Tuba. Emma Donoghue
Читать онлайн книгу.
tulevad videod, ma armastan neid. Emme teeb enamasti minuga liigutusi kaasa, aga täna õhtul mitte. Ma hüppan Voodil ning õpetan Džiibile ja Puldile, kuidas peput liigutada. Telekast tuleb Rihanna ja T. I. Ja Lady Gaga ja Kanye West. „Miks räpparitel isegi öösel päikeseprillid ees on?“ küsin Emmelt: „Kas neil on silmamunad hellad?“
„Ei, nad tahavad lihtsalt lahedad välja näha. Ja et fännid ei vahiks neile kogu aeg näkku, sest nad on nii kuulsad.“
Ma olen segaduses. „Miks fännid kuulsad on?“
„Ei, staarid on.“
„Ja nad ei taha olla?“
„No vist ikka tahavad,“ ütleb Emme, tõustes püsti, et Telekat välja lülitada, „aga nad tahavad natuke privaatsust ka.“
Kui ma natuke rinda võtan, ei luba Emme mul Džiipi ja Pulti Voodisse kaasa võtta, kuigi nad on mu sõbrad. Ja siis ütleb ta, et nad peavad
Riiulile minema, kuni ma magan. „Muidu hakkavad nad sind öösel torkima.“
„Ei hakka, nad lubavad.“
„Kuule, paneme su džiibi ära, siis võid koos puldiga magada, sest see on väiksem, peaasi, et antenn on sisse lükatud. Oleme kokku leppinud?“
„Oleme kokku leppinud.“
Kui ma Kapis olen, vestleme läbi liistude. „Jumal õnnistagu Jacki,“ ütleb ta.
„Jumal õnnistagu Emmet ja las ta võlub tema hambad paremaks. Jumal õnnistagu Džiipi ja Pulti.“
„Jumal õnnistagu raamatuid.“
„Jumal õnnistagu kõike, mis on siin ja Avakosmoses ka ja Džiipi ka. Emme?“
„Jah.“
„Kus me siis oleme, kui me magame?“
Ma kuulen, et ta haigutab. „Siinsamas.“
„Aga unenäod.“ Ma ootan. „Kas nemad on Telekas?“ Ta on endiselt vait. „Kas me läheme une nägemiseks Telekasse?“
„Ei. Me ei ole kunagi kusagil mujal kui siin.“ Tema hääl oleks nagu kusagil hästi kaugel ära.
Ma leban keras ja puudutan sõrmedega nuppe. Sosistan: „Kas te ei saa magada, väikesed nupud? Pole hullu, võtke pisut.“ Ma tõstan nad oma nibude juurde, nad söövad kordamööda. Ma peaaegu magan, aga mitte täiesti.
Piip-piip. See on Uks.
Ma kuulatan hästi teraselt. Külm õhk tuleb sisse. Kui mul oleks pea Kapist välja pistetud, näeksin Ust lahti minemas, ja ma vean kihla, et ma näeksin tähti ja kosmoselaevu ja planeete ja kõiki tulnukaid UFOdes ringi tuhisemas. Tahaksin hirmsasti, et ma seda näeksin.
Mürts, seda teeb sulguv Uks, seejärel ütleb Vana Pagan Emmele, et mingit asja ei olnud ja mingi teine asi oli nagunii naeruväärse hinnaga.
Huvitav, kas ta vaatas üles Riiulile ja nägi Džiipi. Jah, ta oli selle mulle toond, aga ma ei usu, et ta sellega mänginud on. Ta ei tea, kuidas Džiip äkki liikuma hakkab, kui ma Puldi tööle panen, vrrõmmm.
Ta räägib täna õhtul Emmega ainult natukene. Lamp läheb klõps kinni ja Vana Pagan kriuksutab voodit. Mõnikord ma loendan ühekaupa, mitte viiekaupa, et lihtsalt teistmoodi oleks. Aga mul läheb kogu aeg sassi, seetõttu hakkan loendama viiekaupa, mis on kiirem, saan kokku kolmsada seitsekümmend kaheksa.
Kõik on vaikne. Ta vist magab. Kas Emme lülitub välja, kui tema on välja lülitunud, või püsib Emme ärkvel ja ootab, et ta kaoks? Võibolla on nad mõlemad välja lülitunud ja mina olen sees – see on veider. Ma võiksin istukile tõusta ja Kapist välja roomata, nad ei saaks sellest üldse teadagi. Võiksin neist Voodis kas või pildi joonistada. Huvitav, kas nad on teineteise kõrval või eri poolel.
