---

Скачать книгу

---

ta oli siia igipimedale mürgimaale elusalt maetud.

      «Oota sa, Lehar, reo, kui mia siit välla saan, siis kägistan so raipe ää, vai ei, so viskan elusalt maa alla toda äkki hingama. Hoopis so tõprast poja kägistan ää. Tütre aga…» Ta laskus magusatesse unistustesse, mida kõike võiks lell Lehari tütre Õiega ette võtta. Mis siis, et sugulased, reetmist ei andestata!

      4. PEATÜKK:

      KUS SELGUB, MIS OLI SEE SUUR TULEKERA TAEVAS, MIDA PROKOFI NÄGI

      Kui Kal Kastani lüüsiluugist sisse astus, võttis teda vastu meeskonna paanika.

      «Sri kolonel! Nad lasid orbitaalkompleksi alla!» hüüdis Jomka, kes seisis koos teiste meeskonnaliikmetega kohe uste taga, niipea kui Kali nägi. Mehe lühikesed juuksed olid püsti, kõhul, vanemleitnandi tunnuse kõrval, suur toiduplekk.

      «Mandurid, mõistate, lasid Ippoliti alla! Kuidas see võimalik on?»Teine leitnant, Aliise, seisis, silmad hirmunult pärani, Jomka selja taga, tema kõrval mureliku näoga vanemseersant Friidu. Kal, kes oli uudist kuulnud juba teekonnal laeva, patsutas navigaatorile rahustavalt õlale.

      «Leitnant, sul on kombe määrdunud.»

      Jomka tõmbas möödaminnes käega üle rinna.

      «Muidugi on, ma pidin toidu kätte ära lämbuma, kui seda kuulsin.»

      Kal andis neile üle Prokofilt saadud ja konteineritesse pakitud lapsi kandvate robonautide juhtimise.

      «Rahu, ainult rahu. Viige lapsed sõime ja siis tee ennast puhtaks.»

      Ta suundus edasi juhtimisruumi poole.

      «Kuu nõuab sind sidele,» teatas Los üle võrgu. Ka tema hääles oli ärevust, kuid see oli Jomkast tublisti kontrollitum.

      «Juba tulen.»

      Laeva ümarad koridorid tervitasid teda tuhmi vaikusega. Pikad koridorid olid kui välja surnud. Pärast Jomka kisa ja põlislaane lõputut kohinat ja kriuksutamist oleks ta nagu hauakambrisse sattunud. Seinu palistasid sissepääsud erakabiinidesse ja seadmeruumidesse. Kaptenikajuti paneel sahises kõrvale ja Kal astus sisse. Kodu, hämar, täis pehmet, pea olematut valgust, taustaks vaikne muusika. Kabiin oli pisike, siin ei olnud kuigi palju esemeid: mõned isiklikud mälestusvidinad magnetiga seina küljes ja nende vahel kaks seinaorva. Ühest paistis Losi kahvatu kehapool.

      Los, ühendunud poole kehaga täheri pardaajju, seisis nagu kuju. Kal kooris maskeeringu maha, pakkis selle kappi, astus Losile ligi ja surus oma teisel poolel kätt.

      «Hullumaja?»

      «Logi end sisse ja vaata ise.»

      «Login, kindel see.»

      Kal lükkas samuti pool külge seina. Klõpsudes sulgusid ühendused ja voolikuotsad. Sinine, helendav toitelahus siugles mööda läbipaistvaid dreene Kali sisemusse; vana, kasutatud jahutuspasta vahetati uue vastu, vahetus toitelahus, puhas õli sirises kehaõõnsustesse – masinavärk uuendas automaatselt küborgi seisukorda. Sulgusid digiühendused pardaajuga, bittide voog kiirustas Kali kiipidega parendatud aju poole, tasapisi omandas ta kõik vahepeal toimunu üksikasjad ja võttis viimaks vastu kogu aja närviliselt silmanurgas vilkunud kõne Kuult. See oli kindral Raghavanka. Pisikese hindu selja tagant paistis inimesi ja seadmeid täis, Maa missioonide juhtimiskeskuse kitsukesed ruumid, mis asusid Kuul, Ksupakara baasis. Kindrali nägu oli pingul ja tõsine.

      «Kandke ette, sri kolonel!»

      Kal pööritas mõttes silmi. Raghavanka oleks võinud hoopis sakslane olla, sest ehkki nad olid head tuttavad, rääkis ta alati nii ametlikult.

      «Sri kindral. Kosmosejaama, mida juhtis tehisintellekt Ippolit, tabas Maalt, Uus-Kiievist üles saadetud objekt, mille tulemusena kukkus orbitaalkompleks alla. Jaam põles atmosfääri läbides pooleldi ära, kuid oli siiski veel piisavalt suur, et maha prantsatades endast suur kraater järgi jätta. Ippoliti kaitsesüsteemid ei käivitunud, kuna meie spetsialist lülitas need hooldustöödeks välja. Ta tegi Kuult tarkvarauuendusi, keegi ei osanud arvata, et orbitaaljaama võiks Maalt ähvardada mingi hädaoht.»

