Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
Pearugagi. Aga see vastas iseteadlikult.
“Ei mina või kaevata ühti, mul heinakuared, et hüppa kas või kepiga üle. Mina suan tänavu kindlasti ühe osa rohkem kui mineval aastal. Oleks kõik aastad nõnda, siis…”
“Ei mina või kiita ühtigi,” rääkis Andres. “Lootsin paremat.”
“Minu mua on parem,” kiitis Pearu. “Niisukest muad pole sinul ega teistel. Puht vuasahein, mehele püksivärvlist suati.”
Tõepoolest oligi Tagapere jõeäärne heinamaa Eespere omast palju parem. Pearu oli ise siin olnud, kui kohad krunti aeti, oli maamõõtjale pistnud, mis pista võis, ja see oli vastutasuks sihid ajanud, nagu neid vähegi võimalik oli ajada. Kuna jõgi Vargamäe all suure ja järsu pöörangu tegi läände ja Vargamäele nagu oma põlvesilma kurgu alla surus, siis võidi Pearu krunt suuremalt osalt selle põlve otsa asetada. Väike osa temast ulatas ka teisele poole jõge ja võttis seal oma alla kogu jõe põlvekõverduse – jõekääru. See oli nõnda hästi seatud, et paremat ei osanud ei Pearu ega tema isagi tol ajal tahta.
Vargamäe Eespere krunt ulatas allpool jõe äärde ja tema seisis kõik siinpool kaldal. Kui Tagapere peaaegu neljanurgelise lahmakuna hoidis jõepõlve süles, siis pidi Eespere krunt omakorda nii-öelda Tagapere krundi ümbert kinni võtma, et üldse jõe äärde pääseda. Kahe talu piir jooksis lepiku alt otsesihis mõlemate Jõessaarte vahelt läbi ja tegi siis järsu pöörde jõele. Samasuguse nurga tegi ka teine piir, mis seisis Aaseme krundi vastu. Selle viimase talu piirid aga ei pääsnudki otseteed jõele. Tema jõeäärne heinamaa seisis eraldi maatükina, kuhu ei pääsnud oma looma jalg muidu kui läbi teise krundi.
Kõiki neid asjaolusid oli Andres juba kohaostmisel tähele pannud. Väga võimalik, et ta Vargamäe Eesperet kunagi poleks ostnud, kui ta teda oleks võrrelnud ainult Tagaperega. Aga tema võrdles teda ka Aasemega ja nõnda ei paistnudki asi väga halb.
Ometi oli ta seda, sellest sai Andres alles heinaajal õieti aru. Eespere ei saanud ju muidu kraavigi jõkke juhtida, kui pidi ringi ümber Tagapere maa käima. See aga võis kergesti iga kraavi jõepõlve otsa sihtida: tee oli kaks korda lühem kui Eesperel. Pealegi kukkus tema kraavides vesi paremini, kuna Andrese kraavides vesi õige tee leidis alles Jõessaare taga, kus võis pöörduda otsekohe jõe poole. Kaevab Tagapere kraavi, siis saab sellest kasu ainult tema, teeb seda aga Eespere, siis kaitseb ta suurel määral vee eest ka Tagapere krunti.
Põldude jaotusel oli samuti silmas peetud Tagapere kasu. Eespere oli saanud enamasti kõrgema kivise kärka, Tagapere madalama ja lausalisema maa, kus kive vähem ja mulda rohkem. Pealegi olid Tagapere käes peaasjalikult vanemad põllumaad, Eesperel uuemad. Teati rääkida ajast, kus Eespere kõrget väljamäge, mille tipul kasvasid ikka veel mõned põlised männijändrikud, oli katnud alles pime mets, enamasti kuusik, miks ka kogu saart hüütud siis Kuusiksaareks. Pikkamisi aga roninud sahk mööda mäge kõrgemale, kuni jõudis sinna, kus ta praegugi peatub. Kümmekond vana pedakat mäenukil on mälestus Vargamäe endisest aust ja uhkusest.
Metsa hävinemine Vargamäel seisnud ühenduses tema praeguse nime tekkimisega. Alguses olnud Kuusiksaarel ainult üks talu, praeguse Tagapere asemel, ja seda talu hüütud saare järele Kuusikuks. Elanud siin jõukas mees, kel olnud mitu paari veohärgi ja nendega küütinud ta talvel ühe suure kuuse teise järele linna ja teinud rahaks. Metsavaht oli muidugi puskariga pimedaks löödud ja teised kõrvenurga mehed vaikisid, sest igaüks talitas ise Kuusiku vanamehe eeskujul, niipalju kui vähegi võimalust ja jäksi. Kõik aga naersid ja ootasid pikisilmi, et mis küll siis sünnib, kui ühel ilusal päeval leitakse, et Kuusiksaare paremate saepakkude asemel leiduvad veel ainult kännud. Juba eemalt vaadates võis harjunud silm tunda, et Kuusiksaar polnud enam endine metsamütsakas, vaid muutus aasta-aastalt aina harvemaks.
