Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
uue ja suurema, alates eluhoonetega ja lõpetades kõlguti ja aganikuga. Peaks tegema uue Vargamäe, oma Vargamäe. Aga kust võtta see jõud, millega katta kulud.
Andres mõistis, et kui tõsiselt mõtlema hakata, siis ajab Vargamäe nagu hirmu peale, sest tema on nii suur ja vägev ning tema nõudmised oleksid nagu tõepoolest mõne jumala nõudmised. Neid ei jõua ükski surelik täita. Sellepärast katsus ta võimalikult vähe mõelda ja aina teha, et poleks suuri mõtlemisi.
Aga ometi pidi ta sagedasti imestama, et kust see küll tuleb, et temal kipub töö otse üle pea kasvama, kuna naaber elab ja kõlksib nagu mureta linnuke. Ajuti veedab ta kas või kõige kibedamal töö ajal pooled nädalad kõrtsis, aga ometi elab ta oma Tagaperega priskesti edasi, nagu teeksid ja toimetaksid seal vaimud. Tema kätetööl oleks nagu teine õnnistus, nagu on tal teine õnnistus lastegagi. Sellest süttib Andrese rinnas kadedus, peaaegu viha.
Aga Krõõt ei tunne teisepere rahva vastu kadedust ega viha, tema on ainult nukker. Temale näib, nagu oleks üleaial mõnigi valgem silmapilk, mõnigi väikene pidupäev, aga neil oleksid nagu pühadki ainult selleks, et hoogu võtta uutele töödele ja vaevadele, uutele muredele. Aga kui Krõõt selle kohta millalgi oma suu paotab, vastab Andres.
“Ega sa ometi taha, et ka mina pean kõrtsi vedelema minema.”
“Ei noh, kes nüüd seda,” vastab Krõõt.
“Mis siis?” küsib Andres.
Perenaine ei tea, mis siis, ja nõnda jääb ta vastuse võlgu ning tema silmad muutuvad veel nukramaks.
Ainuke, kes Eesperes kunagi muremõtteid ei veereta, on tüdruk Mari. Ikka on ta rõõmus ja lõbus ning kädistab nagu harakas aiateibas. Peremehelegi toob ta mõnikord naljasõnad ja perenaise ajab ta naeratama. Tütardegi pärast oskab ta perenaist trööstida.
“Olete ju alles noored rahvad,” ütleb ta, “jõuate saada tütreid ja poegi. Minu tädil olid neli esimest tütred, aga näe, kui siis hakkasid poisid tulema, üksikud ja kaksikud, sai teisi viimaks liigagi, pane või käsi ette, et änam ei tuleks. Kuus poega järjestikku, kõik elus. Aga kõik riburada mööda, nii et anna teised otsast kõik kroonule. Saab meheks, oleks teisest juba abi, aga näe, võetakse ära, ei jää sulle muud kui aina pisarad. Tädi tahtis enda pimedaks nutta, nii oli kahju. Aga tütred jäid, neid ei võtnud keegi, neist sai rohkem naeru kui nuttu.”
“Vanamees tahab ju kohapärijat, tema tahab omale abi, tütardest ei saa ju kuhugi,” vastab Krõõt. “Tema ütleb ikka, et las hakkavad lapsed tööle, siis teeme uue Vargamäe.”
“Mina elaks heameelega Vargamäe saunaski,” ütles Mari, ja kui perenaine need sõnad kõrvust mööda laskis, lisas ta juurde: “Kui mina võiks Vargamäe saunas elada ja seal tütreidki saada, rohkem ma ei tahakski. Minu eaks jätkub sellestki.”
“Kas Mari räägib tõejuttu või?” küsis perenaine nüüd.
“Küll räägiks, perenaine, kui tohiks. Olen sauna vaatamaski käind, kammer seisab seal ju üsna jõude,” vastas Mari.
“Ega sa siis ometi üksi lähe?” küsitles perenaine edasi.
“Ega seda küll,” ütles Mari. “Eks ikka Jussiga.”
“Või ikka Jussiga!” imestas perenaine.
“Ikka Jussiga, ei muu kellegiga,” kinnitas tüdruk ja omal ilmusid silma pisarad, kui ta perenaisele otsa vaatas. Ka Krõõda silmad tulid vett täis ja nõnda vahtisid nad vastastikku märgade silmadega, nagu mõistaksid nad teineteist sõna lausumata.
“Ja siis tahate Vargamäe sauna minna?” küsis perenaine.
