Tuba. Emma Donoghue
Читать онлайн книгу.
lihtsalt tagasi Päevateki alla.
Ma vihkan seda, kui ta on Ära, aga mulle meeldib see, et saan terve päev Telekat vaadata. Panen selle alguses hästi vaikselt mängima ning siis keeran selle iga korraga pisut valjemaks. Liiga palju Telekat võib mind zombiks muuta, aga ka Emme on täna nagu zombi, kuigi tema isegi ei vaata Telekat. Sealt tuleb „Ehitaja Bob“ ja „Lemmikloomad!“ ja „Barney“. Lähen igaühe juurde, et puudutades tere öelda. Barney ja tema sõbrad kallistavad palju, ma jooksen nende juurde, et keskele pugeda, aga mõnikord jään hiljaks. Täna räägitakse haldjast, kes hiilib öösiti sisse ja muudab vanad hambad rahaks. Ma tahan Dorat, aga tema ei tule.
Neljapäev tähendab pesupäeva, aga ma ei suuda seda kõike ise ära teha ja Emme lamab nagunii linade peal.
Kui mul kõht jälle tühjaks läheb, vaatan Kella, aga tema näitab alles 09:47. Multikad on läbi, nii et vaatan jalgpalli ja seda planeeti, kus inimesed auhindu võidavad. Puhvis juustega naine istub oma punasel diivanil ja räägib mehega, kes oli kunagi golfitäht. On veel üks planeet, kus naised näitavad kaelakeesid ja ütlevad, kui oivalised need on. „Eh, naiivitarid,“ ütleb Emme alati, kui ta seda planeeti näeb. Täna ei ütle ta midagi, ta ei märka, et ma muudkui vaatan ja vaatan ja mu aju hakkab haisema.
Kuidas saavad Telekas olla pildid päris asjadest?
Ma mõtlen, kuidas nad kõik teisel pool seinu Avakosmoses ringi hõljuvad, diivan ja kaelakeed ja leib ja vaigistid ja lennukid ja kõik need naised ja mehed, poksijad ja ühe jalaga mees ja puhvis juustega naine, nad kõik hõljuvad Katuseaknast mööda. Ma lehvitan neile, aga seal on ka pilvelõhkujad ja lehmad ja laevad ja veoautod, seal väljas on täitsa kitsas, loen kokku kõik asjad, mis võivad Tuppa kukkuda. Ma ei suuda õigesti hingata, pean hoopis hambad üle lugema, ülemised vasakult paremale, seejärel alumised paremalt vasakule ning siis tagurpidi tagasi, saan iga kord kokku kakskümmend, aga arvan ikkagi, et võibolla loen valesti.
Kui kell on 12:04, võib lõunat süüa, nii et ma lõikan lahti hautatud ubade purgi, olen ettevaatlik. Huvitav, kas Emme ärkaks üles, kui ma kätte lõikaksin ja appi karjuksin? Ma ei ole kunagi varem külmi ube söönud. Söön ära üheksa tükki, siis mul pole enam kõht tühi. Panen ülejäänud kaaneta karpi, et midagi raisku ei läheks. Mõned oad on purgi põhja kinni jäänud, valan sinna vee sisse. Võib-olla ärkab Emme hiljem üles ja peseb selle puhtaks. Võib-olla on tal kõht tühi ja ta ütleb: „Oh, Jack, kui armas sinust, et sa mulle oad karpi jätsid.“
Mõõdan veel Joonlauaga asju, aga üksinda on raske numbreid kokku liita. Ma pööran ta uperkuuti ja temast saab tsirkuseakrobaat. Mängin Puldiga, sihin temaga Emme poole ja sosistan: „Ärka üles“, aga ta ei ärka. Õhupall on hästi vetruv, ta läheb Ploomimahla Pudelil Katuseakna lähedale ratsutama, nad muudavad õhu pruunilt sädelevaks. Nad kardavad Pulti tema terava otsa pärast, nii et ma panen tema Kappi ja tõmban ukse kinni. Ütlen kõikidele asjadele, et kõik on korras, sest homme on Emme tagasi. Loen viit raamatut täitsa ise, aga Alice’ist ainult killukesi. Enamalt jaolt ma lihtsalt istun.
„Karjet“ ma ei mängi, sest see häiriks Emmet. Arvan, et arvatavasti pole sellest midagi, kui üks päev vahele jätta.
Seejärel panen Teleka taas mängima ja keerutan Jänkut, tema muudab planeedid pisut vähem häguseks, aga ainult natuke. Näidatakse võidusõiduautosid, mulle meeldib vaadata, kuidas nad superkiiresti sõidavad, aga see ei ole eriti huvitav, kui nad umbes sada korda ümber üht ja sama ovaali sõidavad. Tahan Emmet üles äratada ja pärida Väljapoole kohta, kus päris inimesed ja asjad ringi lendavad, aga ta saaks pahaseks. Aga võib-olla ei lülituks ta üldse sisse, isegi kui teda raputan. Nii et ma ei tee seda. Lähen hästi lähedale, pool tema näost ja kael on näha. Jäljed on nüüd lillad.
Ma annan Vanale Paganale jalaga, kuni tal pepu lõhki löön. Ma teen Puldiga Ukse lahti ja tuiskan Avakosmosesse ja toon päris poodidest kõik asjad siia Emmele.
Ma nutan pisut, aga hääletult.
