Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
aega pere aitamiseks heinamaal ja põllul: noppis odrapäid, küürutas kartulivaol. Oli küll raske, oli palju raskem kui kunagi enne, aga sai läbi, kannatas välja, sest oli Vargamäe perenaiseks. Talu oli võlgu ostetud, sisse makstud ainult nii-öelda käsiraha, kõik muu pidi alles tasa teenima. Ja kui ei teeninud ise, siis jäi koorem laste kanda. Aga peremees ja perenaine ei tahtnud, et nende ostetud koha teeniksid tasa lapsed. Sellepärast oligi perenaine nii väsimatu kodus kui välistööl. Lastel peab parem põli olema. Neil ei tarvitse enam mõisasaksa orjata, aitab sellestki, et nemad ise veel.
Esimese lume saabumisel – tänavu tuli ta varakult – olid kõik välistööd korras, ainult paar viljaauna seisis veel väljal. Aga needki tuuakse lähemail päevil ära, niipea kui tuul hakkab reiaaluse väravaist sisse käima, et vanad üssehunnikud võib läbi tuulata.
Viljasalved ja kotid ei täitunud aidas küll peremehe tahtmise kohaselt, ometi korjus sinna rohkem, kui ta oli julenud loota.
“Põle viga,” lausus peremees perenaisele, “esimeseks aastaks käib küll.”
Muidugi, Pearu vastu ta ei saanud, see oli ju vana majamees. Pearu kõnede järele otsustades pidi tema küll kõike kaks korda niipalju saama kui Eespere. Sellest hoolimata sündis sügisel see, mis Sauna-Madis oli ennustanud: sulane Juss leidis soosillalt viljavihud, kui ta öösel tuli “tädirannast”. Hommikul neid kaeravihke nähes küsis peremees sulaselt.
“Kust sa need oled üle löönd?”
“Miks üle lüüa, kui nad niikuinii mööda teeääri vedelevad,” vastas sulane.
“Kus siis?” küsis Andres.
“Meie oma sillal,” vastas Juss.
“Oli neid seal rohkem?” päris peremees.
“Ei olnd,” vastas poiss, “kaks leidsin ja pistsin nad teine teise kaenlasse. Mõtlesin, et mis nad sealgi vedelevad.”
Peremees ei lausunud nüüd midagi, muigas ainult pisut.
“Kui ma iga öösse kakski vihku toon,” ütles poiss, “siis hakkab vana mära karv varsti läikima.”
“Arvad siis iga öösse leida,” lausus peremees.
“Miks ei, kui vanal märal õnne on,” naljatas poiss rõõmsalt.
Rõõmu tundis millegipärast ka peremees, nagu saaks ka tema neist kaeravihkudest osa. Perenainegi naeratas Jussi juttu kuulates. Talle tegi mõte nalja, et Juss oli kottpimedal ööl mööda teed tulnud, valged kaeravihud kaenlas, nagu oleks ta mõni varas. Ometi polnud Juss mingi varas, vaid päris kena poiss, sõnakuulelik veel pealegi, kes alati heameelega noore perenaise käsku täitis. Praegugi naljatas ta vist rohkem perenaise kui peremehe pärast, sest esimese nukrad silmad nõudsid nagu rohkem naeru kui teise külmad hallid, mis olid ajuti teravad nagu raudnael.
Jussil poleks üldse miskit viga, kui ta poleks nii lühike ja nässis: kael lühike, pea kõrgete õlgade vahel, jalad pisut rangis. Kõndides vehib ta kätega omapäraselt ja naljakalt, hoides nad kangelt kehast eemale, nagu oleks tal taskud alati punnil midagi täis. Muidugi, kandes kaeravihke kaenlas, pidid ta käed paigal püsima, aga siis seisid õlad veel kõrgemal – nii kõrgel, et kui keegi talle vastu oleks sattunud, siis oleks ta kahelnud, kas Jussil üldse pea olemas.
Ainuke, kes Jussi jutust mingit mõnu ei tunne ja kes ei mõista, kui halenaljakas võib Juss mõnikord olla oma rangjalgega, on Vargamäe Eespere Mai. Tema istub üksi omaette ja tallab vokki, nagu oleks tal süda tallalaua peale täis või nagu kannaks ta kurjust südames kogu ilmale. Ometi pole talle keegi mingit kurja teinud, ehk olgu siis, et Oru Kaarel. Tema üksi on ehk see halb loom, kes tõrvab Maie silmas ilma mustaks. Eks ta ei lubanud ka talveks Vargamäele jääda, aga nüüd pani ta äkki hõlmad vöö vahele ja kadus, vaevalt teab kuhu. Põhjus? Ei taha siin kõrvenurgas elada, välimaal on viisakam, sest seal on külad ja kõrtsid nagu kõik.
“Aga mina? Kuhu jään siis mina?” küsis temalt Mai.
