Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
kapaga vanni vee, ronis neljakäpakil üle kõrge ukseläve kambri tagasi, otsis kapist varemalt varutud pesu ning mähkmed ja hakkas last pesema. Kisa peale ärkas vanem tütar magamast, ronis sängist välja ja vaatas, kuidas ema talitas.
Enne lapse pesemist katsus Krõõt järgi ühes veevanniga uksest eemale nihutada, aga tundis, et ei jaksa. Nõnda pesigi ta lapse rehetoa ukse kõrval eeskambris, kus polnud veel õiget põrandatki all.
Kui ta viimaks sinnamaale jõudis, et võis uuesti asemele heita ja lapse rinna otsa panna, tundis ta, nagu oleks ta nüüd alles tõeliselt oma teise lapse sünnitanud. Aga kui ta mõtles, et ka see teine on tüdruk ja et mis silmad küll Andres teeb, kui ta sellest teada saab, siis tulid tal silmad vett täis ja ta nuttis kõigest südamest, nagu oleks ta kõige mahajäetum inimene mitte ainult Vargamäel, vaid kogu maailmas.
Imelikul viisil ei tulnud Krõõdal enam kunagi isakodu meelde, kui olid rasked päevad, ehk kui tuligi, siis ainult tumedalt ja ähmaselt. Selge oli siin ilmas veel üks paik ja see oli Vargamäe. Siin oli ta käinud lehmi soos rükkimas, siin oli ta tööd rühmanud, nagu oleks see tema eluihk, siin oli ta need kaks last ilmale kandnud, nähes raskeid ja kurje päevi.
Vargamäel oli mees temaga esimest korda kurjustanudki. Praegu torkas see temale selgesti pähe ja südamesse. Nurganaisele näis, nagu mõistaks ta alles täna seda sündmust õieti. See oli esimesel suvel ja siis kandis ta oma esimest last rinna all. Tõusis vihmahoog ja nemad kahekesi läksid rukkeid sisse tooma. Tõtati viimase võimaluseni, sest vihm ähvardas vihud märjaks teha. Andres andis vihke kätte, Krõõt tegi koormat. Aga juhtus nõnda, et ta suure ähmiga unustas hobust ja vankri taga koormapuud tähele panna, mis olid märgiks, kas koorem otse või viltu. Uisapäisa vihke ladudes kaldusidki need sedavõrd teisele küljele, et pidi peaaegu poole koormat uuesti tegema. See poetas hulga rukist ja raiskas aega.
“Mis su isa ja ema on sulle õpetand, kui sa rukkikoormatki ei oska teha,” ütles Andres etteheitvalt. “Milleks ma selle koormapuu sulle vankri taha panin või hobuse otse ette keerasin. Nüüd läheb kõik lörri, vihm tuleb enne kaela, kui rukkid sisse saame, ja seda sinu lohakuse pärast.”
Krõõt ei vastanud tol korral musta ega valget, sest mehel oli ju õigus. Aga kui vihm aega andis, nii et nad ikkagi rukkid kuivalt sisse said, siis hakkas tal endast hale meel. Peaasi: miks kurjustas mees enne, kui ta ei teadnud, mis teeb vihm? Ja miks sai ta kohe nii käredaks? Eks võinud ta ometi mõelda, et temal, Krõõdal, on nende esimene laps rinna all.
Kodus läks ta aita ja seal nuttis ta kibedasti oma suure valge kirstu najal. Andres tuli talle sinna järele ja, leides ta nutmas, seisis natukene aega vaikides. Siis astus ta ligi, ilma et naist oleks puutunud, ja ütles.
“Krõõt, ära nuta. Ma mõtlesin ju, et vihm tuleb kaela, kastab rukkid märjaks, ega ma siis muidu.”
See oli tol korral naise mehega lepitanud. Aga esimesele pahandusele järgnesid teised, ja kui nüüd Krõõt kusagil seisis ja nuttis, siis ei tulnud Andres enam temaga rääkima. Ka ei läinud Krõõt enam aita emalt saadud kirstu najale pisaraid valama nagu esimesel korral, kus ta oli valgelt kirjatud kirstult lootnud nagu emalikku õrnust ja tröösti. Peale selle kirstu olid tal veel vana Maasik ja kaasavarana saadud mära, aga ka nende juurde ei läinud ta oma kurbusega, või olgu siis, et juhtus nutt peale tulema just lehma lüpstes.
Üldse nuttis aga Krõõt nüüd, kus juhtus. Nuttis heinamaal rehavarre või vikatilöe najal, nuttis last kiigutades või imetades, nuttis sigu söötes ja kapsaid rohides, nuttis isegi söögilaua ääres, kus nägid seda sulane ja tüdruk.
Täna esimest korda oma teist last imetades näis Vargamäe perenaisele, et ikka oli ta nutnud ainult sellepärast, et ta oli pidanud tol korral nõnda seisma ema kirstu najal. Poleks olnud seda esimest korda, siis oleksid jäänud tulemata ka pärastised nutud. Tänagi, jah tänagi nutab ta vististi selle esimese korra pärast, just tema pärast võtavad pisarad nii hoogu.
