Kettmõõgaga mõõdetud Maa : saladuslik tsaar 3. Maniakkide Tänav
Читать онлайн книгу.
tal väikeste kogustena mürki kopsudesse imeda, teinud talle ebameeldivalt torkivaid süste ja kokkuvõtteks peale pikki kangelasele põhjustatud piinu käed üles tõstnud ja alla andnud. Eriti muidugi siis, kui nad nägid, et mida rohkem nad mässasid, seda haigemaks Õnnepäev jäi ja isegi pärast süstide lõpetamist oli vägilane kuude viisi põdenud ja alles hiljuti oli tervis temasse uuesti tagasi hakanud voolama ja endine jõud taastuma. Ta tõstis pead ja püüdis uurida, kus nad on. Kahel sirgel metall-latil liikuv sõiduk kulges taas edasi, möödudes loendamatutest rämpsu ning konte täis harukoridoridest, seintele kinnitatud redelitest ning ammu suletud ja kinni roostetanud luukidest.
Viimaks peatusid nad kesk suurt hämarat ruumi. Rajatise keskel põlesid mõned üksikud akutoitel elektrilambid, kuid isegi nende jõuline ja erk valgus ei küündinud selle tohutu maa-aluse õõnsuse servadeni. Tundus, justkui ripuksid lambid kaugete tähtedena kõrgel keset laia öötaevast. Lampide all, varjudes, kössitasid hobuseraua kujuliselt plastköites raamatuid täis riiulid, mille vahel istusid juttu ajades ja oodates kolm tarka. Taadid olid suurte habemete ja pikkade juustega, nad paistsid igivanad, konutasid jahedust pelgavalt paksudesse tehiskiust mantlitesse mähituina, viimast reaktorisooja õhkavate ventilatsiooniavade resti peal. Vagonett peatus otse tarkade juures. Õnnepäev ja tema kaks kaaslast ronisid välja. Vägimees lausa ägises mõnust, et sai ennast viimaks sirutada. Hüva soe hoovus põrandaresti alt uhkas neist üle, peletades nahalt sõiduga kallale pugenud külma. Õnnepäev jäi sõidukit seiskama, Jürno ja Muhkel aga istusid tarkade vastu ja vaikisid mõne hetke tervituseks. Vagonett naksus ja sisises, Õnnepäev aga võttis lapi ja hakkas selle ümber käima, pühkides uuretest mustust ja ise kuulates, kõrv kikkis. Poleks ta endale tegevust leidnud, pidanuks ta lahkuma, minema külma ja jahedasse nurka toruderägastiku vahel, kuhu ta oli vanadest kaltsudest endale midagi pesa moodi ehitanud.
«Kuidas retk läks, wennad?» päris viimaks Pörker, tarkade eestkõneleja.
«Kas suutsite Südame kõnet näha ja tõlgendada?»Jürno põrnitses maha, vaatas pimedas askeldavat Õnnepäeva suurt kogu ja ohkas.
«Käisime, nägime, tõlgendasime. Ei tahaks nõndawiisi öelda, aga midagi rõõmustawat ei ole. Muistsete ehitatud jõuallikas on peatumas ja me oleme määratud elama ilma tema elustawa energiata. Raamatus on praegune juhtum märgitud kui kõige hullem wõimalikest, mille parandamiseks pole meile enam esiwanematelt juhiseid jäetud.»
Kolm taati vahetasid pilke. Sellist vastust polnud keegi oodanud. Eks oli ju ennegi Maailma Südamega muresid olnud, kuid need said alati lahendatud, ükskõik kui keeruline ja raske viga ka ei olnud. Sajad ja tuhanded olid teinekord hukka saanud töö käigus, kuid tehtud ta alati sai.
«Ehk teavad masinwaimud, kuidas jõuallikat remontida?»
Jürno raputas pead.
«Me sõitsime Kupard Masinarääkija juurest läbi ja ta kõneles waimudega. Nad ütlesid, et ka nad ise on hääbumas. Maailma Süda on sama hästi kui surnud ja seda ei päästa enam miski. Nad… nad palusid hoopis meie käest abi; kui nad seda ei saa, siis suiguwad peagi surmaunne ega ärka enne, kui reaktor on uuesti käiwitunud.»
Meeste vahele sigines ehmunud vaikus. Kui juba masinavaimud abi paluvad… Muhkard, noorim kohalviibijaist, ei pidanud vastu: «Aga äkki on raamatuid weel kusagil? Mõningaid unustatud tekste, mis on kuskil peidetud paigas?»
Ta hääl värises. Targad ei hakanud talle isegi vastama.
«Wõib-olla kui tugewdada kaitseülikondi, wõtta kümme tugewat meest ja ronida päris alla…» proovis Jürno üht terve tagasitee peas keerelnud mõtet vanadele ette sööta.
«Reaktori tuuma?! Eluisu on otsas wõi?» põrutas Pörker vihaselt. Teisedki kaks mõmisesid pahuralt.
«Oleme sind kaswatanud ja õpetanud, mõelnud endi sekkagi kutsuda, kui aeg käes, aga sellised lollused!»
Jürno kahvatus häbist ja langetas pea.
«Teinekord mõtle, enne kui ütled!»
«Aga mida siis teha?» pomises Muhkard. Talle heideti selline pilk, et noormehe suu klõpsatas kinni.
