Sinu tark laps. Jesper Juul
Читать онлайн книгу.
peredes oli võrdsuse esimeseks avaldumisvormiks püüe loobuda vanadest soorollidest ja need võrdsemaks kujundada. Need pered tahtsid vabaneda stereotüübist, mille järgi mehed on rahateenijad ja naised koduperenaised.
Ent paljud pered – eriti need, kus suudeti soorollid tõhusalt võrdsustada – olid sunnitud silmitsi seisma ebameeldiva reaalsusega: kuigi „võrdsus“ võis praktilises ja organisatoorses mõttes olla õilis eesmärk, ei toonud see üheski muus aspektis meeste ja naiste suhetesse suuremat tasakaalu. Niipea, kui vanad stereotüübid kadusid, tekkisid asemele uued. Kodu ja lastega seonduvate praktiliste ülesannete jagamine ei lahendanud veel küsimust, kuidas jagada emotsionaalset vastutust ja muud pereelu korraldamisega seotut.
Kuna mehed olid vanade totalitaarsete valitsejate otsesed järeltulijad, sai mehe rollile perekonnas osaks äge kriitika. Paljude meeste meelest oli see kriitika kui kastreerimine. Samas peitus kriitikas omamoodi paradoks: mehed kui isad ei olnud siiani peres olulist rolli mänginud, ei kvalitatiivses ega kvantitatiivses mõttes – seega kritiseeriti neid peaasjalikult selle eest, mida nad ei teinud.
Vähem või rohkem kuulekalt võtsid mehed nüüd enda peale rohkem peresiseseid ülesandeid ja vastutust, samas kui naised sisenesid tööturule. Mees lakkas olemast pere ainus rahateenija ning nii mehed kui naised hakkasid nõudma, et mehed käituksid partnerite, armukeste, isade ja pereliikmetena.
Lühikest aega defineeriti võrdsust kui „võrdselt sarnane-olemist“ ja ülistati „pehmet meest“. Peagi aga liikus pendel teise äärmusesse ja ideaaliks sai „macholik mees“. See oli hetk, kui nii mehed kui naised hakkasid mõistma, et „andes naistele seda, mida nad tahavad“, ei õnnestu meil veel tingimata luua demokraatlikku perekonda. Niinimetatud feminiinseid väärtusi, mis kujutavad endast laias laastus üldinimlikke väärtusi, ei saa meestele lihtlabaselt külge pookida.
Tuhandete aastate jooksul olid naised ilma jäetud põhilistest inimõigustest, kuid sellegipoolest suutsid nad säilitada oma inimlikud omadused. Pelgalt rahateenija rolli surutud mehed aga distantseerisid end oma inimlikest omadustest. Selles mõttes on võrdsuse puudumine siiani selgelt tuntav.
Lugupidamine ja aktsepteerimine
„Lugupidamine“ ja „aktsepteerimine“ olid uue sugudevahelise võrdsuse võtmesõnad. Paraku on mõlemat sõna võimalik mõista väga erinevalt. Kas näiteks lugupidamine on miski, mida meie, inimolendid, peaksime tundma üksteise vastu juba pelgalt seetõttu, et me olemas oleme? Või on see miski, mis tuleb esmalt „välja teenida“? Kas ma peaksin respekteerima viisi, kuidas mu partner näiteks lapsi kasvatab, või peaksin kõigepealt ära ootama tulemused ja alles siis hinnangu andma?
Oletagem, et mu partner ütleb: „Sa lihtsalt pead seda aktsepteerima!“ Kas ma peaksin oma mittenõustumist varjama? Kas ma peaksin nõustuma või tegema näo, nagu oleksin nõus? Kas ta saab minult aktsepteerimist „nõuda“? Või on see kink, mille ma saan talle anda, kuna ma teda armastan? Mis juhtub siis, kui ma pean temast lugu ja aktsepteerin tema käitumisviisi, kuid avastan siis äkki, et ma ei suuda temaga koos elada? Kas me peaksime selleks, et teist inimest austada ja aktsepteerida, suutma teda mõista või koguni armastada? Või on niisugune mõistmine liiast?
Selleks, et anda neile abstraktsetele mõistetele konkreetsem kuju ja muuta need pereelus kasutuskõlblikuks, peame kõigepealt suunama oma tähelepanu sissepoole. Me peame õppima aktsepteerima iseennast sellistena, nagu me oleme. Nii saavutame teatava hulga eneseaustust. Selle protsessi käigus õpime, kui absurdne on võtta südamesse seda, kui teised inimesed meid ei respekteeri. See aga viib meid tagasi alguspunkti: kas lugupidamine ja aktsepteerimine on armastuse eeltingimus või tagajärg?
Nõudmised
Nõudmiste esitamine on asjakohane ärimaailmas, juriidilistes kontekstides ja poliitilistes võimumängudes, kuid mitte pereelus. Lahutatud naisel on võimalik nõuda, et tema eksabikaasa maksaks elatisraha, kuid ta ei saa nõuda, et mees jagaks lapsega seonduvat vastutust või pööraks talle tähelepanu. Armastav suhe mehe ja naise või vanemate ja laste vahel on kingitus ja privileeg. See pole asi, mida saaksime üksteiselt nõuda.
