Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
et vahel kipuvad teised liikuma,” irvitas Madis. “Endine peremees kuuldi ikka kaebama, muidu oleks ehk ise koha ostnud. Nõnda ta ütles, et läheb siit Tagapere Pearu pärast minema. See kiitleb veel praegu sellega.”
“Ah niisuke sõrasilm see Pearu! On ta tugev?” küsis Andres.
“Küllap saad varsti katsuda,” vastas Madis. “Tema ju selle peale ablas.”
“Tikub kaklema?”
“Tahab rammu katsuda. Mis mehed need muidu on, ikka rinnad kokku, ikka kokku. Tänini käis Tagapere Eesperest üle, näis’s nüüd.”
“Saad sina talle vastu?” küsis Andres huvitatult.
“Küllap saaks, kui oleks peremees, aga saunamees… noh, see on teine asi,” vastas Madis.
Andres muigas.
“Tahad sa minuga katsuda?” küsis ta Madiselt. “Aga nagu mees mehega, mitte nagu saunamees peremehega.”
“Eks võiks ka korraks,” arvas saunamees sülitades ja peremeest silmega mõõtes.
“Mis te nüüd hullu teete,” segas perenaine vahele. “Jätke järele, mõni näeb veel. Lausa tööpäeval põle muud teha kui mine võitlema, nagu oleks mõni pidu.”
“Kel sellega asja, oma välja ääres,” vastas peremees.
“Võiks ju ainult kivi tõsta, sellest näeb kohe,” arvas nüüd saunamees, et perenaise soovile vastu tulla. Sellega leppis ka peremees ja nõnda mindi Madise juhatusel natuke maad edasi, kuni leiti aia äärest kivihunnik. Siin oli paras paik rammukatsumiseks.
“Hakka sina peale,” ütles peremees saunamehele, “sina oled oma inimene.”
“Ükskõik,” vastas Madis. “Saad sinagi varsti omaks inimeseks.”
Ta valis kivi, millele ta vaevalt jaksas tuule alla teha. Aga peremees võttis sama kivi ja tõstis ta üle aia teisele poole.
“See mees on jumala viljaga toidetud,” ütles saunamees seda nähes.
Nüüd otsis Andres omakorda kivi, millele ta vaevalt suutis tuule alla teha, aga selle kallal pusis Madis hulk aega, ilma et kivi oleks mõelnudki maast kerkida.
“Sinust saab Pearule õige üleaedne,” ütles Madis ja jättis kivi sinnapaika.
“Olen temast tugevam?”
“Hästi sitkem. Ma’p uskundki. Olen omateada ikka ka paras mees, liiga vana ka mitte, aga üle mis üle, põle parata.”
Edasi minnes ütles Madis natukese aja pärast.
“Tegu tuleb sul temaga siiski, ramm üksi ei aita.”
Peremees mõistis ja vastas.
“Mis siis ikka: mees on mees ja ristikivi on ristikivi.”
“Õige näh, peremees: mees on mees ja ristikivi on ristikivi,” kordas Madis, aga tegi seda nõnda, nagu ei peaks ta seda sugugi õigeks ja lirtsatas läbi hammaste sülitada.
III
Algas töö, algas eluaegne töö, algas töö, millest pidi jatkuma isegi tulevale põlvele. Sest olgugi, et peremees ainult paar kuud abielus, ometi mõtles ta juba järeltuleva soo peale, tähendas ju abielu temale eelkõige lapsi. Ehk kas maksis Vargamäele elama asuda mõttega, et pärast sind talitavad siin võhivõõrad inimesed? Ei, seda mitte. Selle mõttega oleks võinud ükskõik kuhu minna, mitte aga Vargamäele tulla. Andres tundis, kuidas omandatud maalapp tekitas kohustusi, millest ei või loobuda, kui oled aus inimene.
Heameelega oleks Andres ostnud kogu Vargamäe, et elada siin omasoodu nagu vürst, aga teine mees oli temast ette jõudnud, oli teise koha varem ostnud. Tagapere Pearu oli tulnud Tuhalepast, mis seisis veel kaugemal soode ja rabade taga kui Vargamäe. Tema ütles ikka, et tema tulnud huntide juurest inimeste sekka. Andres sellevastu oleks võinud öelda, et tema tuli inimeste seast huntide juurde, sest tema isakodu asus välimaal. Ometi ei öelnud ta seda, sest tema arvas, et ühesugused inimesed elavad igal pool. Olgu kusagil maantee ääres või mõne soosilla taga.
Üks imelik mõte oli viirastusena Andrese peaaju külastanud, kui ta esimest korda käis Vargamäel. Nimelt, mis oleks, kui ükskord oleks kogu Vargamäe tema oma, tema laste käes? Võib-olla mõjuski see viirastuslik mõte sedavõrd, et Andres kohta otsides Vargamäe juurde peatama jäi. Kaasa aitas ka Hundipalu Tiit, kes elas kaugemal soode taga, teisel pool jõge – elas üksipäini oma väljamäel ja talitas seal, nagu süda kutsub. Temaga oli Andres siin kokku puutunud ja tema oli osanud nõnda rääkida, et Andres Vargamäele peatama jäi.