Vaatan saadet ilmast ja üht, milles vaenlased kindlust vallutavad ja head tüübid ehitavad barrikaadi, et ust ei saaks lahti teha. Ma näkitsen sõrme, Emme ei saa mulle öelda, et jätku järele. Huvitav, kui palju mu ajust on juba lödiks läinud ja kui palju veel korras on. Ma vist võin oksendama hakata nagu siis, kui ma olin kolmene ja mul oli kõht ka lahti. Mis siis, kui ma Vaibale oksendan, kuidas ma ta ise puhtaks pesen?
Vaatan oma sündimise plekki. Ma põlvitan ja silitan seda, see tundub soe ja kare nagu ülejäänud Vaipki, üldse mitte teistsugune.
Emme ei ole kunagi Ära rohkem kui üks päev. Ma ei tea, mida ma teen siis, kui homme üles ärkan ja ta on ikka Ära.
Siis läheb mul kõht tühjaks, söön banaani, kuigi see on veel roheline.
Dora on joonistus Telekas, aga ta on mu päris sõber – see ajab segadusse. Džiip on tegelikult ka päris, ma tunnen teda oma sõrmedega. Superman on ainult Telekas. Puud on Telekas, aga Taim on päris, oi, ma unustasin teda kasta. Viin ta Kummutilt Kraanikausi juurde ja kastan otsekohe. Huvitav, kas ta sõi Emme kalatüki ära.
Rulad on Telekas ning poisid ja tüdrukud ka, ainult et Emme ütleb, et nad on päris, kuidas nad saavad päris olla, kui nad on nii lamedad? Ma võiksin koos Emmega barrikaadi teha, võiksime Voodi Ukse vastu lükata, et seda lahti ei saaks teha, oleks see vast šokk, hahaa. „Laske mind sisse,“ hüüaks ta, või: „Ma puhun ja puhun ja teen teie maja pikali.“ Muru on Telekas ja tuli samuti, aga see võib päriselt ka Tuppa tulla, kui ma soojendan ube ja puna kargab mulle varrukasse ja ajab mind tuliseks. Ma tahaksin seda näha, aga mitte seda, et see juhtuks. Õhk on päris ning vesi ainult Vannis ja Kraanikausis, jõed ja järved on Telekas, mere kohta ma ei tea, sest kui see Väljaspool ringi tuiskaks, teeks see kõik märjaks. Ma tahan Emmet raputada ja küsida, kas meri on päris. Tuba on päriselt päris, aga võib-olla on Väljaspool ka, ainult et tal on nähtamatuks tegev keep ümber nagu prints JackerJackil selles loos? Jeesuslapsuke on vist Telekas, ainult et ta on ka pildil oma Emme ja sugulase ja Vanaemaga, aga Jumal on päris ning vaatab oma kollase näoga Katuseaknast sisse, ainult et täna mitte, kõik on lihtsalt hall.
Ma tahan olla Emmega Voodis. Selle asemel istun Vaibale, käsi ainult sellel kühmul, mille tema jalg Päevateki all teeb. Minu käsivars väsib ära, nii et ma lasen sellel natukeseks ajaks alla langeda ning tõstan selle taas üles. Ma rullin Vaiba otsa üles ja lasen tal taas lahti vajuda, teen seda sadu kordi.
Kui pimedaks läheb, püüan veel pisut hautatud ube süüa, aga nad on vastikud. Võtan hoopis pisut saia ja maapähklivõid. Ma teen Sügavkülma lahti ning panen pea herne ja spinati ja kohutavate aedubade kottide vahele, hoian seda seal, kuni isegi mu silmalaud on tuimad. Seejärel ma kargan välja, löön ukse kinni ja hõõrun põski, et neid üles soojendada. Ma tunnen neid kätega, aga ei tunne, et nad tunneksid mu käsi nende peal – see on veider.
Katuseaknas on nüüd kõik pime, loodan, et Jumal pistab oma hõbedase näo sisse.
Panen magamise T-särgi selga. Mõtlen, et kas ma olen must, sest ma ei käinud Vannis, püüan end nuusutada. Kapis heidan ma Teki sees pikali, aga mul on külm. Unustasin täna Termostaati üles ajada, sellepärast, see tuli mulle alles praegu meelde, aga nüüd ma ei saa seda teha, sest on öö.
Tahan väga natuke rinda võtta, ma ei saanud seda terve päev. Võtaks isegi paremast, aga ma eelistaksin vasakut. Kui ma saaksin Emme juurde pugeda ja pisut võtta – aga ta võib mind eemale lükata ja see oleks veel hullem.
Mis siis, kui ma olen tema juures Voodis ja Vana Pagan tuleb? Ma ei tea, kas kell on juba üheksa, Kella nägemiseks on liiga pime.
Ma hiilin Voodisse eriti aeglaselt, et Emme ei märkaks. Laman lihtsalt tema lähedal. Kui ma piip-piip’i kuulen, saan hästi kähku tagasi Kappi hüpata.
Mis siis, kui ta tuleb, aga Emme ei ärka üles, kas ta saab siis veel pahasemaks? Kas ta teeb talle hullemad jäljed peale?
Püsin ärkvel, et kuuleksin teda tulemas.
Teda ei tule, aga ma olen ikkagi ärkvel.
Prügikott on endiselt Ukse kõrval. Emme tõusis täna hommikul enne mind