Kui üks pereliige midagi nõuab – kas vastutust, lähedust, tähelepanu, seksi, kohustuste täitmist, koosolemist või austust –, siis on see ühtaegu armastuse nõudmine. See on küll igati õigustatud soov, kuid nõudmisena täiesti absurdne.
Siiski on pereelu nõudmistest tulvil. Mõnikord meil veab ja me saame seda, mida küsime. Palju sagedamini on meie tahtmise hinnaks see, et kaotame kontakti inimesega, keda vajame.
Katse perekondi demokraatlikumaks ümber kujundada on kindlasti tubli samm edasi, kuid seda ettevõtmist ei saa siiski pidada täiesti õnnestunuks. See jätab kõrvale ühe olulise mõõtme, mida on pereliikmete heaoluks ja arenguks vaja – nimelt austuse. Idee kohelda inimesi võrdse austusega on poliitilistes manifestides figureerinud juba paarsada aastat, kuigi vaevalt on seda kunagi tegelikus elus rakendatud. Sama raske on seda ideed üle kanda pereelu konteksti, kuna nii vähe on rollieeskujusid ja selgeid näiteid.
Võrdse austuse kogukond
Viimase veerandsaja aasta jooksul on täiskasvanute ja laste vahelised suhted hüppeliselt ja kvalitatiivselt paranenud. See algas ajast, kui kerkis esile pereliikmete võrdse austuse põhimõte. Seda muutust näitlikustab kõige paremini tõsiasi, et lapsed ja noored on nüüd võimelised maailmas tegutsema tunduvalt suurema loomulikkuse ja eneseteadlikkusega. Nad ei ole enam automaatselt programmeeritud sallima lapsevanemate ja täiskasvanute surveavaldusi ja kuritarvitusi, mida nad varem olid sunnitud taluma.
Samas aga ei suuda ei pere ega ühiskond ikka veel täita üht laste ja noorte olulist vajadust: näha neid – ja julgustada neid iseennast nägema – täieõiguslike ühiskonnaliikmetena.
Üha enam esile kerkiv võrdse austuse põhimõte on mõjutanud ka meeste ja naiste suhteid. On selgeid märke, et meeste ja naiste traditsioonilised rollid on oma aja ära elanud. On küll tõsi, et meeste ja naiste mõtlemise, kogemise ja tegutsemise viisid on mitmes mõttes väga erinevad. Küsimus, mil määral need erinevused on bioloogilised või ajaloolis-kultuuriliselt tingitud, ei ole antud kontekstis tähtis. Võrdse austuse põhimõte rõhutab, et inimesed on erinevad, kuid ei ürita neid erinevusi tasandada ega kõrvaldada. Just sellepärast saamegi seda põhimõtet rakendada meeste ja naiste, täiskasvanute ja laste, hindude ja kristlaste, aafriklaste ja skandinaavlaste, arstide ja patsientide või töötajate ja tööandjate suhete kontekstis.
Mida ma mõtlen „võrdse austuse“ all? Kui „võrdsus“ on staatiline, mõõdetav näitaja, siis „võrdne austus“ viitab teatavale dünaamilisele protsessile. See ei ole omadus, mis kujuneb kord välja ja jääbki siis sellisena püsima. Võrdset austust tuleb olude järgi pidevalt kohandada.
Võrdne austus erineb võrdsusest ka selles mõttes, et see ei kajastu tingimata konkreetsete rollide jagunemises. Näiteks asjaolu, et naine valmistab pühapäeva pärastlõunal köögis süüa, aga mees vaatab samal ajal televiisorist jalgpalli – või vastupidi –, ei ütle meile veel midagi selle kohta, kas nende vahel valitseb võrdne austus või ei. Isegi kui selline rollijaotus võib näida vägagi traditsiooniline, ei viita see veel sellele, et need rollid oleksid ebavõrdsed – välja arvatud juhul, kui üks partneritest tunneb, et teine sunnib teda antud rolli täitma. Kui inimene hakkab täitma mingit uut rolli, on mõtet võrdsuse teemast rääkida ainult siis, kui isik, kes need uued kohustused enda peale võtab, tunneb end selle tulemusena rohkem inimesena. Ehk teisisõnu, kui isad pühendavad rohkem aega lastele, on nende abikaasad neile muidugi tänulikud selle eest, et neil on üks kohustus vähem. Vanematevahelises suhtes toimub areng aga ainult siis, kui isad tajuvad end tänu lähedasemale kontaktile lastega ka täiuslikumate inimolenditena. Vastasel juhul tegelevad nad lihtsalt hädast välja aitamisega.
Meie suutlikkus käituda oma partneri või lastega spontaanselt võrdse austusega sõltub sellest, millised kogemused ja rollimudelid oleme kaasa võtnud lapsepõlveperest. Kui me ise ei kogenud lapsena võrdselt austavat kohtlemist, võib meil olla raske suhtuda nii teistesse inimestesse. Eriti raske võib see olla neile, keda on välimuse, koostöövõime või hea õppeedukuse