      Raghavanka noogutas mornilt..

      «Mandurid lasid orbitaalkompleksi alla? Kuskohast nad sellise tehnika said?»

      «Ei tea, neil peab olema mingi seiresüsteem, et oskasid täpselt hetke kasutada, ja raketid… keegi peab olema neid harinud ja seadmetega varustanud.»

      «Näib nii, kuid miks siis kohapealne automaatluure ei ole märganud midagi kahtlast?»

      Kindral koputas sõrmega konsoolile.

      «On vaja minna Uus-Kiievisse kohapeale asja uurima. Tundub, et meie jälgimissüsteem ei ole enam usaldusväärne.»

      Kali inimlikus osas tuksatas rahutult mingi lihas. Uus-Kiiev! Mstislava! Lõpuks ometi vedamine. Väliselt ei lasknud ta midagi välja paista.

      «Ma lähen isiklikult kohale.»

      «Isiklikult?» imestas Los, segades ülemate jutu vahele. Raghavanka vaatas Kalile etteheitvalt otsa. See ei teinud väljagi. Ta teadis küll, et missioonijuhile ei meeldinud Los, kes oli oma taipamisega pidevalt sammu jagu kõigest maas.

      Kindral oli isegi soovinud, et Los jääb seniks Kuule, kuni Kal ära on, kuid Kal keeldus. Nad kuulusid küll ametlikult hindude baasi alla, kuid Lennart Mere nimelise Üksiku Soomusjalaväepataljoni siseküsimustesse ei lasknud Kal kellelgi sekkuda ja personaliküsimus oli üks sellistest. Kindral ignoreeris Losi ja jätkas: «Jälgimissüsteemil on palju tööd, serverid on üle koormatud, mitmed võtmeisikutele paigaldatud kiibid on üles öelnud, uuendad neid.»

      «Ja-jah,» noogutas Los.

      «Need alieenivärdjad suruvad üha hullemalt peale.»

      «Maavõõrikud, mitte alieenid,» parandas Kal masinlikult, ise Mstislavale mõeldes. Ta ei olnud naist kaua aega näinud, kohustused olid teda Kiievist kogu aeg eemal hoidnud. Ippoliti allatulek oli muidugi katastroof, kuid tundub, et väike meetilk leidus selleski tõrvapütis. Raghavanka köhatas kurjalt.

      «Lisaks veel üks ülesanne. Orbitaalkompleks Ippoliti kaudu käis meie side Marsiga, see on nüüd kadunud. Teie teiseks ülesandeks jääb see side taastada.»

      Nüüd oli Kali kord imestada.

      «Kuidas me seda peaks tegema?»

      «Mäletate vana Sidebaasi?»

      «Ei,» ütles Los. Kal rehmas tema suunas käega.

      «Tasa, seersant!»

      Kolonel pingutas mälu. Sidebaas – ja-jah, miks ta ei mäletanud, mäletas väga hästi, just sealt tema ihuhädad kunagi alguse saidki2.

      «See, kustkaudu peeti sidet Estoniaga?»

      «Täpselt. Ekshumaanid ehitasid sinna omal ajal mingid tornid ja on olnud vihjeid, et nad pidasid nende kaudu Marsiga sidet. Las leitnant Jomka uurib välja, kas see on tõsi ja kas me saaksime neid kasutada. Uue sidekeskuse rajamine orbiidile võtab aega, Sidebaas saab seniks meie alternatiivplaaniks.»

      «Selge.»

      «See on kõik, tegutsege.»

      «Sain.»

      Kal katkestas side. Sõda viimase lapikese alieenide ksenoformimise alt pääsenud Maa piirkonna pärast käis päeval ja ööl ning muutus üha halastamatumaks. Planeet muutus, oligi juba tundmatuseni muutunud, sinna ei saanud enam midagi parata. Isegi atmosfäär oli juba oma koostist muutnud, nii et ilma skafandrita, kas siis kehasisese või – väliseta, ei olnud maavälistel inimestel enam võimalik kunagisel koduplaneedil ringi liikuda. Kohalikud inimesed olid aastasadade jooksul muutustega kohanenud, neile oli see juba normaalne keskkond. Kuu vestlusvõrgustikes võeti üha tihemini üles küsimus, kas inimesed Maal on enam üldse inimesed? Eks nad ikka olid, homo terrestials vs homo lunatis, kuid inimesed olid nad ikka.

      «Aaa, hakkab nagu meenuma,» pomises Los.

      «Sidebaas, jajaa. Kas ma võiksin ise seda operatsiooni juhtida?»

      «Ei,»

---

Скачать книгу