Tuba. Emma Donoghue
Читать онлайн книгу.
on vist midagi viga,“ ütleb Vana Pagan Emmele. „Sa ei ole lasknud mul teda kordagi korralikult vaadata sellest päevast alates, kui ta sündis. Kas vaesel väiksel värdjal on kaks pead või mis?“
Miks ta nii ütles? Ma tahan peaaegu oma ühe pea Kapist välja pista, et lihtsalt talle näidata.
Emme seisab liistude ees, ma näen tema abaluude kühme T-särgi all. „Ta on lihtsalt häbelik.“
„Tal ei ole mingisugust põhjust mind häbeneda,“ lausub Vana Pagan. „Ma pole teda kunagi näpuotsagagi puudutanud.“
Miks ta peaks mind näpuotsaga puudutama?
„Tõin talle ju selle uhke džiibi, eks ole? Ma tunnen poisse, olin ise ka kunagi poiss. Tule, Jack…“
Ta ütles mu nime.
„Tule aga välja ja võta oma pulgakomm.“
Pulgakomm!
„Lähme voodisse.“ Emme hääl on veider.
Vana Pagan toob kuuldavale midagi naerutaolist. „Küll mina tean, mida sina vajad, preili.“
Mida Emme vajab? Kas see on ka poenimekirjas olemas?
„Tule nüüd,“ ütleb Emme uuesti.
„Kas ema ei õpetanud sulle kunagi kombeid?“
Lamp läheb kustu.
Aga Emmel ei ole ju ema.
Voodi teeb valju häält, Vana Pagan ronib sängi.
Ma tõmban Teki üle pea ja surun käed kõrvadele, et mitte kuulda. Ma ei taha kriukse loendada, aga loendan neid ikkagi.
Kui ma üles ärkan, olen endiselt Kapis ja kõik on täiesti pime.
Huvitav, kas Vana Pagan on ikka veel siin. Ja pulgakomm?
Reegel on selline, et ma pean Kapis püsima, kuni Emme mulle järele tuleb.
Huvitav, mis värvi see pulgakomm on. Kas pimedas on asjad värvilised?
Ma püüan uuesti välja lülituda, aga olen ikka sisse lülitatud.
Võiksin pea välja pista, et lihtsalt…
Ma lükkan uksed hästi aeglaselt ja vaikselt lahti. Kuulen vaid Külmkapi üminat. Tõusen püsti, astun ühe sammu, teise sammu, kolmanda. Ma löön varba millegi vastu ära, aiaaaaaaaa. Võtan selle kätte ja näen, et see on king, jube suur king. Ma vaatan Voodi poole, seal ta ongi, Vana Pagan, tema nägu on vist kivist tehtud. Sirutan sõrme välja, et seda peaaegu, mitte päriselt puudutada.
Tema silmad lähevad lahti, silmavalged välguvad. Ma kargan tahapoole ja lasen kingal maha kukkuda. Kardan, et ta pistab möirgama, aga ta irvitab suuri läikivaid hambaid näidates ning lausub: „Hei, pojake.“
Ma ei tea, mida see…
Seejärel röögib Emme valjemini, kui ma olen teda iial kuulnud isegi „Karjet“ mängimas. „Kao eemale, kao temast eemale!“
Ma torman tagasi Kappi ja löön pea ära, aiaaaa, Emme muudkui kriiskab: „Kao temast eemale!“
„Suu kinni!“ ütleb Vana Pagan. „Suu kinni!“ Ta nimetab Emmet sõnadega, mida ma läbi kisa ei kuule. Seejärel läheb Emme hääl hästi kähedaks. „Ära kisa,“ ütleb Vana Pagan.
Emme ütleb sõnade asemel mhmhm. Ma hoian kätt selle koha peal, mille ära lõin, panen sellele kaks kätt peale.
„Sa oled täiesti segane, kas tead?“
„Ma oskan vait olla,“ ütleb Emme peaaegu sosistades, ma kuulen, kuidas ta hästi kähinal hingab. „Sa ju tead, kui vaikne ma oskan olla, kui sa vaid tema rahule jätad. Muud pole ma iial palunud.“
Vana Pagan turtsatab. „Sa küsid midagi iga kord, kui ma ukse lahti teen.“
„See kõik on Jackile.“
„No ära unusta, kust sa ta said.“
Ma kuulan hästi teraselt, aga Emme ei ütle midagi.
