Tuba. Emma Donoghue
Читать онлайн книгу.
ühe jalaga mehega. Teise jala kaotas ta vist sõjas.
„Papagoi,“ hüüab Emme ja teeb nad nupu abil tummaks.
„Ma arvan, et kõige liigutavam aspekt teie läbielamiste juures, see, mis kõigis meie vaatajates suurimat härdust tekitas…“ Mul said sõnad otsa.
„Hea hääldus,“ ütleb Emme. „„Liigutav“ tähendab kurba.“
„Uuesti.“
„Sama saade?“
„Ei, mõni teine.“
Ta leiab ühe uudistesaate, mis on veel raskem. „Papagoi.“ Ta paneb heli taas ära.
„Noh, mis puudutab kogu seda vaidlust tööstuse üle, mis tervishoiureformile kohe järgneb, ning pidades loomulikult silmas vahevalimisi…“
„Veel?“ Emme ootab. „Jälle tubli. Aga see sõna oli „tööseadus“, mitte „tööstus“.“
„Mis vahe neil on?“
„„Tööstus“ on nagu see, kus asju tehakse, ja „tööseadus“…
Ma haigutan laialt.
„Vahet pole.“ Emme naeratab ja lülitab Teleka välja.
Ma vihkan seda, kui pildid kaovad ja ekraan on jälle lihtsalt hall. Tahan siis alati mõne hetke nutta.
Ma ronin Kiiktooli Emme sülle, nii et meie jalad on täitsa sõlmes. Tema on võlur, kes on end hiigelkalmaariks muutnud, ja mina olen prints JackerJack ning pääsen lõpuks põgenema. Me mängime „Kõdimängu“ ja „Põrklemist“ ja teeme Voodiseinale sakilisi varje.
Seejärel küsin Jänkuonu JackerJacki mängu, ta veab alati seda Rebaseonu kavalalt ninapidi. Ta heidab teele pikali ja teeskleb surnut ning Rebaseonu nuusib teda ja ütleb: „Ma ei hakka teda koju viima, ta haiseb…“ Emme nuusutab mind üle kere, teeb hirmsaid nägusid ja mina püüan mitte naerma hakata, et Rebaseonu ei saaks aru, et ma olen tegelikult elus, aga hakkan alati ikkagi naerma.
Lauluks tahan midagi naljakat ning ta alustab: „Ussid poevad sisse, ussid poevad välja…“
„Nad söövad su sooli, et kustutada nälga…“ laulan ma.
„Nad söövad su silmi, nad söövad su nina…“
„Nad söövad soppa, mille varbavahesse korjand sina…“
Ma võtan Voodis palju, aga mu suu on unine. Emme kannab mu Kappi, topib Teki mulle kurgu ümber, mina tõmban selle lõdvemale. Mu sõrmed mängivad mööda tema punast joont tšuhh-tšuhh rongi.
Piip-piip teeb Uks. Emme kargab püsti ja toob kuuldavale mingisuguse heli, ta lõi vist pea ära. Ta paneb Kapi ukse kõvasti kinni.
Õhk, mis sisse tuleb, on jääkülm, see on vist osake Avakosmosest, see lõhnab nämmalt. Uks teeb mürts nagu ikka, see tähendab, et Vana Pagan on nüüd sees. Ma ei ole enam unine. Ajan end põlvedele püsti ning vaatan liistude vahelt välja, aga näen vaid Kummutit ja Vanni ja Laua kumerat äärt.
„Paistab maitsev.“ Vana Pagana hääl on eriti madal.
„Ah, see on lihtsalt viimane tükike sünnipäevakoogist,“ ütleb Emme.
„Oleksid pidanud mulle meelde tuletama, oleksin talle midagi toonud. Mis ta nüüd ongi, neljane?“
Ma ootan, et Emme ütleks, aga ta ei ütle. „Viiene.“ Ma sosistan seda.
Aga Emme vist kuulis, sest ta tuleb Kapi juurde ja sõnab vihase häälega: „Jack.“
Vana Pagan naerab, ma ei teadnudki, et ta naerda oskab. „See räägib.“
Miks ta ütleb „see“, mitte „ta“?
