Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
asja, aga ta tegi, nagu oleks tal. Tagamõtteks oli teada saada, kas Tagapere oma Eesperes täna käinud või mitte. Ja kui ta sai eitava vastuse, imestas ta väga, sest endise Eespere peremehe ajal oli Pearu oma külaskäike teinud ikka sooja peaga.
Asjata polnud aga saunatädi käik mitte, sest perest kuulis ta nii mõndagi, mis saunarahvale alles teadmata. Suure õhinaga ruttas ta koju tagasi, et vanamehele kuuldust kõneleda. Aga kui ta rääkis kaevurakkeil istumisest, siis pani Madis seda väga imeks ja ütles.
“See temp on tal täna esimest korda, seda tegi ta vist uute naabrite pärast!”
Ja kui lugu hiljem peres jutuks tuli, seletas Sauna-Madis.
“Tahtis teine oma võimu näidata. Tahtis näidata, mis mees tema on. Eespere vana peremehe ajal rookis ta kord oma sulast, nagu oleks see tea mis kurja teind. Aga sulane põlnd miskit teind, Pearu peksis muidu niisama, asja ees, teist taga, et aga näidata, mis tema võib. Ta oleks tänagi sulase natti kinni karand, aga see on temast sitkem.”
“Sellepärast siis naine ja lapsed,” lausus Andres.
“Naine ja lapsed,” kinnitas Madis.
“Nojah, eks igaüks või oma maa peal teha, mis tahab,” lausus Andres natukese aja pärast.
“Muidugi,” oli ka saunamees nõus. “Kes keelata võib. Oma tuba, oma luba. Oma kaev, oma vaev.”
Pearu temp tuli jutuks ka Eespere peremehe ja perenaise vahel, kui nad õhtul pugesid kahekesi sängi. Enam rääkis asjast peremees ja rääkis hukkamõistvalt. Krõõt vaikis ja millegipärast tundus Andresele, nagu ei võtaks tema Pearu tempu kuigi tõsiselt. Ennem valmistas see temale nalja, sest tal kippus naer peale.
“Miks sina midagi ei ütle?” küsis Andres temalt.
“Mis ma ikka ütlen,” vastas Krõõt. “Ta ehk ei mõelnudki seda nii halvasti.”
“Mis see eit seal siis põlvitas?” küsis Andres. “Ja kõik teised? Nalja pärast või?”
“Kust siis mina seda tean,” vastas Krõõt.
Sellega jutt lõppeski.
Järgmistel päevadel ei tuletatud seda enam meelde, polnud selleks aegagi. Sulane ja tüdruk tulid sisse ja peremehel kui ka perenaisel algas kahekordne mure.
Andres oli alguses arvanud, et las saabub sulane, küllap siis temal endal leidub aega aedade kohendamiseks, väravate parandamiseks või mõne uue tegemiseks ja teiste hädatarvilikkude asjade õiendamiseks. Aga niipea kui põllutöö läks täide hoogu, siis polnud muud kui erguta iseend ja looma tagant, et ei jääks jänni. Sulane sai söögitundigi, aga peremees ei saanud sagedasti sedagi: pidi sel ajal külvama. Vana mära kõrvad kippusid longu langema, jahuvee ja aganatega segatud kaertest hoolimata. Rangid sõid turja ja pihad veriseks, sest luud tikkusid liha vähenemisel liiga välja. Nooregi mära turi polnud enam terve, kuigi Andres ise tema eest hoolitses.
Ühte tehti hariliku töö kõrval enne sõnnikuvedu ometi: korjati kesalt mõnikümmend koormat kive ja viidi aia äärde hunnikusse. Selles töös olid kõik: peremees ja perenaine, sulane ja tüdruk, isegi karjapoiss, kuna ju loomad samal ajal põllul sõid.
“Las käime korda kolmgi nõnda kõik oma põllud üle,” rääkis peremees, “siis on juba teine tundmus sahkpuid peos hoida.”
“Korda kolm,” kordas perenaine, “aga see oleks ju oma kümme aastat.”
“Mis on siis kümme aastat,” arvas peremees vastu, “tööga paned vaevalt neid päivi tähele.”
“Mina olen siis juba kolmekümnene, sina ajad neljakümne ligi,” jatkas perenaine.
Samal ajal aga lendasid kivid põllult üksteise järele raginal vankrisse ja vanker vedas nad põllu äärde lademesse.
“Kahju, et põle kuuseoksa- ja kadakakubusid käepärast,” kahetses peremees, “teeks sohu silda, et loomadel kergem oleks. Kubudele veaks need kivid ja kividele sauerähka kitiks peale, saaks põlise silla, igatahes meie eaks piisaks.”