Helid. Kas Vana Pagan paneb riidesse? Kingad, ta vist paneb kingi jalga.
Ma ei maga pärast seda, kui ta on läinud. Olen terve öö Kapis sisse lülitunud. Ma ootan sadu tunde, aga Emme ei tule mulle järele.
Ma vaatan Katuse poole, kui see äkitselt üles kerkib ning taevas sööstab sisse ja raketid ja lehmad ja puud kukuvad mulle pähe…
Ei, ma olen Voodis, Katuseaknast hakkab valgust sisse kallama, ju vist on hommik käes.
„See oli lihtsalt halb unenägu,“ ütleb Emme mu põske silitades.
Ma võtan nämmast vasakust pisut, aga mitte palju.
Seejärel tuleb mulle kõik meelde ja ma ajan end Voodis istukile, et kontrollida, ega Emmel uusi jälgi pole, aga ma ei näe ühtegi. „Palun andeks, et ma öösel Kapist välja tulin.“
„Olgu peale,“ ütleb Emme.
Kas see on sama mis andestamine? Mulle tuleb veel asju meelde. „Mis asi on väike värdjas?“
„Oi, Jack.“
„Miks ta ütles, et mul on midagi viga?“
Emme oigab. „Sul ei ole mitte midagi viga, sinuga on kõik kõige paremas korras.“ Ta annab mu ninale musi.
„Aga miks ta seda ütles?“
„Ta püüab mind lihtsalt hulluks ajada.“
„Miks ta…“
„Tead küll, kuidas sulle meeldib autode ja õhupallide ja muude asjadega mängida? Noh, talle meeldib minu peaga mängida.“ Emme koputab endale vastu pead.
Mina ei tea, kuidas peadega mängitakse. „Kas „koondatud“ on nagu koonuks muudetud?“
„Ei, see tähendab, et ta kaotas töö,“ ütleb Emme.
Mina arvasin, et ainult asjad saavad kaotsi minna, nagu üks meie kuuest nöpsikust. Väljaspool on kõik vist teisiti. „Miks ta ütles, et sa ei tohi unustada, kust sa mu said?“
„No jää nüüd kas või minutiks vait, eks.“
Ma loen tummalt numbreid: üks mississippi, kaks mississippi. Kõigi kuuekümne sekundi jooksul põrklevad küsimused minu peas üles-alla.
Emme valab endale piima klaasi, mulle ta ei vala. Ta vahib Külmkappi, seal ei hakka tuli põlema – see on veider. Ta paneb ukse jälle kinni.
Minut saab läbi. „Miks ta ütles, et sa ei tohi unustada, kust sa mu said? Kas sa ei saanudki mind Taevast?“
Emme klõpsib Lambi lülitit, aga tema ka ei ärka üles. „Ta pidas silmas… kellele sa kuulud.“
„Ma kuulun sulle.“
Emme naeratab mulle.
„Kas Lambi pirn on otsa saanud?“
„Ma ei usu, et asi on selles.“ Ta väriseb ja läheb Termostaati vaatama.
„Miks ta ütles sulle, et sa ei tohi unustada?“
„No tegelikult on ta kõigest valesti aru saanud, ta arvab, et sa kuulud talle.“
Haa! „Ta on totulotu.“
Emme vahib Termostaati. „Voolukatkestus.“
„Mis asi see on?“
„Praegu pole milleski voolu.“
On aga veider päev.
Me sööme hommikusöögihelbeid ja peseme hambaid ja paneme riidesse ja kastame Taime. Me püüame Vanni vett täis lasta, aga pärast esimest juga tuleb välja täiesti jääkülm vesi, nii et me peseme lihtsalt pesulappidega. Katuseaknast hakkab rohkem valgust paistma, aga mitte väga palju. Telekas ei tööta ka, ma igatsen oma sõprade järele. Teesklen, et nad ilmuvad ekraanile, patsutan neid sõrmedega. Emme ütleb, et paneme soojasaamiseks mõlemad veel