„Kas tahad välja tulla ja oma uusi teksapükse jalga proovida?“
Ta ei ütle seda Emmele, vaid mulle. Mu rinnus hakkab miski kloppadi-klopp tegema.
„Ta peaaegu magab juba,“ ütleb Emme.
Ei maga. Tahaksin, et ma ei oleks „viiene“ sosistanud ja ta poleks mind kuulnud, tahaksin, et ma ei oleks mitte midagi teinud.
Veel midagi, mida ma hästi ei kuule…
„Olgu, olgu,“ lausub Vana Pagan. „Kas ma ka tükikese saan?“
„See on kuivanud. Kui sa tõesti tahad…“
„Ei, unusta ära, sina oled boss.“
Emme ei kosta midagi.
„Mina olen lihtsalt toidukraami tooja, prügi väljaviija, lasteriiete vahekäigus tiirutaja, redelist ronija, et su katuseakent jääst puhastada, teie teenistuses, proua…“
Ta teeb vist sarkasmi, öeldes vastupidist asja häälega, mis on veider.
„Suur tänu selle eest.“ Emme ei ole oma häälega. „Nüüd on olemine palju valgem.“
„Noh, ei võtnud ju tükki küljest ära, mis?“
„Anna andeks. Suur aitäh.“
„Mõnikord peab tänu nagu tangidega välja tirima,“ ütleb Vana Pagan.
„Ja aitäh toidukraami ja teksapükste eest.“
„Pole tänu väärt.“
„Näe, ma toon sulle taldriku, võib-olla keskmine osa pole nii hull.“
Midagi kõlksub, Emme annab talle vist kooki. Minu kooki.
Minuti pärast hakkab Vana Pagan segaselt rääkima. „Jah, üsna kuiv.“
Tema suu on minu kooki täis.
Lamp läheb klõps kustu, heli paneb mind võpatama. Mul ei ole midagi pimeduse vastu, aga mulle ei meeldi, kui see mind üllatab. Heidan Teki alla pikali ja ootan.
Kui Vana Pagan Voodi kriuksuma paneb, ma kuulan ja loen sõrmedel viiehaaval kordi kokku, täna tuleb kakssada seitseteist kriuksu. Ma pean alati neid lugema, kuni ta seda kähisevat häält teeb ja lõpetab. Ma ei tea, mis juhtuks, kui ma kriukse ei loendaks, sest loendan alati.
Aga need õhtud, kui ma magan?
Ma ei tea, äkki Emme loendab ise.
Pärast kahesaja seitsmeteistkümnendat korda jääb kõik vaikseks.
Kuulen, kuidas Telekas käima pannakse, sealt näidatakse vaid uudisteplaneeti, ma näen läbi liistude natuke tanke – see ei ole eriti huvitav. Panen pea Teki alla. Emme ja Vana Pagan vestlevad pisut, aga ma ei kuula neid.
Ma ärkan Voodis ja vihma sajab, siis on Katuseaken hästi hägune. Emme annab mulle pisut rinda ning laulab hästi vaikselt „Lauldes vihmas“.
Parempoolne ei ole nämma. Ma tõusen istukile, sest mulle meenub miski. „Miks sa talle enne ei öelnud, et mul tuleb sünnipäev?“
Emme ei naerata enam. „Sa peaksid magama, kui ta siin on.“
„Aga kui sa oleksid talle öelnud, oleks ta mulle midagi toond.“
„Midagi toonud,“ ütleb ta. „Nii ta väidab.“
„Aga mida?“ Ma ootan. „Sa oleksid pidanud talle meenutama.“
Emme sirutab käed pea kohale. „Ma ei taha, et ta sulle asju tooks.“
„Aga Pühapäevakink…“
„See on teine asi, Jack, ma palun temalt asju, mida meil on vaja.“ Ta osutab Kummuti poole, seal on midagi sinist kokku lapatud. „Muide, seal on sinu uued teksapüksid.“
Ta läheb pissima.
„Sa võiksid temalt mulle kingitust küsida. Ma pole kunagi elus kingitust saanud.“
„Sa ju said minult kingituse, mäletad? Selle joonistuse.“
„Ma ei taha seda lollakat joonistust.“ Ma nutan.
Emme kuivatab käed ja tuleb