“Oleme seda mõelnd ja arutand… Ehk saaks ka lehmamullika ja lambatalle, Vargamäel ju seda va sood karja tallata küllalt. Siis oleks omast käest supivalgus ja ka sukalõng. Teeksime teile tööd ja tasuks nõnda kartulivagude ja lehma karjasmaa eest. Lubate vahel ehk pisut linugi maha teha, saab särgi- ja püksiriiet. Ja iga kord, kui ma seda mõtlen, hakkavad mul kohe silmad vett jooksma. Juss on üksik poeg, teda kroonu ei võeta. Noorevõitu ta ju minule on, aga eks ta kasva, küllap tast mees saab.”
“Hea süda on tal,” ütles perenaine. “Kui ilusti ta lapsega vahel mängib, laps kohe armastab teda.”
Mari silmad tõusid uuesti vett täis: perenaise sõnad liigutasid teda südamepõhjani. Ja nüüd ei saanud ta muidu, kui pidi jutustama, kuidas kõik heinamaal oli tulnud ja mis seal sündinud. Tuletas meelde Jussi sõnu: peremees tapab tööga, Mari naeruga.
“Eks ta vaeseke vaeva ole siin küll näind minu vanamehe kõrval,” lausus Krõõt, “sest see lõhub ju tööd teha, nagu teeks ta viimast päeva. Aga Jussi kont oli ju meile tulles nõrk. Vaevast ja tööst ta jaladki kõveraks on läind, mis muud…”
“Olen mõelnd, et kui lapsed…” tahtis Mari öelda.
“Ega siis sellepärast lastel kohe,” lohutas perenaine.
Naised olid oma jutust sedavõrd huvitatud, et vokirattad seisma jäid. Ja tasakesi küsis Krõõt.
“Ega te asjad siis veel sedasi ole?”
“Ei, perenaine,” tõrjus tüdruk küsimuse tagasi. “Ei seda, muidu poeb teine vahel minu juurde. Ta on ju nagu laps vahel.”
“Hoia oma nahk, Mari,” kinnitas noor perenaine elutargalt.
“Küll hoian, perenaine võib muretu olla,” vastas tüdruk.
Naiste magusat juttu olid Andreski läbi lahtise ukse eeskambrist tähele pannud ja ta ütles naljatades Jussile, kes tagakambri uksele lähemal istus ning pastlaid lappis.
“Juss, kuula, mis salajuttu need naised seal tagakambris ajavad, näe vokidki löövad teistel lorbatsit.”
“Jussist endast me jutt ongi,” vastas perenaine Andresele.
“Soo, või aina meie enda Jussist,” imestas peremees. “Mis selle Jussiga siis õige on?”
“Juss hakkab pulmi tegema,” ütles perenaine.
“Mari!” hüüdis Juss.
“Mina põle midagi teind, Jussike, see ju perenaine,” ütles tüdruk poisile.
“Või pulmi? Meie Juss hakkab pulmi tegema,” imestas peremees ikka veel.
“Ja Mari tahab ka teha,” kiitis perenaine.
“Teevad nad siis õige üheskoos või?” küsis peremees.
“Ikka vist üheskoos näh, nõnda see kuulukse,” seletas perenaine.
“Tohoo hullu!” hüüdis peremees, nagu imestaks ta kord-korralt ikka rohkem, ja lisas siis asjalikult juurde: “Lõõbite muidu või on selle taga ka midagi?”
“Tõejutt ikka, peremees,” kinnitas nüüd Mari.
“Mis siis sina sellest arvad?” küsis Andres Jussilt.
Aga Juss ei saanud kuidagi nõela paksust pastlalapist läbi, kiskus ja kiskus, ise näost punane nagu keedetud vähk, kas raske töö või teiste jutu pärast, mõni seda teab.
Polnud parata, peremees pidi oma küsimust kordama ja tüdruk pidi poissi sundima, alles siis sai ta vastatud.
“Ega siis Mari tühja.”
Andres peatas pisut saagimises, nagu oleks nõnda parem mõelda, ja ütles siis.
“Marit-Jussi, kui teie tõesti paari lähete, siis teen mina teile pulmad, mis pulmad on. Aga Juss ise toogu viinad, mina teen õlle, ja küll perenaine leiab, mis lauale panna, et oleks võtta.”
“Ega see liig olekski, peremees,” ütles nüüd Juss oma väärtust mõistes, “tööd on siin saand seamoodi teha.”
“Sellepärast minagi, ega muidu,” oli ka peremees nõus.
“Nüüd saunast, perenaine, ruttu, ruttu,” palus Mari.
“Mis see Mari seal kädistab?” küsis Andres, kes tüdruku häält kuulis.
“Mari