagu kõneleksid nad isekeskis arusaamatuil keelil. Ka see hirmutas neidu. Mõnikord ei saanud poiss teda muidu rahustada, kui pidi ta omale sülle võtma, et kaoks hirm kõigi vanajumala loomade vastu, kes krabistasid ja häälitsesid.
Sügisel hiljapoole, kui Joosepil lähenes juba liiskuminek, istusid nad ühel ööl jällegi siin palgivirnal. Juba mitmendat päeva pladises külma vihma ja vinge tuul kiskus toa ümber, välja all ja kaugeil soosaaril puielt koltunud lehti. Metsad ja nurmed olid tummaks jäänud. Nukrad nabrad seisid