Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von Goethe
Читать онлайн книгу.
ergutanud nooruse lootused. Ja kui ta siis ümber vaatas ning ringkonnakohtuniku tugitooli silmas, mis oli mõeldud ja määratud üht nii kaunist kohta, nii väärikat tööpõldu, mille kaotamise ja käestlaskmisega ta praegu riskis, – kõik see ahistas teda mitmekordselt, kuna Lucinde kuju temast samal ajal kaugenevat näis.
Ta tahtis kohtusaalist välja saada, kuid leidis end luku tagant. Kummaline sõber oli kas kergemeelsusest või vallatusest enese järel uksed kinni pannud; aga meie noormehel ei tulnud kuigi kaua selles ülimalt ängistavas üksilduses viibida, sest junkur tuli tagasi, vabandas ja lõi oma haruldase välimusega tõeliselt hea tuju. Teatavat jultumust ta rõivaste värvides ja lõikes pehmendas loomupärane maitsekus; eks meie isegi leia ju koguni tätoveeritud indiaanlaste juurest teatavat meeldivust…
«Täna,» hüüdis junkur, «peame me möödunud päevade igavuse eest hüvitust saama; on saabunud head rõõmsad sõbrad, ilusad tüdrukud, lõbusad, armunud olendid, ja lisaks ka minu isa, ning, oh imede ime! ka teie isa. Sellest tuleb alles pidu! Kõik on juba saali einele kogunenud.»
Lucidor tundis järsku, nagu vaataks ta tihedasse uttu; kõik need mainitud tuntud ja tundmatud isikud näisid talle kummituslikena, kuid ta iseloom, millega käis kaasas puhas süda, hoidis teda püsti; väheste sekundite järel tundis ta, et on juba kõigeks valmis. Nüüd järgnes ta ruttavale sõbrale julge sammuga, olles kindlasti otsustanud ära oodata, sündigu mis tahes, siis asja selgitada, tulgu mis tuleb.
Aga siiski jäi ta saali lävele jahmunult seisma. Ta silmas otsemaid oma ringkonnakohtuniku kõrval, mõlemad, pidulikult riides, seisid koos külalistega suures poolkaares akende all. Õdedele, Antonile ja muidu veel tuttavatele ning tundmatutele heitis ta pilgu, mis kippus uduseks tõmbuma. Pisut ebakindlal sammul ligines ta oma isale, kes tervitas teda ülisõbralikult, kuid siiski teatava vormilikkusega, mis vaevalt soodustas usalduslikku lähenemist. Nii paljude silmapaaride ees seistes otsis noormees enesele hetkeks sobivat kohta; ta oleks võinud Lucinde kõrvale astuda, aga Julie tegi etiketinõuete-vastase, kutsuva liigutuse, et noormees tema juurde pidi tulema; Antoni jäi Lucinde kõrvale seisma.
Sel tähtsal momendil tundis Lucidor end uuesti volinikuna, ja karastatuna kõigist oma juriididilistest teadmistest, meenutas ta enese kasuks seda kaunist põhimõtet: «Võõraste poolt meile usaldatud ametiasju peame ajama nii nagu omi – miks ei peaks me siis omi just samas mõttes ajama?» Ametlikes ettekannetes väga vilunud, mõtles ta kiiresti läbi, mis tal on öelda. Sellal näis seltskond ühelt tiivalt teda korrapärase poolkaarena haaravat. Oma ettekande sisu teadis ta küll, selle algust ei osanud ta aga leida. Siis märkas ta saalinurka asetatud lauda suure tindipotiga ja kantseleikirjutajat laua taga; kohtunik tegi liigutuse oma kõne alustamiseks, Lucidor tahtis temast ette jõuda, kuid sel silmapilgul surus Julie ta kätt. See viis noormehe tasakaalust täiesti välja, ta veendus, et kõik on juba otsustatud, kõik tema jaoks juba kadunud.
Nüüd polnud kõikides neis kehtivates elureeglites, nendes perekonna-, seltskonna- ja viisakusenõuetes enam midagi säästa; ta vaatas enese ette; tõmbas oma käe Julie peost ära ja oli nii kärmesti uksest väljas, et isegi endale aru anda ei suutnud ja koosolijad seda vaevalt märgata jõudsid.
Peljates päevavalgust, mis teda oma täies hiilguses vastu võttis, möödujate pilkude eest kõrvale hoidudes, tagaotsijaid kartes – nii astus ta edasi ja jõudis suurde aiasaali. Seal kippusid tal põlved nõrkema, ta tormas sisse ja viskus lohutamatult peeglialusele sohvale – teda valdas keset seda kodanliku moraaliga seltskonda selline tundelaine, mis ta sisimas murdus ja teda tulvas. Kõik möödunu võitles temas praegusega, see oli hirmus hetk.
Ja nii lamas ta veidi aega, nägu surutud patja, millel oli eile puhanud Lucinde käsivars. Täiesti oma valusse süvenenuna sööstis ta järsku püsti, sest teda puudutati, ilma et ta kellegi lähenemist oleks kuulnud, siis silmas ta Lucindet, kes ta kõrval seisis.