Esiotsa pidi Andres kõik kaugemad tulevikumõtted peast peletama, sest ees seisis hall igapäevsus: risakile ja laokile hooned, elumajaga hakates ja karjalautadega lõpetades. Kõige halvem lugu oli kambritega, sest seal kõlbas ainult suvel sees elada. Talvel külmaga pidi rehetuppa pugema, kus seisis nurgas kummiga ahi nagu elevant. Ahjusuu ees oli kolle kookudega padade riputamiseks, ahjunurga sees piht peeru pistmiseks.
Kõrred olid mineval sügisel kõik kündmata jäänud, sest kuna koht müügil seisis, ei teadnud vana peremees, kuniks temal siin asu, ja teisele teha polnud mõtet. Uus peremees pidi sellega kuidagi toime saama, aga tööd oli ka sellekohaselt. Söögitundidel, kui loom puhkas, korraldas Andres ühte või teist. Aiad õue ümber ja tänaval seisid hädaga püsti, väravad kannatasid vaevalt lahti- ja kinnitõstmist. Õue polnud olemaski, vaid ukse ees seisis sigade karjasmaa. Tuppa ja kambrigi tungisid rõngasninad kohe, niipea kui uks paokile unustati. Ei jäänud muud nõu üle, kui uksepiitade külge löödi lauad lävepaku kõrgendamiseks, nii et sead sealt üle tuppa ei pääseks. Kui perenaine sellele vastu vaidles, ütles peremees.
“Ega meil veel lapsi ole, vanad inimesed pääsevad ju siit üle.”
“Aga veeämbrid ja joogitoobrid, kes neid tõstab?” küsis Krõõt.
“Jook toobrisse tee õues valmis ja veeämber pole ju nii raske, et teda üle ei jäksa tõsta,” vastas Andres. Ja nõnda jäidki lauad uksepiitade külge sigade kaitseks. Krõõt ei tuletanud neid enam kunagi mehele meelde, kuigi ta nendega võitles hommikust õhtuni, olgu üle astudes või mõnda riista üle tõstes.
Muidugi, Andres oleks võinud ju nõnda seada, et sead enam ukse ette poleks pääsenud, aga selleks oleks pidanud ümber tegema kõik õue aiad ja osa tänavaaedagi. Nõnda ta alguses mõtleski teha, aga kui ta leidis, et puuduvad teibad, roikad ja ka aeg, siis jättis ta kõik vanamoodi – kuni saavad uued kambrid valmis. Nõnda tuli uus põhjus uute kambrite ehitamiseks: et saaks sead ukse eest tänavasse ja et saaks lauad toaukse piitade küljest.
Praegu oli toa ümbrus lage, ainult pihlakas kasvas õueväravas ja vilets kask kambri otsas tappude kõrval; aga needki oli istutanud tuul või linnud, mitte inimese käsi. Andres arvas, et nõnda ei või see jääda, et siin peab midagi tegema, aga ometi jättis ta tänavu, nagu ta oli, jättis selle teadmisega, et kui uued kambrid valmis, küllap siis näeb. Praegu oli tarvilikumat teha kui iluasjade peale mõelda, sest neid oli peres ainult kolm hinge: Andres ise, Krõõt ja karjapoiss Eedi. Sulane ja tüdruk olid alles kauplemata.
Juba esimesel künnipäeval tabasid peremeest kurvad kogemused. Ta pani saha ette noore mära, sest vana venimist ei kannatanud ta. Aga noor oli tuline ja räpakas, eriti kivide vahel, mis seisid paiguti nagu hall hundikari varitsedes, et saha rauapuu otsa kinni karata. Pole veel viga, kui ta varitseb maa peal, aga häda sulle, kui ta lömitab maa all, siis pole muud kui aina ragin taga. Just neid maa-aluseid kartiski peremees, sest nende eest ei osanud ju hoida. Ja üks maa-alustest nälpaski viimaks rauapuul teise haru ära. Võttis uue, tugeva rauapuu. Aga nüüd murdusid vastu kive tõugates vitsaväädid või katkesid rangiroomad. Kolmandal päeval lendasid murdunud looga otsad vastu taevast. Peremees kaotas kannatuse ja andis hobusele mõne hea tulise, aga see tegi ta veel tulisemaks ja räpakamaks. Riistu parandades kirus ta hobust ja oli naisele pahane, et see niisuguse helepala kaasavaraks saanud.
“Aga kui me seia tulime, siis sa ju kiitsid teda,” ütles Krõõt. “Ütlesid, et kabjad teisel