“Tule ära, tule ka ära, mis tühja sa siin mülkas müttad,” vastas Kaarel.
Viga’s oli Kaarlil nõnda öelda ja minna, Maie asi oli hoopis teine: tema oli aastaks kaubelnud, Kaarel ainult suveks. Pealegi, kuhu oli Maiel minna, kus teda oodati? Pidi ta Kaarlile järele jooksma? Aga kuhu siis? Metsa puid lõikama või viinavabrikusse kartuleid kühveldama.
Ei, ei! Maiel polnud kuhugi minna, tema pidi Vargamäele jääma. Seepärast sõtkubki ta nii kurjalt ja meeleheitlikult vokki, nagu oleks selle tallalaud milleski süüdi.
“Kas otsid tulevaks kevadeks omale kuhugi mõisa moonamehe koha?” oli Mai julgenud Kaarlilt ääriveeri küsida ja nõnda talle tema tõotust meelde tuletada. Aga Kaarel sai sellest tühisest küsimisest üsna kurjaks ja vastas uhkelt.
“Ei see poiss moonakaks hakka, ehk olgu et aasta kümne pärast. Saab kergemaltki ninaesist ja ulualust.”
Nõnda sai Mai teada, et Kaarel enam põrmugi ei näe tema siniseid silmi, mis polegi nagu tema omad silmad, ja et tänavune suvi jääb ainult tänavuseks suveks. Oli küll kevadel kõik nii ilusasti alanud: Mai istus sõnnikuveo-vankris Kaarli põlvel ja pärast kastsid nad teineteist, nii et pidi aitama. Kõik nägid, et pidi aitama, aga ometi ei aidanud.
Niisugused olid Maie mõtted vokki tallates, kui rangjalgne Juss tegi pererahvale oma kaeravihkudega nalja.
Lume tulekuga tabas Andrest suur häda: tal polnud teist rege. Hakka või kreskuga heinu ja hagu vedama. Küll oli ta lootnud, et sügisel pikkade õhtute jooksul leiab tingimata mahti iseoma käega puuvärgi valmis teha, aga õhtu kadus õhtu järele ja varane lumi ei leidnud muud eest kui aga valmis painutatud jalaksed.
Oma häda kaebas Andres ka Pearule. See pakkus kohe oma rege, sest temal seisvat üks jõude. Andres võttis pakkumise vastu lootuses, et kuu aja pärast on tal tingimata omal regi valmis. Aga kui ta paari nädala pärast üleaedsega kõrtsis kokku sai, lärmas see kogu rahvale, missugune vilets mehike temal naabriks olevat: ei jaksa omale regegi saada, sõidab tema omaga.
“Su märasetukal ehk tänagi minu regi taga,” pöördus Pearu lõpuks otseteed Andrese poole.
Ägedalt vastas Andres.
“Sul põle omal niisukestki setukat aiste vahel.”
“Minul?!” hüüdis Pearu. “Mul hirnub täkk kõrtsi reiaall. Tahad, lasen sinugi mära karata? Lasen muidu, ilma kopikata. Tahad?”
“Sinu täkk juba kahekümne aasta eest ruunatud,” irvitas Andres naabrile vastu. See ärritas Pearut ja ta vastas.
“Aga minu reega sõidad sa, könn, siiski.”
“Veel täna õhtul saad ta kätte,” ütles Andres.
“Sõida aga sõida, ma võin ta sulle, vaesele, kinkida,” ütles Pearu uhkelt.
“Niisukest risu ei tee ma ise ega võta ka teiselt kingiks vastu,” vastas Andres.
Sellega lõppeski ärplemine ree pärast, sest Pearu läks ära saksatuppa.
“Pearuga põle nali,” ütles Aaseme vanamees Andresele. “Tuleb kohe nina kallale, kui temalt midagi vastu võtad.”
“Sauna-Madis hoiatas mind küll,” rääkis Andres, “aga ma mõtlesin, et mis siis ikka, üleaedsete asi, teinekord aitan mina jälle teda.”
“Eks sa tulnd minu juurde, minul ka regi jõude, mis sa tema tühjaga jändad,” ütles Aaseme Aadu. “Ajab teine nüüd terve kihelkonna lori täis.”
Aga Andres ei võtnud enam ka Aaseme Aadu rege, tahtis ühega seni läbi ajada, kuni teise valmis saab.
Veel samal õhtul saatis ta Jussiga Pearu ree ära ja laskis öelda, et pole enam tarvis. Kui Pearu hiljem koju tulles sellest kuulis, vihastas ta rohkem kui kunagi enne. Mis see üleaedne endast õige arvab? Võtab temalt ree, veab sellega nädalat kaks ja tema ei tohi kõrtsis sellest juttu teha? Aga milleks ta siis oma ree teise kätte kulutada ja lõhkuda andis.
Pearu käis ja mõtles, mõtles ja käis, aga lõpuks ei teinud midagi,