“Kui ometi seda kord saaks!” ohkas perenaine. “Lambadki õhtul poolest küljest saati mudased, lehmadele ära mine allagi, tilguvad aina. Ei saa muidu lüpsta, kui uhu külma veega.”
Veel ühe hädatarviliku töö tegi peremees tänavu kevadel: kaevas põllunõkku tüki kraavi. See pidi ainult sissejuhatuseks olema, et järgmistel aastatel tööd jatkata. Aga tunda andis end see lühike kraavijuppki, selles polnud kahtlust.
Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide korjamisel omalt põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisuguse esimese armastuse õnnevärin ja joovastus, millest aimu ainult sellel, kes seda ise millalgi tundnud. Kivi, mille põllult korjad või mööda lauda vankrile veeretad, polegi nagu kivi, ja muld, mida labidaga kaevad, polegi nagu harilik muld. Seda mulda ei kaeva keegi ei päevaega aastapalgaga. See on sootuks isesugune muld ja need on hoopis erilised kivid. Nad kolisevadki vankrilt langedes omapäraselt ja lepikki kajab nende kolinale päikseveerul omapäraselt vastu.
Alguses Vargamäe noor peremees seda ei teadnud. Alles hiljem sai see talle üsna selgeks, sest veel aastate pärast, kui ta juhtus mööda minema oma esimesest põllukraavist ja esimesena aia äärde veetud kivivarest, tundis ta rinnas midagi sooja ja õnnelikku. Siin puhkasid mälestused peremehelikest mesinädalaist.
Alguses polnud õieti aegagi midagi maitsta või tunda, sest pidi aina rühmama, pidi viimase auru peale panema, muidu polnud võimalik. Kavatsusedki muutusid ainult rühmamiseks, mõtete asemel igapäevased teod.
Ometi ei saanud Andres ühest mõttest lahti, nimelt: võimata on Vargamäe mail midagi tõsisemat ette võtta, kui pole kraavi, mis viiks vee jõkke. Hea oleks seda kraavi kaevata Pearuga kahasse, aga kõik, kellega ta sellest rääkis, kinnitasid nagu ühest suust, et sellest ei tule midagi välja. Kui Andres Sauna-Madisega sellest juttu tegi, hakkas see ikka suure hooga oma lurisevat piipu vedama ja läbi hammaste võimalikult kaugele sülitama, nagu ta tegi seda juba esimesel korral.
Aga Andres ei jätnud oma mõtet, vaid pidas temast nagu jonni pärast kangekaelselt kinni. Esimest korda naabrile külla minnes viis ta jutu kohe sookuivatamisele ja ühise emakraavi kaevamisele. Pearule oli mõte nähtavasti uus ja sellepärast ei öelnud ta alguses üldse midagi, ei poolt ega vastu. Ta toppis piipu, tagus räksiga piibule tuld, popsis ja sülitas. Tema eeskujul talitas ka Andres: pani piipu, piibule tuld, popsis ja sülitas, ainult selle vahega, et tema sülje savipõrandal jalaga laiali hõõrus, kuna Pearu seda vaevaks ei võtnud. See oli kogu vahe kahe Vargamäe naabri piibutamises ja sülitamises.
“Peab rehnutti pidama,” arvas Pearu viimaks. “Mina võin ka üksi kaevata, kui vett tahan lasta, vee jooksma panna.”
“Muidugi, kes seda nüüd, muidugi võib üksi, aga kahekesi tuleb odavam,” ütles Andres.
“Kruav tuleks siis otse sihile?” arutas Pearu.
“Kõige parem, kui otse sihile, mätas ühetasa mõlemile poole,” vastas Andres.
“Siht lõikaks kruavi pikuti pooleks, pool minu, pool sinu.”
“Just nii: pool minu, pool sinu,” kinnitas Andres.
“Ja mina maksan poole, sina poole?”
“Mina poole, sina poole.”
“Aga vesi? Kudas sellega jääb? Ka pooleks, mõlemad lasevad ühepalju?” küsis Pearu.
“Noh, vett juba mõõta ei saa,” naeratas Andres. “Igaüks laseb teda, nagu süda kutsub, üks rohkem, teine vähem.”
“Aga siis on sinul kruavist rohkem parist kui minul,” arvas Pearu, “sinul on rohkem vett kui minul.”
“Seda küll,” oli Andres nõus, kuid lisas kohe juurde: “Aga kraav kaitseks sinu maad vee eest rohkem kui minu oma: minu vesi kipub sinu poole, mitte vastuoksa. Samuti on mul lugu Aasemega: tema vesi valgub minu krundile, minu oma ei lähe tema poole ajadeski.”
See