Aga pikkamisi vaibusid nurganaise meeled last imestades, sest kui peremees umbes tunni pärast koju tuli, leidis ta, et söök alles lauale panemata, ja tahakambri astudes nägi ta naist ühes lapsega rahulikult magavat. Andres puutus naise kätt, ja kui see silmad avas ning mehe küsivat pilku nägi, ütles ta nagu andeks paludes.
“Jällegi tütar.”
Omal õnnetul kiskusid huuled viltu ja pea pöördus seina poole.
“Ära sellepärast nuta,” manitses Andres. “Mis sinna parata, peame leppima.”
Aga Krõõt ei vastanud, ta ei saanud pisaraist võitu.
“Kus saunatädi on?” küsis Andres.
“Teda ei olegi,” vastas nurganaine.
“Kes sul siis abiks oli?”
“Ei olnd kedagi, ise pesin lapse.”
“Teed omale liiga,” lausus mees.
“Tuli ju kõik nii äkki, ma ei saand kuhugi,” seletas naine. “Oli küll raske.”
“Või veel!” venitas Andres. “Koduloomgi tahab abi, siis inimene…”
“Minu ema oli ka niisuke,” lausus Krõõt.
Mari jooksis kui värten sauna juurde, leidis tädi kodust ja tõi selle üles. Siis otsis ta, mis lauale panna, ja kolmekesi asusid nad lauda.
Ei lausutud ainustki sõna. Peremees oli raskes mõttes, nii raskes mõttes oli peremees, et kippus söömisegi unustama. Istus vahel tükk aega, noa otsas leivapala, mida unustas silgusoolveesse kastmast ja suhu pistmast, et jahukördisegust piima peale rüübata.
Oligi, mille üle pead murda. Orul on kaks esimest pojad, alles kolmas tütar, miks ei võinud tema Krõõdal vähemalt teinegi poeg olla. Aga kes teab, ehk on ka kolmas tütar.
Muidugi, kui see on jumala tahtmine, siis sündku, tema vastu ei vaidle. Sündigu kõik ainult tütred, nagu see on Aasemel, kus on viis tütart ja ei ainustki poega. Aga õige ei ole see mitte. Sest miks peab just tema Krõõt tütreid ilmale kandma, kuna Pearu eidel on kõigepealt pojad? Milles on tema halvem kui Pearu? Eks ei väeta ta kõigest hingest oma põldu, eks ei laasta ta oma heinamaid ja kuivata karjasmaad? On ta varastanud või petnud, või on ta kellegi vastu haudunud kurje mõtteidki? Aga miks on siis temal tütred ja üleaedsel pojad.
Andresel kaoks pool tööhimu, kui ta teaks, et tema järeltulijaks Vargamäel pole poeg, vaid mõni võhivõõras mees koduväina. Selleks ei maksaks ometi kive rükkida, mättaid raiuda ega põõsaid juurida. Ainult iseenda pärast ei maksaks nõnda nahast välja pugeda.
Ta käis mõisas vanahärra juures viljapuid kuulamas kambri otsa asutatava rohtaia tarvis, ja härra lubas viljapuud jumalamuidu – peremehe rõõmuks, härrale mälestuseks, nõnda oli ta öelnud. Aga seegi käik sündis Andres poolt ikkagi eeldusega, et temal on poeg ja et koht ühes rohtaiaga jääb nimelt just pojale.
Andrese mustad mõtted ei kestnud kaua, sest neil oli vähe olulist pinda. Tema ise kui ka Krõõt, mõlemad olid ju alles noored ning tõelikult algajad, neil võis sündida veel hulk lapsi, poegi ja tütreid. Nõnda ta talitaski, nagu oleks tal hulk poegi tagavaraks tulemas. Sügisel rabeles ta põllul kividega, ajas nad maa seest välja ja seadis puutükkidele, et võimalik oleks neid kätte saada esimese lumega: regi oli kivide vedamiseks soodsam kui vanker. Viljapuudki tõi ta mõisast ära ja istutas nad nõnda, nagu aednik õpetanud. Aga et neid rohkem sai, kui Andres tuua mõtles, siis venis ka rohtaed kavatsetust suuremaks, ulatades kambrite otsast hulk maad nende tahagi. Akende kõrvale ja aianurkadesse pistis ta sireleid, et oleks kevadel õisi. Metsast tõi pihlakaid ja toomingaid ning ka neile leidis ta paraja paiga õuevärava kõrval ja mujal toa ümbruses.
Ühte paneb Andres tähele: kunagi ei ole tehtust küll, kunagi ei saa himu täis. Üks kavatsus sünnitab teise, üks töö kisub endale teise järele.
Hakkad põldu, heinamaad ja karjasmaad parandama, siis on loomulik, et suurendad ka karja, sest muidu on eelmisel tööl vähe mõtet. Aga suurem kari nõuab avaramaid karjalautu, vanad ei kõlba enam.
Paremini haritud ja väetatud põllud annavad rohkem vilja, aga seda