«Mitte kümmet meest ei ole teile hullutempudeks waja, waid teete hoopis nii – lähete maaemade manu. Nende tarkused ulatuwad samuti wäga kaugele. Wast leiame abi nende juurest.»
Õnnepäev nägi, kuidas Jürnol vajus suu ehmatusest lahti, Muhkardil hakkasid aga käed värisema. Õnnepäev oli maaemadest kuulnud mõningaid lugusid, kuid täit aimu neist salapärastest olevustest tal ei olnud. Räägiti, et nad on neetud rahvas, kes iidsel ajal ebardideks moondati, kuid kes on säilitanud kaugete aegade tarkused. Ainult et inimkeelt nad ei kõnelnud ja sosistati, et kõik, kes nendega räägivad, lähevad varem või hiljem kärna ja hulluks. Targad noogutasid üksteisele ebalevalt otsa vaadates päid. Vanim neist patsutas Jürno käsivart.
«Ära wahi meid nõnda, Jürno, halbadel aegadel on maaemadest alati abi olnud ja kui su teated on õiged, siis praegune on halwim aeg halwimatest. Olen ise nendega kunagi nooruses rääkinud ja näe, elan ja sain neilt toona lahendusegi.»
Jürno neelatas ja noogutas alistunult. Taadil, kes seda ütles, olid jalgade asemel kombitsad ja ühe silma asemel oli kinnikasvanud vastik punane muna.
«Mõistan, kaalul on kõik, walida ei saa.»
«Tubli, mu poiss, just nõnda. Lähete Edward Wilde tunneliga ristuwasse kolmandasse käiku. See on wana pitseeritud tunnel, mis lõppes kunagi maaemade ühe tantsupaigaga. Wiimasest suhtlusest nendega on möödunud juba palju aega ning nad wõiwad olla sealt mujale liikunud, kuid see on hetkel lähim punkt, mida me teame öelda.»
Taat noogutas Pörkerile, kes tõusis vaevaliselt ja läks tolmuste raamaturiiulite juurde. Sobras seal veidi aega ja sikutas siis välja kulunud ning räbala mapi. Vanim tarkadest ootas, kuni Pörker mapi Jürnole ulatas, ja lausus: «Selles raamatus on tallel, kuidas nendega suhelda, panin kunagi oma käega kirja. Enne seda, jah, enne seda said emadega kõnelejad tihtilugu tõve kaela või hullusid. Mina aga leidsin viisi, kuidas seda ohutult teha.»
Jürno võttis mapi ja avas selle. Vaadates esimest pilti, jooksid tal külmavärinad üle selja.
Tunnike hiljem istusid Muhkard ja Jürno peasaali lähedal asuvas laias tunnelis, Muhkardi töökoja ees, ja uurisid saadud mappi. Nende näod olid üsna õnnetud. Õnnepäev puhastas sealsamas sõidukit, millega nad päev läbi ringi kärutasid. Muhkard oli maoljate parim tehnikamees ja tema tehnosaal oli hiigelsuur, täis hooldust vajavaid masinaid. Käealuseid, kes neid parandasid ja töökorras hoidsid, oli tal kümneid. Praegu oli puhkeaeg ja suur saal püsis vaikse ning mahajäetuna, koopa hämaruses võis vaid aimata kümneid hiiglaslikke masinaid. Paljud neist olid mitte ratastega, vaid jalgadel ning mõnda neist mahtus mitusada maa-alust.
Õnnepäev vaatas seda tohutut masinaparki, mis maa-alust elu hõlbustas ja üldse võimalikuks muutis, ja mõtles, kui palju kasulikku saaksid nood maa peal ära teha, kasvõi põlde kündes. Viimaks sai ta sõiduki ära puhastatud ja võis nüüd pugeda oma kuudikusse. Tema pesa oli siinsamas Muhkardi kivikujudega kaunistatud koobasmaja kõrval. Erinevalt tehnomehe uhkest, paarikümne toaga eluasemest oli vangi osaks väike, kaltsudest kokku lapitud pundar, mille kõrval seisis võimas mootor. Selle mootori eest oli Õnnepäev Muhkardile tänulik. Enne pessa pugemist astus Õnnepäev mootori juurde ja keeras seal rattakesi ning liigutas kange. Siis võttis ta vända, lükkas selle masinale külge ja kukkus keerutama. Mootor kukkus ragisema, turtsuma ja köhima. Kaua kägises hiigelvedru, kui seda üles keerati ja aina enam pinget temasse istutati. Viimaks sai vedru pingumast pingule ja vägilane lükkas ta tööle. Valjult tõksudes nagu hiigelkell hakkas vedrupump rütmiliselt kõhisema. Masina küljest jooksid torud ja voolikud küll lakke, küll Õnnepäeva eluasemesse. Vägimees pani vända käest ja avas ukse. Kisaga ja köhides paiskusid sealt välja Muhkardi lapsed, keda maapinnalt telki pumbatav värske õhk lämmatas.
«Lambapääd,» torises vägilane.
«Kas teitele ei räägitud, et seia ei ronita?»
Ta läks telki ja sulges ukse. Mõne hetkega puhus värske tuul telgi läbi ning Õnnepäev keeras õhusurve väiksemaks. Nüüd