Siis tuleb mulle pähe kohutav mõte: mis siis, kui Vana Pagan natuke võtab? Kas Emme lubaks tal natuke võtta või ütleks ta: Vaevalt küll, see on ainult Jacki jaoks?
Kui ta natuke võtaks, oleks ta võib-olla varsti rohkem päris.
Ma tahan püsti karata ja karjuda.
Leian Puldi sisselülitamise nupu ja teen tulukese roheliseks. Kas poleks naljakas, kui tema supervõimed paneksid Riiulil seisva Džiibi rattad pöörlema? Vana Pagan ärkaks täiesti üllatunult üles, hahaa.
Katsetan edasiliikumise nupuga, mitte midagi ei juhtu. Oeh, ma unustasin antenni välja tõmmata. Teen selle nii pikaks, kui saab, ja proovin uuesti, aga Pult ei tööta ikka veel. Pistan tema antenni liistude vahelt läbi, see on väljas ja mina samal ajal sees. Klõpsutan nuppu. Ma kuulen vaikset heli, mis on vist Džiibi rattad, mis ellu ärkavad, ja siis…
KÕMMMMMMMMM.
Vana Pagan möirgab, nagu ma pole teda kunagi möirgamas kuulnud, midagi Jeesusest, aga seda ei teinud ju Jeesuslaps, vaid mina. Lamp pannakse põlema, valgus tungib läbi liistude minuni, ma pigistan silmad kinni. Poen tahapoole ja tõmban Teki üle näo.
Ta karjub: „Mida sa püüad korraldada?“
Emme räägib hästi väriseva häälega, ta ütleb: „Mis, mis? Kas sa nägid halba und?“
Ma hammustan Tekki, see on minu suus pehme nagu hall sai.
„Kas sa püüdsid midagi teha? Kas püüdsid?“ Tema hääl vajub madalamaks. „Sest ma olen sulle öelnud, ise oled süüdi, kui…“
„Ma magasin.“ Emme räägib lämbuva, vaikse häälega. „Palun… vaata, vaata, see nõme džiip veeres riiulilt maha.“
Džiip ei ole nõme.
„Anna andeks,“ ütleb Emme. „Mul on nii kahju, oleksin pidanud selle panema kuhugi, kust see maha ei kuku. Mul on tõesti nii-nii…“
„Olgu peale.“
„Kuule, paneme tule kustu…“
„Ei,“ ütleb Vana Pagan, „mulle aitab.“
Mitte keegi ei ütle midagi, ma loendan: „Üks mississippi, kaks mississippi, kolm mississippi…“
Piip-piip, Uks avaneb ja sulgub mürts. Ta on läinud.
Lamp läheb taas klõpsatusega pimedaks.
Ma otsin kobamisi Kapi põrandalt Pulti ja avastan midagi kohutavat. Tema antenn on lühike, see oli vist liistude vahel pooleks murdunud.
„Emme,“ sosistan ma.
Vastust ei tule.
„Pult läks katki.“
„Jää magama.“ Emme hääl on nii kähe ja õudne, et ma arvan, et see ei ole tema.
Ma loen oma hambad viis korda üle, saan iga kord kakskümmend, aga pean neid ikkagi uuesti üle lugema. Ükski neist ei valuta veel, aga nad võivad valutama hakata, kui ma kuueseks saan.
Ma vist magan, aga ei tea seda, sest siis ma ärkan üles.
Ma olen endiselt Kapis, kõik on pime. Emme ei ole mind veel Voodisse viinud. Miks ta mind sisse ei tõstnud?
Ma lükkan uksi ja kuulan tema hingamist. Ta magab, magades ta ei saa ju vihane olla, ega?
Rooman Päevateki alla. Ma leban Emme lähedal tema vastu puutumata, tema ümber on kõik kuum.
VALEDE KUSTUTAMINE
Hommikul sööme kaerahelbeputru ja ma näen jälgi. „Sul on kaela pealt must.“
Emme joob vaid veidi vett, tema nahk liigub neelatamise ajal.
Tegelikult ma ei usu, et see on mustus.
Võtan pisut kaerahelbeputru, aga see on liiga kuum ja ma sülitan selle tagasi Sulalusikale. Ma arvan, et Vana Pagan tegi need jäljed tema kaelale. Püüan rääkida, aga mitte midagi ei tule välja. Proovin uuesti. „Anna andeks, et panin Džiibi öösel alla kukkuma.“
Ma ronin toolilt maha, Emme laseb mu oma sülle. „Mida