Mida kõik pikisilmi ootasid, see saabuski lõpuks. Pikemalt jahisõidult ükskord talvel tulles arvas mõisahärra heaks Kuusiku ja teiste üksikute talude kaudu koju sõita, liiatigi et siit näis päris hea ja kõva tee käivat. Kuusiksaare alla jõudes eksiti pisut ja mindi mitte tallu, vaid selle salaraiestikku, kus saksale vastu tuli kaks paari veohärgi, saepakud peal. Peremees märkas õigel ajal saksa ja putkas ise metsa, nii et sulane jäi üksi kohtu ette. Aga asi lõppes teisiti, kui keegi arvanud. Sest kui mõisasaks, keda kui suurt naljahammast tunti, sulaselt kõik oli kuulnud, mis vaja, käsutas ta esimese paari veohärgi ühes saepakkudega mõisa, laskis siis hobused ümber pöörata ja sõitis minema.
Peremees tegi, nagu saks sulast käskinud: saatis esimese paari härgi mõisa, teise paariga aga läks ta rahulikult linna saepakke müütama. Ka hiljem jätkas ta nende vedu, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. Aga need, kes asjast kuulsid ja ammugi Kuusiku koha peale hammast ihusid, tõttasid mõisa teda saksalt omale paluma, sest nad arvasid, et vana peremehe päevad on loetud. Ent mõisasaks tegi imestava näo ja küsis, et kuhu see Vargamäe Jüri siis ise oma vanade päevade sees tahab minna. Ja kui siis seda veohärgade ja saepakkude lugu meelde tuletati, ütles härra, et ega ta ometi loll ole, et ta mehe kohalt minema ajaks, kes laseb paari härgi ära võtta, ilma et ta sellest köhatakski.
Nõnda kuuldi mõisasaksa enda suust esimest korda Kuusiku asemel Vargamäe nimetust.
Uus nimi pidi rahvale meeldima, sest peagi taganes tema ees vana, nagu taganes kirve ja veohärgade ees Kuusiksaare kuusik. Ja mis jäi kirvest ja veohärgadest nõrgemat harvalt järele, seda murdis tuul või kiskus juurtega maast. Ainult männid, need pidasid vastu, need peavad mäetipul praegugi vastu, sest nemad kartsid ainult inimest.
Mitme-setme aasta pärast, kui Vargamäe Jüri läks mõisa renti maksma, küsinud härra temalt, et mis teeb kuulus Kuusiksaare kuusik. Ja kui ta sellelt vastuseks sai, et tuul on kuusiku maha murdnud, siis arvanud härra, et nüüd võiks tuulemurtud kuusiku asemele talu asutada. Nõnda see sündinudki: Vargamäele tuli veel teine peremees. Ja et tema oma hoonetega asus mäele, kuna endine talu lömitas orus, siis hakati neid hüüdma Mäe ja Oru. Kogu saarele aga anti mõisakirjas nimeks Vargamäe ja kohtade krunti ajamisel märgiti talud Eespere ja Tagapere. Nõnda on käinud see põlvest põlve ja käib vististi igavesest ajast igavest.
IX
Vahetpidamatus rähklemises kadus Vargamäe Eesperes suvi. Polnud aega silmagi sügada, aina üks töö teise otsa. Polnud heinatöö veel lõpul, kui juba kippus pudisema rukis, muud kui viska vikat ja võta sirp.
Heinamaad aru järele päratu hulk, kõõbi teda või mihklipäini, heina ennast aga ikka vähe ja vähe, sest maa on paljas. Samuti rukkiga. Sai teist sirbiga korjata, nii et küürus pistis pussiga, aga peksmisel leiti kasteheina ja teri nagu köömneid. Müügi peale ei võinud mõeldagi, hea kui pole tarvis kevadel magasiaita minna.
Kaer ja oder tõotasid paremat saaki, vist sellepärast, et peremees ise oli nad külvanud ja seemendanud. Ka kartulitel olid madalamais paigus üsna kenad pealsed. Juba õitsemise ajal leidis peremees neil suured nubulad alt.
Lina ei täitnud tema peale pandud lootust. Tehti teine veel kevadel küll raske maa peale, aga ei tea, kas oli seeme halb või tegi vesi liiga – harvaks jäi, kuigi kiul polnud väga viga.
“Neist ei saa tänavu midagi ära anda,” ütles perenaine peremehele, “kuluvad kõik oma särkideks ja kottideks. Ja kottidest on veel suurem puudus kui särkidest.”
“Pisut peab ikka müüma, kust muidu raha saab,” vastas peremees, “tulevad uued asjad, uued kulud, raha peab olema, ei muidu või.”
“Jah, eks ta ole, põle ju veel looma müüa ega kedagi,” oli nüüd ka Krõõt nõus, kui peremees talle meelde tuletas “uusi asju, uusi kulusid”.
“Palju sul võid on?” küsis Andres.
“Küllap ajan talveks kolme leesika ümber kokku, ega rohkem küll, ise tahme ju ka ikka mõnikord saada,” vastas Krõõt.
“Asi seegi,” rõõmustas mees. “Katsu aga hoida.”
“Olen ju küll hoind,” seletas perenaine, “ja minu pärast võiks ta kõik pütti minna, mina ei raatsiks teda noaotsagagi leiva peale panna, aga pere peab ju ikka vahel saama.”
“Omale