Oletades, et neiu saadeti talle järele selle mõttega, et viia teda sündsate, õelikkude sõnade abil tagasi seltskonda ja vastu oma kurjale saatusele, hüüdis ta:
«Teid ei oleks nad saatma pidanud, Lucinde, sest teie oletegi see, kes mind sealt ära ajas, ma ei lähe tagasi! Kui te mulle pisutki kaasa tunnete, siis andke mulle võimalus ja vahendid põgenemiseks! Et te neile aga minu suhtes tõendada võiksite, kui võimatuks osutus teile minu tagasitoomine, siis võtke nüüd võti mu käitumisele, mida teie ja kõik teisedki hullumeelse omaks võite pidada. Kuulge seda vannet, mille ma südames endale andsin ja mida ma järeleandmatult ja valju kordan: ainult teiega tahtsin ma elada, oma noorust kasutada ja nautida, samuti vanaduspäevi kuni lõpuni truuduses ja aususes veeta. See vanne, mille ma nüüd annan, olgu tõsisem ja kindlam kui miski muu, mis ealeski altari ees on tõotatud, sest teen seda teist lahkudes, mina – kahetsemisväärseim kõikidest inimestest.»
Ta tahtis juba põgeneda neiu juurest, kes nii kohmetuna ta ees seisis; kuid Lucinde haaras teda õrnalt käsivarrest.
«Mis te teete?» ehmus noormees.
«Lucidor!» hüüdis neiu, «te polegi nii kahetsusväärne, kui arvate: olete minu, mina teie oma, hoian teid oma käte vahel, ärge kõhelge, vaid lööge oma käed mu ümber! Teie isa on kõigega rahul, Antoni abiellub mu õega.»
Hämmastunud Lucidor astus sammu tagasi. «On’s see tõsi?»
Lucinde naeratas noogutas, noormees tõmbas end ta käte vahelt lahti.
«Laske ma vaatan veel korra kaugemalt seda, mis peab kuuluma mulle lähemalt, kõige lähedamalt!» Lucidor võttis neiu käed, pilk uppus pilku.
«Lucinde, te olete minu?»
Neiu vastas: «No muidugi!», enesel kõige magusamad pisarad ustavais silmades. Lucidor embas teda ja surus oma pea vastu neiu kaela, rippudes nagu merehädaline kaldakalju küljes, maapind ta all tundus ikka veel värisevat. Kui ta taas silmad avas, langes ta hurmunud pilk peeglisse. Selles nägi ta neidu oma kaenlas, nägi ta käsivarsi enese ümber; ta vaatas alla ja jälle peeglisse. Sellised elamused saadavad inimest läbi kogu elu. Ühtlasi nägi ta peeglipinnal ka maastikku, mis talle eile tundus nii hall ja halbaennustav, säravamana ja kaunimana kui iialgi enne; ja tema ise sellises asendis, sellisel taustal! Küllaldane tasu kõigi kannatuste eest!
«Me pole üksi,» ütles Lucinde, ja vaevalt oli Lucidor oma vaimustusest toibunud, kui ilmusid ehitud ja pärjatud tüdrukud ning poisid lillevanikuid kandes, nii teed kinni pannes.
«Kõik pidi ju teisiti olema,» hüüdis Lucinde, «kui kenasti oli see kavatsetud, aga nüüd läheb kõik kärarikkalt ja korratult!»
Taamalt kõlas lustlik marsiviis ja kogu seltskond lähenes rõõmsa pidulikkusega mööda laia teed. Lucidor viivitas vastuminekuga ja tundis, et võib kindlaid samme võtta ainult kallima kõrval käies, Lucinde jäi ta juurde, oodates iga silmapilk pidulikku kohtamis- ja andeksandmis-stseeni.
Kuid tujukad jumalad olid määranud teisiti: vastasküljest lustlikult kaikuv postisarve hääl näis kogu pidulikkuse segi paiskavat.
«Kes võiks küll tulla?» hüüdis Lucinde. Lucidor kohkus mõtte juures, et peab kohtama mõnd tundmatut, ja ka sõiduk näis täiesti võõrana. Kaheistmeline uus, kõige uuem reisikaarik! See sõitis saaliukse ette. Eriliselt viisakas poiss hüppas tagalaualt maha, avas ukse, kuid sõidukist ei väljunud kedagi – see oli tühi. Poiss istus ise kaarikusse, tõstis paari osava käeliigutusega katte üles ja nii oli kõige nägusam tõld lõbusõiduks välkkiirelt valmis, otse kõigi juuresolijate ja veel lähenejate silma all. Antoni, teistest ette tõtates, viis Julie tõlla juurde.
«Proovige,» ütles ta, «kas teile see sõiduriist meeldib, et selles koos minuga parimatel teedel läbi maailma veereda, halbadale ma teid ei viigi, ja kui kuskil viperusi juhtubki, siis oskame end aidata. Üle mäestiku viivad meid veoloomad ja meie vankri ka.»
«Te olete üliarmas!» hüüdis Julie. Poiss astus ligi ja demonstreeris taskukunstniku osavusega kogu kerge sõiduki kõiki mugavusi, väikesi hüvesid ja nende hõlpsat käsitlemist.
«Ega maa peal polegi vastavat tänu,» hüüdis Julie, «ainult selles väikeses liikuvas taevas, sellel pilvel, kuhu te mind tõstate, suudan teid südamest tänada.»
Ta